Frédéric Bazille

Jean Frédéric Bazille (6. detsember 1841 Montpellier, Prantsusmaa – 28. november 1870 Beaune-la-Rolande, Prantsusmaa) oli prantsuse impressionistlik maalikunstnik.

Frédéric Bazille
Frédéric Bazille aastal 1867
Sünninimi	Jean Frédéric Bazille
Sündinud	6. detsember 1841 Montpellier, Prantsusmaa
Surnud	28. november 1870 Beaune-la-Rolande, Prantsusmaa
Rahvus	prantslane
Haridus	Montpellier’s Fabre’i muuseumis (joonistamis- ja maaliloengud), Charles Gleyre’i stuudios
Tegevusala	maalikunst
Kunstivool	impressionism
Tuntud teoseid	"Roosa kleit" (1864) "Pereportree" (1867) "Condamine’i tänava ateljee" (1870)
Mõjutatud	Gustave Courbet, Édouard Manet

Bazille kuulub Pariisis aastatel 1859–1864 impressionistliku kunstisuuna välja arendanute hulka koos Camille Pissarro, Claude Monet’, Pierre-Auguste Renoiri, Alfred Sisley, Edgar Degas’, Édouard Manet’, Berthe Morisot’, Paul Cézanne’i, Émile Zola ja Paul Verlaine’iga. Samas oli tal ühisjooni Barbizoni koolkonna ja kunstnik Gustave Courbet’ga. Kuna ta oli tuttav selliste nimekate kunstnikega nagu Camille Corot ja Courbet, siis seostas ta end ka akadeemilisema stiili maalikunstnikega.

Lühikese karjääri, impressionistlikel näitustel mitteosalemise ja varase surma tõttu on Bazille suhteliselt tundmatu ja alahinnatud kunstnik. Teda on nimetatud ka unustatud impressionistiks.

Elulugu

Frédéric Bazille sündis Lõuna-Prantsusmaal Languedoc-Roussilloni piirkonnas Montpellier’s jõukas protestantlikus perekonnas 6. detsembril (mõnedel andmetel 5. detsembril) 1841. aastal. Tema ema Camille Vialas Bazille oli Lattes’is maavalduste pärija ning isa Jean François Gaston Bazille (Gaston Bazille) rikas maaomanik, viinamarjakasvataja, agronoom ja senaator.

Bazille’de suguvõsa oli asunud Montpellier’sse elama juba 13. sajandil. Nende kauged esivanemad pärinesid käsitööliste perest. 18. sajandil olid esivanemad vilunud relvaspetsialistid (arquebusier’d), kellele tõi tuntuse ja rikkuse kuldesemete valmistamine. Nad tootsid luksusesemeid ja kunstiteoseid ka kuningale. Perekonna aaretest üks kaunimaid on seitsme teemandiga rosettkividega sõrmus, mille kujundas David Bazille 1720. aastal.

Frédéric Bazille otsustas maalikunstnikuks saada juba varases nooruses. Kunstiline kutsumus sai põhja kohtumisel ta vanemate sõbra, piirkonnas mõjuka isiku ja kunstikollektsionääri Alfred Bruyas’ga. 1859. aastal andis Bazille oma kavatsusest vanematele teada. Ta osales Montpellier’s Fabre’i muuseumis joonistamis- ja maalimisloengutel ning käis joonistuskursusel kohalike skulptorite, isa-poja Joseph ja Auguste Baussani juures. Temast sai osav joonistaja ja joonistuste kopeerija. Eriti meeldis talle kopeerida Paolo Veronese töid.

Kuigi pere toetas teda maaliõpingutes, võtsid vanemad seda hobina. Isa nõudis, et poeg peaks õppima ka väärika ameti, mis võimaldaks mugavalt elada. Bazille tuli pere soovidele vastu ja asus vanemate soovitusel 1859. aastal meditsiini õppima.

