Mae Lender

Mae Lender (kodanikunimega Reelika Kasemägi; sündinud 10. juulil 1981 Viljandimaal) on eesti kirjanik ja blogija.

Mae Lender.

"Minu Lõunamaa"

Mae Lender, "Minu Lõunamaa", 2022.

• Reisimise võlu ja valu seisneb suuresti selles, et enne kodunt lahkumist üles köetud ootused ja reisil vastu vaatav tegelikkus erinevad mõneti. Ühelt poolt on ju tore, et on aeg, mil paari klahvivajutuse kaugusel on kaardid ja satelliidivaade - koguni tänavavaade, mis võimaldab järele uurida, kas puhkemajakese terrassil on ikka need kaks lubatud kiiktooli -, rännusellide kogemuslood ja ohtralt ajakirjade reportaaže, ent kas me ikka tahame kõike nii täpselt ette teada. Ja kas ette teada tahaks ainult halba või ka head? (lk 10)
• Ma ei tea, kas enam ongi olemas neid reisifirmade läikpaberile trükitud katalooge algava hooaja sihtkohtade loeteluga, ent kindlasti on olemas nende põnevad kodulehed ja sotsiaalmeediakanalid, kuhu postitatakse lademes imelises värvigammas pilte. Need teevad meiega sama mida Dickens tolle eespool mainitud aristokraadiga. Neil piltidel peab kindlasti olema sinisinine taevas või vesi (soovitatavalt mõlemad), kirgasrohelised palmid, puhkajatel tervisest pakatav pronksikarva ja särav nahk, käes mõni rubiinpunane või päikeseoranž kokteil (kõrrega, mis uuemal ajal pilliroost, puuviljasektoriga klaasiserval, kuidas teisiti!), hea, kui taamal oleks ka triibuline võrkkiik (selles lebamas alakaaluline, ent rinnakas alla kahekümneaastane kaunitar) või säravvalge jaht ootamas. Kiidukõnest sealjuures rääkimata. Mulle need lood meeldivad, sest neid sirvides on mul harukordne võimalus endaga temperamentselt tuumakat sisedialoogi pidada. (lk 11-12)
• Mäel oleme käinud varemgi, ilmselt lootes mingeid üüratuid kindluse varemeid eest leida. Ütlen ausalt, nüüd, aastaid hiljem ei mäleta ma isegi varemejupikest mitte. Kas neid seal polegi või on selles süüdi minu elu õrnade aastate möödumine peaaegu Viljandi ordulinnuse pompoossete varemete kõrval, ei oska enam öelda. Igatahes on seal üleval restoran ja kohvikud, mänguväljak elu õiekesele, hunnitud vaated, lopsakad kaktused (lähemal vaatlusel selgub, et need suisa "elavad" - rotid on taimed täienisti vallutanud), ja kui sinus peaks olema juhtumisi peidus üks väike prantsuse vanamees, siis petangiväljak on loomulikult ka olemas ja... Kuulge, see kõlab ülerahvastatud Nice'i linnas kui täiuslik vaba lapike maad pikniku jaoks, kas pole? (lk 15)
• Pärast kindlusemäe pargist pääsemist on mul suletud territooriumide vastu mõnda aega tugev allergia. Kui mõnda sellisesse sisenengi, siis pigem juhtugu see hommikupoolikul ja olgu mul täpsed juhtnöörid sulgemiskellaaja ja väljapääsude kohta. Riikidest, kus pargid ööseks suletakse, olin loomulikult kuulnud, ent ma kujutasin mõistet "öö" vist natuke teistsugusena ette. Kui mõned aastad hiljem tuleb kuumalaine käes vaevlevast Pariisist enneolematu uudis, kuidas linna parkidest koguni üheksa jäetakse pariislastele enese maha jahutamiseks 24 tundi avatuks, saan alles aru, kui suure asjaga on prantslaste puhul tegemist. (lk 19)
• [Rio de Janeiro:] Kolm nädalat enne reisi on mul olemas kolm asja: tühi märkmik, portugali vestmik-sõnastik ja seljakott.