Suundumine Pariisi

1862. aastal kolis Frédéric Bazille Pariisi meditsiiniõpinguid jätkama. Vaba aja pühendas ta rohkem joonistamisele ja nii jäid õpingud unarusse. Bazille registreeris end oma kunstnikust nõo Eugène Castelnau soovitusel mõjuka kunstiõpetaja ja kunstniku Charles Gleyre’i ateljeesse, mille too oli üle võtnud ajalooliste piltide maalijalt Paul Delaroche’ilt. Akadeemiline maalikunstnik Gleyre oli spetsialiseerunud ajaloolisele maalile. Kunstikursustel tutvus Bazille selliste Gleyre’i tuntumate õpilastega nagu Claude Monet, Auguste Renoir ja Alfred Sisley. Ükski neist ei jäänud kauaks Gleyre’i õpilasteks, sest ei olnud nõus tema akadeemilise lähenemisega.

Bazille’d ei huvitanud meditsiiniõpingud ning kui ta oli näinud Eugène Delacroix’ ja Paul Delaroche’i maale, hakkas ta maalimisest üha rohkem huvituma. Lihavõttepühade ajal 1863. aastal viibis ta Monet’ga Chailly juures Fontainebleau metsas, kus vaimustus vabas õhus maalimisest. 1864. aastal rentis ta Vaugirardi tänaval ateljee. Sama aasta juunis viibis Bazille Monet’ juures Honfleuris, kust ta tutvus maastikumaalija Eugène Boudini ja Hollandi maalikunstniku Johan Jongkindiga.

Keskendumine kunstile

Kui Bazille oli 1864. aastal Pariisi naasnud, selgus, et ta oli meditsiinieksamil läbi kukkunud. Kuigi isale ei meeldinud, et poeg pühendus maalimisele, nõustus ta vastumeelselt teda selles valikus siiski toetama. Bazille sai julgustust nii Gleyre’ilt kui ka Monet’lt, Sisleylt ja Manet’lt.

Nii nagu teised kunstnikud nautis ka Bazille Pariisi ööelu, enamasti liikus ta Grands Boulevardsi ja Pigalle’i väljaku vahel nn Uus-Ateena piirkonnas, kus külastas bistroid, kohvikuid ja baare. Peagi liitus ta avangardkunstnike ja -kirjanike dünaamilise ringiga, kuhu kuulusid Édouard Manet, kunstnik Henri Fantin-Latour, kirjanik Émile Zola ning skulptor ja poeet Zacharie Astruc. Tuntumad kohvikud, kus kunstnikud ja kirjanikud kohtusid, olid Tortoni, Baudequin ja Guerbois.

Frédéric Bazille "Tüdruk klaverit mängimas" (1865–1866, Fabre’i muuseum)

Frédéric Bazille "Ruth ja Boaz" (u 1870, Fabre’i muuseum)

Frédéric Bazille signeering aastal 1867

Bazille sai heaks sõbraks ka kunstnik Edmond Maître’iga. Peale kunsti ühendas neid huvi muusika vastu. Selle päris Bazille tõenäoliselt emalt, kes oli pianist. 1863. aastal ostis Bazille klaveri ja palus emal kodust Montpellier’st saata klaveripalu neljale käele: Frédéric Chopini valsid, Ludwig van Beethoveni sonaadid ja Christoph Willibald Glucki partituurid. Eriti meeldisid nii Bazille’le kui ka Maître’ile Hector Berlioz, Robert Schumann ja Richard Wagner, kusjuures kaks viimast olid Prantsusmaal tollal keelatud.

Õitsenguaeg

Aastatel 1863–1870 maalis Bazille oma tähtsamad teosed, millest tõusevad eriti säravalt esile "Roosa kleit" (La robe rose, u 1864, asub Orsay muuseumis) ja "Pereportree" (Réunion de famille, 1867, asub Orsay muuseumis).

Esimest korda esitas ta oma kaks teost Pariisi Salongi näitusele 1866. aastal. Eriti ootas ta tunnustust teosele "Tüdruk klaverit mängimas" (Jeune fille au piano, 1865–1866), mis aga lükati tagasi. Pettumusest maalis ta maali üle. Aastaid arvati, et maal on hävitatud, kuid röntgentehnoloogia abil avastati see 2017. aastal teose "Ruth ja Boaz" (Ruth et Boaz, u 1870, asub Montpellier’s Fabre’i muuseumis) alt. Arvatakse, et piibliteemaline maal sümboliseeris tagasilükkamist ja läbikukkumist. 1868. aasta Salongi näitusele nõustuti Bazille’lt võtma väike "Natüürmort kaladega" (Nature mort aux poissons, 1866, asub Detroiti kunstiinstituudi kogus).

1864. aastal lahkus Bazille Gleyre’i töökojast ja rentis ateljee. 1870. aastani rentis ta kuut ateljeed, kuulsamad neist olid 1864. aastast Furstenbergi, Visconti ja Condamine’i tänaval asunud. Vanemate toetusel sai Bazille elada heas korteris, kus majutas teinekord ka sõpru. Ta jagas oma ateljeesidki sõpradega: Monet’ga 1864. (Furstenbergis) ja 1865. aastal, 1866. aastal Renoiriga (Furstenbergis), 1867. aastast Renoiri, Sisley ja Monet’ga (Viscontis). Samas oli ta helde sõber, pakkus neile sageli rahalist tuge, laenutas maalimismaterjale ja maksis modellidele, rahanappuse korral olid nad ise üksteisele modelliks. Arvati ka, et Monet lõikas kasu Bazille’ rikkusest, olles talle rahakassa eest ja kutsudes teda isegi oma poja Jeani ristiisaks.

1867. aastal kirjutas Bazille vanematele ja tutvustas neile projekti „Esimene kontseptsioon liikumisest“ – suure stuudio rentimisest, kus oleks võimalik ulatuslikult ka oma maale eksponeerida.

Frédéric Bazille "Ateljee interjöör" (1870, Orsay muuseum)

Bazille osales regulaarselt seltskondlikel koosviibimistel ka Guerbois’ kohvikus ning üüris 1868. aastal Clichy puiesteel Condamine’i tänaval avara ateljee ja sai lõpuks ka selle omanikuks. Ta on ateljee õhustikust loonud ka maali "Ateljee interjöör" (L’Atelier de la rue Condamine, 1870, asub Orsay muuseumis). Teosel on ta kujutanud klaveril muusikapala esitavat Maître’it, Zolad, kes nõjatub trepile, et rääkida Renoiriga, kes istub laual, ja Manet’d, kes suitsetab piipu, vaadeldes koos Monet’ga molbertil olevat maali. Bazille’ pika kuju, kes hoiab käes paletti, on teosele maalinud Manet. Tema ateljeed külastasid ka Pissarro, Cézanne ning vahel Coubert ja Degas.

Peale Fontainebleau metsa meeldis Bazille’le tihti külastada oma vanematekodu, et seal lugeda ja linnaelust puhata. Arvatavasti seal maalis ta ka "Pereportree". Bazille’le meeldis maalida vabas õhus, kuna siis sai kasutada erksaid värve ja jääda truuks natuurile. Kunstikriitik Edmond Duranty kirjeldas 1870. aastal Bazille’ töökat talve Lõuna-Prantsusmaal: "Igal kevadel naaseb härra Bazille lõunast koos suviste joonistustega […] mis on täis rohelust, päikest ja lihtsat kindlust."

Bazille’d peeti impressionistliku kunstisuuna üheks uuendajaks, kuid ta ei eksponeerinud koos teiste rühmituseliikmetega koos kunagi oma teoseid.

Ootamatu surm

Frédéric Bazille’ haud Montpellier protestantlikul kalmistul

Frédéric Bazille’ loominguline karjäär lõppes enne, kui oli jõudnud alatagi. 19. juulil 1870 kuulutas Prantsusmaa Preisimaale sõja. Juba kunstnikuna nime teinud Bazille otsustas perekonna ja sõprade jahmatuseks vabatahtlikuna end kirja panna. 10. augustil suundus ta värbamiskontorisse, kus arvati 3. suaavi jalaväerügementi. Renoir tegi isegi nalja, et Bazille liitus just selle korpusega, et oma habet alles hoida. Mõningatel väidetel läks Bazille sõjaväkke seetõttu, et polnud rahul oma teostega. Nii Maître kui ka Renoir kirjutasid sõbrale kirju, milles laitsid ta otsust.