Kolm tundi enne lennukile minekut on mul endiselt pakitud samad asjad. (lk 25)

• Kuna tuleb lennata läbi ajavööndite, mis venitab meie Eestist teel oldud päeva kui kummi, oleme lämbesse ja pimedasse Rio de Janeiro õhtusse jõudes üsna oimetud. Mitte põhjuseta ei jaura paljude reisikirjade algused sellest, kuis väsimus ja niiske kuumus lennujaamast väljas rännumehed jalust löövad. Hingetõmbeaega ei anta aga sekundikski, sest nagu lõunamaades ikka - kui sa ei asu ise korraldama, siis teevad väikesed tumedad mutukad seda sinu eest. (lk 25)
• Vaevaga saab seltskond kahe auto vahel ära jagatud (kogenumate hoiatussõnad, et kasutada vaid ettetellitud taksot, on meie puhul nagu hane selga vesi) ja algab metsik kihutamine öösse. On mingi ähmane aimus, et meie taksojuht teab, kuhu minna. Olgu öeldud, et erinevalt temast meie ei tea. Seda põhjusel, et reisib rohkem kui üks inimene ja plaan näeb ümberpaiknemisigi omajagu ette; ülesanded on ära jaotatud ja paratamatult ei ole kõigil osalistel kogu faktilist infot. Ma ei tea, kust me võtsime, et meie taksod lähestikku sõidavad... Ligi seitsme miljoni elanikuga Rios? Brasiillased? Õhtupimeduses? Mitmerealisel kiirteel, kus on sadade kaupa ühesuguseid tibukollaseid taksosid, kõigil tumedad klaasid? Tänaöist sihtkohta teatakse teises autos - loodame, et taksojuhid jõudsid sel teemal enne vestelda. (lk 26)
• Kui verbaalsest võimlemisest rääkida, siis seda see just nimelt ongi - võimlemine. Brasiillastel puudub terav vajadus võõrkeeltega jändamise järele ja neile piisab kenasti oma riigikeelest, portugali keelest. Uimased ja unised, ei saaks me aga ka portugali keelt osates midagi aru. Brasiilias nagu mitmel pool mujalgi on tark nimesid ja aadresse kirjasõnas kasutada. Esmapilgul ei tundu portugali keel küll mingi hiina keel olevat, aga mõned väikesed häälduserinevused võivad paksu pahandust põhjustada. Või nalja. Nojah, nagu näiteks see "r" mis neil "h"-ks tahab häälduda... Mõelge siis brasiilia mehenimele, mis kirjutatakse Ruy, aga hääldatakse... (lk 27)
• Võõra maa lõhnad on nagunii alati üks teema, millega rinda pista. Ma kujutan ette, et igasuguste eksootiliste maalaste jaoks on Eestimaal samuti rikkalik haisubukett, kuigi meie seda seisukohta ei jaga - kujutame ikka ette, et männilõhn on võrratu, adruaroom jumalik ja värske sõnniku odöör puhas nauding! (lk 27)
• Rio de Janeiro on hea stardipakuks ja sisseelamiseks, aga see on siiski nagu ülienergiline ja ülevoolav ämm, kelle juurde üle pika aja minekut ootad, ent samas ihkad pärast esimest veerandtunnikest juba lahkuda. Suurlinn on siiski suurlinn. Õhata ju võib neist Copacabana ja Ipanema randadest, ent ausalt öeldes on vähemasti selle teise ranna parim osa laul Ipanema tüdrukust, mitte rand ise. (lk 28)
• Alates 2007. aastast on Lunastaja Kristuse kuju arvatud suisa seitsme uue maailmaime hulka. Meil läheb temaga hästi - Kristus nimelt kipub alailma pilves olema ja sellisel juhul on keeruline tema varvastest kõrgemale näha. Olgu-olgu, ma liialdan veidi, kuid pea on tal küll sageli pilvedes. (lk 28)
• Kogemata juhtub sedasi, et päikeseloojanguks me sinna ei jõuagi, saame sel ajal hoopis taksos ummikutes passida ja taxista soleerimist nautida - täiesti raisatud anne. Kui taksojuht just ei laula, siis võtab ta semudele pikki telefonikõnesid. Tabame vestluses ainsa tuttava sõnana "reisija" ja kuna nad ilmselgelt naudivad meie klatšimist ühes rämeda naeruga, siis naerame lõpuks meie neljakesi niisamuti. Hiljem üritab taksojuht meile selgeks teha, et minho loco amigo - ehk et ta sõber on hull. Ega ta ise vähem hull paista... Pärast osutub ummikutes seismine aga rasvaseks boonuseks, ma ütlen. Kui Corcovado mäelt sai päevavalges linna imetletud, siis vastukaaluks kuluvad öised vaated ära. Ja ma kahtlustan, et see esmapilgul ebapopulaarne külastusaeg säästab meid ka suurematest rahvamassidest. Kui meie mäele liigume, siis kulgevad nood juba vastassuunas. (lk 29)
• Mäe otsas on olemas arvestatav kohvik (arvestus käib minu mõõdupuu kohaselt Caipirinhade järgi). (lk 29)
• Kui õhtul nurgapealses kortsus kalmaarirõngaid nosime, jääb üks mööduja meid pika pilguga vaatama ja, kõrv kikkis, kuulama. Vestlema hakates selgub, et kanadalanna tajub meis midagi tuttavlikku - on ta ju aastaid Prahas töötanud ja küllap siit Ameerikamaa poolt vaadates ongi tšehhid ja eestlased kuidagi sarnast tegu ja nägu. (lk 30)
• Ja muidugi ei saa unustada seda kõige tähtsamat: caixa ehk kassa, Brasiilia elu a ja o. Kassasid nemad jumaldavad ning iga vähegi väärikas ja lugupeetud asutus peab endale kindlasti tekitama eraldi kassa (soovitatavalt kassiiri kõrgemal asuva istekoha ja pleksiklaasist kuudikuga), suure sildiga ja eraldi kassiiriga (soovitatavalt haigutavaga). (lk 30)
• Riost lahkuda on hea tunne. Rio ei ole oma olemuselt halb, aga ta on suur ja anonüümne. Kõrged majad varjavad päikese ja tekib taeva poole sirutuda tahtmise tunne. Rahvamassid, liikluskaos, müra ja signaalitamine ei lase mul end hästi tunda. Veendun taas, et suurlinnade nautijat minust ei ole, ma muutun seal rahutuks. Kindlasti on Riol oma võlu, aga siis peaks siin pikemalt olema ja liikuma linnasüdamest kaugemale, aga kas see siis enam Rio on. (lk 31)
• Vahemärkusena olgu öeldud, et mõni nädal varem saab mu teekaaslane peaaegu kreepsu, leides Facebookis sõbrakutse hõbehallilt bussilt. Õnneks on bussi(juhi)l nimi (hääldamatu!), kuigi ega see meile midagi ei ütle. Samas ma mõtlen, et oleks ju armas, kui enne iga lennureisi saadaks näiteks lennuki kapten sulle sõbrakutse - siis surfad tema näoraamatu-kontol ja näed, et tüübil on normaalne pereelu ja vaimne tervis korras ja et suure tõenäosusega ei ole tal plaanis just selle lennukiga, millel sinagi oled, seal üleval trikke tegema hakata. (lk 32-33)
• Riost välja sõites võid sa näha... mitte midagi. Või kõike. Sõltub vaatenurgast. Lõputud favela'd ja prügist umbes jõed. Aga kui sellest end juba kord läbi vedada, siis edasi on tõeline Loodus - lopsakas ja võimas, kõik roheline ja suur. Tõsi, mõni päev hiljem satume sõitma üle mägede ja läbi metsade, kus tahaks sõnale "suur" veel mõned u-d lisada. Tegemist on Brasiilia piirkonnaga, mis kannab nime Costa Verde ehk Roheline rannik. Nimi räägib enda eest. (lk 33)