Algselt veetsid suaavid mõned nädalad treenides Alžeerias, siis naasid Prantsusmaale. 28. novembril 1870 osales Bazille üksus lahingus Val-de-Loire’ist sadakond kilomeetrit lõunas asuvas Beaune-la-Rolande’is. Tema üksuse juhtiv ohvitser sai haavata ning Bazille võttis juhtimise üle, kuid sai kaks korda haavata ning suri lahinguväljal, mõned päevad enne oma 29. sünnipäeva.

1871. aasta detsembris suudeti pärast pikki otsimisi ta surnukeha leida ning isa viis ta säilmed tagasi Montpellier’sse. Leidmisel oli suureks abiks Beaune-la-Rolande’i vikaar Abbé Cornet, kellele Bazille’ isa pakkus tänutäheks poja maali "Püha Katariina müstiline abielu" (Le mariage mystique de sainte Catherine, 1859, asub Fabre’i muuseumis), mis on Veronese maali koopia.

Frédéric Bazille on maetud Montpellier’ protestantlikule kalmistule skulptor Auguste Baussani valmistatud hauakambrisse.

Looming

Frédéric Bazille saavutas edu juba 23-aastaselt. Tema loomingus on läbivaid ühisjooni Claude Monet’ ja Pierre-Auguste Renoiriga, kuid seda iseloomustab suurem realistlikkus, millest võib ära tunda Gustave Courbet’d ja Édouard Manet’ impressionismieelseid maale. Bazille’ maalimisstiil ei olnud nii vaoshoitud ja mitte nii lahtiste pintslitõmmetega nagu impressionistidel, vaid rohkem kontrollitud. Tema palett oli impressionistide omast heledam, kontuurid teravalt piiritletud, pinnad siledalt viimistletud.

Bazille maalis palju ka looduses, sageli Monet’ eestvedamisel. Ta lisas maastikele kaasaegseid figuure, mis olid sealsamas maalitud. 1863. aasta detsembris on ta seda meetodit nimetanud "figuuride maalimiseks päikese käes".

Impressionistide esimene näitus toimus neli aastat pärast Bazille’ surma, 15. aprillist 15. maini 1874 fotograaf Nadari juures Pariisis ning seal ei olnud välja pandud ühtegi Bazille’ teost. Alles 1900. aastal avastas kunstikriitik ja ajaloolane Roger Marx Bazille’ ning lisas 1900. aasta Pariisi maailmanäituse raames toimunud ulatuslikule prantsuse kunsti väljapanekule kaks ta teost.

Tuntumad teosed

"Roosa kleit" (1864, Orsay muuseum)

"Roosa kleit" (La robe rose; õli, lõuend, 147 × 110 cm; u 1864; asub Orsay muuseumis)

Maalil on Bazille kujutanud oma nõbu Thérèse des Hoursi. Heleroosas hallide triipudega kleidis musta põllega figuur on maalitud sealsamas kivist terrassil, taustaks Castelnau-le-Lezi küla Bazille kodu, Mérici mõisa läheduses, kus Hoursi ja Bazille’ perekonnad veetsid suved.

Kasutades Barbizoni maalikunstnike kompositsioonitehnikat, on puud paigutatud keskplaanile, et eraldada esiplaanil olev terrass kaugemal asuvast külast; naine istub terrassil vaatega küla poole. Figuur on paigutatud maali kolmele neljandikule osale, mis on tavaliselt omane portreele. Ettevalmistavas visandis kujutas Bazille naist vaatega vaatajate poole. Maali iseloomustavad lahtised pintslilöögid, vaevu segunenud värvide tasased alad ja detailide hägusus.

Neli aastat hiljem maalis Bazille maali "Vaade külale" (La vue du village, 1868, asub Fabre’i muuseumis), kus esiplaanil on lapsehoidja ning taustaks samuti Castelnau-le-Lez ja maastik. Hiljem eksponeeritud pilti kommenteeris kunstnik Berthe Morisot, et "Bazille oli paigutanud kuju õigesti".

"Pereportree" (1867, Orsay muuseum)

"Pereportree" (Réunion de famille; õli, lõuend, 152 × 230 cm; 1867; asub Orsay muuseumis)

Maali loomise aluseks on Claude Monet’ maal "Naised aias", mille Bazille ostis. Bazille maalis selle Montpellier’s kodumaja lähedal ning on sellel jäädvustanud oma isa korraldatud perekokkutulekut 27. augustil 2867. Bazille esitas maali 1868. aasta Pariisi Salongi näitusele ning see kiideti heaks.

Maalil kujutatud inimeste jäigast kehakeelest õhkub õrna ärritust ja isegi üllatust, mitte soovi kunstnikule poseerida. Maastikul domineerivat tumedas toonis varju katkestavad siin-seal päikeselaigud; tumedusele pakuvad kontrasti eredast valgusest kumavad rõivad, mille sinise ja valge varjundid sulanduvad sinise taeva ja õrnade pilvedega. Maali võib stiililiselt asetada realismi ja impressionismi vahele.

"Fontainebleau mets" (1865, Orsay muuseum)

"Fontainebleau mets" (Forêt de Fontainebleau; õli, lõuend, 60 × 73 cm; 1865; asub Orsay muuseumis)

1863. aasta kevadel saatis Gleyre grupi kunstnikke oma stuudiost maalima Fontainebleau metsa, mille serval asus Barbizoni küla, mis seostub Barbizoni koolkonnaga. Koolkonna stiili iseloomustas rikkalik värv, loomulik valgus, pehmed vormid ja lahtised pintslilöögid. Claude Monet, Bazille, Pierre-Auguste Renoir ja Alfred Sisly hindasid koolkonna vabas õhus maalimise traditsiooni, kuid mahendasid selle struktuurseid eripärasid.

Sellel maalil väldib Bazille sümmeetriat ja kujutab esmapilgul jäädvustust juhuslikult valitud vaatest. Vähe viimistletud, hoogsa pintslijoonega annab ta puude, rändrahnude ja metsa tekstuuri edasi ühtaegu lahedalt ja vaoshoitult, värvipalett on naturalistlik, jättes vaatajale mulje metsas viibimisest. Selle maali loomist on mõjutanud fotograafia.

"Improviseeritud välihaigla" (1865, Orsay muuseum)

"Improviseeritud välihaigla" (L’ambulance improvisée (Monet blessé à l’Lion hôtel du Lion d’Or à Chailly-en-Bière); õli, lõuend, 48 × 65 cm; 1865; asub Orsay muuseumis)

Teos on maalitud Chailly hotellis pärast Claude Monet’ga juhtunud õnnetust. Monet’l oli kavatsus Chaillys maalida pilt "Eine roheluses" (Le dejeuner sur I’herbe, 1865–1866) ja ta tahtis, et Bazille poseeriks talle, kuid siis juhtus tal õnnetus, kus ta sai jalast vigastada. Väidetavalt olevat Bazille meditsiiniteadmised sõbra aitamisel suureks kasuks tulnud. Bazille maalis voodis lamavat haiget Monet’d. Ta paigutas voodi kohale rippuma raskuse, mis on kohane haige jala hoidmiseks. Stseeni muudab privaatseks intiimne detail voodi all. Stiililt on teos pigem realistlik kui impressionistlik. Tervenemise ajal maalis ka Monet Bazille’st portree.

See on viimane maal, mille Bazille maalis enne Zouavesi jalaväerügementi astumist. Ta kirjeldab seda 2. augustil 1865 nii: "Olen maal täiesti üksi. [...] see üksindus teeb mulle tohutult rõõmu; see paneb mind palju töötama ja palju lugema."

Frédéric Bazille "Lezi jõe äärne maastik" (1870, Minneapolise kunstiinstituudi kogu)