• Paraty linn, kui seda võib üldse Brasiilia mastaabis linnaks nimetada, on just selline iludus, nagu mis tahes reisikirjades kohata võib: madalad majad - südalinnas on need lumivalged, värviliste akna- ja ukseraamidega -, äravajunud munakivisillutisega tänavad, hobukaarikud. Kerge lühis tekib vaid siis, kui poodi jalutades ületame linna peamise magistraali - juhtumisi on lähedal asuval ristmikul ka bensiinijaam, ühesõnaga tavaline linnaline elu, ja järsku galopeerib autoteel kolm ratsanikku hobustel. (lk 35)
• Brasiilia vihmad on nagu lapsepõlv - õhk on soe ja vatiselt pehme, vihm parajalt karastav puhas nauding! Vihmahoog on kui pidupäev! Pärast vihma hüppad üle munakivide ja lompide, püherdad ja rõõmustled kui siga mudamere ääres. (lk 35)
• Avokaadod röövivad mu mõistuse - hetkel ei taha mitte mõeldagi, kui palju üksik vili kaalub, ja mitte ühtegi pildike puitunud kiududega või muidu pruuniks tõmbunud sisuga isendit. Odavad nagunii. Neid päevi jääb meenutama mu e-kiri emale Eestis - selles teatan lakooniliselt: "Müü (mõni) korter maha ja tule ruttu Brasiiliasse! Siin on paradiis. Avokaadod on peaaegu kilosed, värsket kraami nii et tapab, kogu aeg soe ja loodus lopsakas." (lk 35)
• Hoopis tähtsam avastus on empanada'd. Ma ei saa neid sulle näidata, sest mõnd sellist käes hoides on pildistamine viimane asi, millele mõelda, aga usu mind - imeõhukese taina sees on mõnus täidis ja see kõik on fritüürist läbi lastud. Osa täidiseid jääb tõlkimatuks, aga vahet pole (kui see pole just ämbliku tagajala püree). (lk 36)
• Brasiiliast rääkides peab rääkima ka kaalurestoranidest. Meie teele satuvad valdavalt lõunased söömakohad, veidi vähem esineb õhtuseid. Tegelikult on need ülihead variandid, sest valik on korralik ja võimalik on maitsta kõigest natuke, lisaks saab enne piiluda, mis mingi nime taga peitub. Jõuan korduvalt õhata, et oleks meil Eestis ka rohkem neid Rootsi laua variante! Maksad siis kaalu järgi, hinnad 39-59 reaali ehk 10-15 eurot kilo eest. Minu südame võidab muidugi mingi vähetähtis söögikoht, kus võib samamoodi kaalu järgi pugida grillitud kanasüdameid - kui see pole paradiis, mis siis üldse on?! Jah, ma tean, kanapugud võinuks ka olla. (lk 36)
• Kuna me päris kõike ka ei viitsi Eesti kaudu ajada, siis tahame kosesoovist järgmisel korral juhile otse teada anda. Sõnastik välja, "kosk - cachoeira" täitsa olemas - kukume seda püüdlikult ettepoole hõikuma. Esimesed kümme korda tundub juhile vist, et me kordame oma umbluukeeles mingit imelikku sõna, sest ta ei tee teist nägugi. Kui talle viimaks koidab, et see ju puhas portugali keel, siis hakkab ta iga kord koske silmates rõõmsalt kaasa kilkama ja kašueiratama, ilmselgelt jagades meie erutust kose nägemise, mitte sinna mineku suhtes. Kosed jäävad teiseks päevaks.