Muid teoseid

• "Potikaaned" (Couvercles de bouillon; õli, lõuend, 27 × 35 cm; 1864; asub Fabre’i muuseumis)
• "Kaks heeringat" (Deux harengs; õli, lõuend, 41 × 27,5 cm; 1864; asub Fabre’i muuseumis)
• "Furstenbergi ateljee" (Atelier de la rue Furstenberg; 80 × 65 cm; 1865; asub Fabre’i muuseumis)
• "Autoportree" (õli, lõuend, 108,8 × 71,1 cm; 1865–1866; asub Chicago kunstiinstituudi kogus)
• "Noor aednik" (Le petit jardinier; õli, lõuend, 168,9 × 128 cm; u 1866–1867; asub Houstoni kaunite kunstide muuseumis)
• "Verlaine’i portree" (Portrait de Verlaine; 1867; asub Zürichis Chichio Halleri galeriis)
• "Natüürmort haigruga" (Nature morte au héron; õli, lõuend, 97,5 × 78 cm; 1867; asub Fabre’i muuseumis)
• "Aigues-Mortes’i kindlus" (Les Remparts d’Aigues-Mortes; õli, lõuend, 46 × 55 cm; 1867; asub Fabre’i muuseumis)
• "Aigues-Mortes’i väravad" (Porte de la Reine a’Aigues-Mortes; õli, lõuend, 80,6 × 99,7 cm; 1867; asub New Yorgis Metropolitani Kunstimuuseumis)
• "Autoportree" (õli, lõuend, 54 × 46 cm; u 1867–1868; asub Minneapolise kunstimuuseumis)
• "Kalamees võrguga" (Le pȇcheur à l’épervier; õli, lõuend, 134 × 83 cm; 1868; asub Zürichis Gustav Rau Kolmanda Maailma Fondi kogus)
• "Vaade külale" (La vue du village; õli, lõuend, 137,5 × 85,5 cm; 1868; asub Fabre’i muuseumis)
• "Lilled" (Fleurs; õli, lõuend, 130 × 95 cm; 1868; asub Grenoble’i muuseumis)
• "Suvestseen" (Scène d’été; õli, lõuend, 158 × 158 cm; 1869; asub Cambridge’is Harvardi ülikooli kogus)
• "Mauri kostüümis naine" (Femme en costume mauresque; õli, lõuend; 1869; asub Pasadenas Norton Simoni muuseumis)
• "Buduaar" (La toilette; 132 × 127 cm; 1870; asub Fabre’i muuseumis)
• "Bazille’ ateljee" (L’atelier de Bazille (L’Atelier de la rue de la Condamine); koos Édouard Manet’ga; õli, lõuend, 98 × 128,5 cm; 1870; asub Orsay muuseumis)
• "Lezi jõe äärne maastik" (Paysage au bord du Lez; õli, lõuend, 137,8 × 202,5 cm, 1870; asub Minneapolise kunstiinstituudi kogus)
• "Noor naine pojengidega" (Jeune femme aux pivoines; õli, lõuend, 60,3 × 75,2 cm; 1870; asub Fabre’i muuseumis)

Bazille teiste kunstnike maalidel

• Frédéric Bazille’d on oma maalil kujutanud Pierre-Auguste Renoir. Sellel pildil maalib ta parajasti "Natüürmorti haigruga" (Nature morte au héron, 1867).
• Claude Monet on Bazille'd kujutanud maalil "Eine roheluses" ("Le Dejeuner sur l’herbe", 1865–1866), Bazille asub maali keskosas.

Seosed Duranty jutustusega

1872. aastal, kaks aastat pärast Frédéric Bazille’ surma avaldas Prantsuse kirjanik ja kunstikriitik Louis Edmond Duranty jutustuse "Maalikunstnik Louis Martin", milles on ilmseid viiteid Bazille’ elule. Jutustuse keskmes on unistav maalikunstnik, kes on pettunud Pariisi kunstielus. Ta ei soovi maalida Louvre’is, kopeerida teiste kunstnike teoseid, hoidub ametlikest näitustest ning soostub oma loomingut eksponeerima vaid intiimsematel väljapanekutel. Kunstniku unistused ei täitu, sest ta kaotab elu Prantsuse-Preisi sõjas.

Galerii

• 
  "Suvestseen" (1869)
• 
  "Chailly" (1865)
• 
  "Lilled" (1868)
• 
  "Autoportree" (u 1867–1868)
• 
  "Autportree" (1865–1866)
• 
  "Aigues-Mortes’i kindlus" (1867)
• 
  "Renoiri portree" (1867)
• 
  "Saint-Sauveur" (1865)
• 
  "Stuudio Furstenbergi tänaval" (1865)
• 
  "Puude visand" (1863)
• 
  "Mérici terrass" (1867)
• 
  "Paul Verlaine’i portree" (1867)
• 
  "Noor aednik" (u 1866–1867)