Brasiilia koskede külastamise kirjutamata reegel on, et igast seltskonnast keegi sealt alla pudeneb. Mõnikord maksab kätte liigne uljus, teinekord õnnetu libastumine. Veekogus, mis koskedest alla kihutab, on olenevalt aastaajast erinev ning seetõttu on kivid ümaraks ja libedaks uhutud. Kohalikud poisid on selle enda kasuks tööle pannud ja vupsavad ülevalt alla nagu varateismelised aegade alguses kevadistel klassiekskursioonidel Pärnus Tervise Paradiisi liutorudes. Kõhuli, selili, osavamad sellid soodsamate olude korral koguni püsti seistes. (lk 37)

• Mõtled, et surud oma suvekübara kindlamalt pähe, kohendad ninal päikeseprille, ning astud elegantsel sammul pangakontorisse, lehvitad oma krediitkaarti ja kõik tellerid koogutavad ette ja taha... Ei midagi nii elegantset. Pangaröövide vähendamiseks on brasiillased võtnud kasutusele nutika abimehe - ülikitsa klaasist pöördukse. Tormijooksu selle kaudu juba nii kergesti ei tee. Ukse turvalist kaitset dubleerib ka lihast ja luust püssimees. Peale selle on nendel ustel või nende kõrval olevas läbipaistvas seinas mingid naljakad "sahtlikesed", kuhu sa siis korraliku kodanikuna oma kotist ja taskust kõik ohtliku heaga ära paned. Mina ei tea, mis see ohtlik nende mõistes täpselt on, kuid praktika käigus tundub, et ka telefon liigitub sellesse kategooriasse, või krokodilliks nimetatud juuksehoidja. Paned selle siis sinna sahtlisse, marsid pöörduksest alandlikult sisse ja võtad asja teiselt poolt välja ja kui sul kogemata juhtubki olema mobiil, mis pauku teeb, siis lähed ja paugutad ikkagi pangakontoris veidi ringi... vist. (lk 39)
• Sularahaautomaadid on seal ka boheemlaslikult ladna suhtumisega. Tahab, annab raha, ei taha, ei anna. Ekraanil kuvatud summa võib, aga ei pruugi kattuda sellega, mis väärtuses kupüüre püüst antakse. Kviitungit võib, aga ei pruugi saada.

Lisaks peab arvestama süsteemiga, et lükkad kaardi sisse, tipid seal mingeid valikuid ja siis käsutab masin sind hoopis kaarti välja võtma. Eemaldad kaardi ja alles siis sisestad PIN-koodi. Siis paned kaardi tagasi ja jätkad oma tähtsaid toiminguid. Sellist asjakorraldust esineb siiski mitmes välisriigis. (lk 41)

• São Paulo kesklinna läbida on kummaline. Oleks kui suurlinn - kõrged pilvelõhkujad -, kuid hilisõhtusel kellaajal siiski trellitatud-rautatud-suletud, tumedad varjud liikumas tänavail ja kole grafiti, grafiti, grafiti... (lk 43)
• Vesi on Noronhal kristallselge ja imelistes värvitoonides. Eks hea nähtavus on ka üks põhjus, miks sukeldujad sinna trügivad - parimatel päevadel koguni kuni 50 meetrit. Korralik laine pakub adrenaliini ka surfaritele ja lainelauduritele. Kuna saarel ongi peamiselt näha siseturiste, siis on seal päris tavaline vaatepilt, kus karamellise jumega siresäärsed brasiilia kaunitarid viskavad hommikul surfilaua rendibagile, siuglevad elegantselt rooli taha ja kihutavad minema. Ükskord õhtul laekuvad tagasi. Paar tooni tumedama ja muidu kaunimana. Hullult närvi ajab. Parem keeran endale kokku ühe topeltsuure Caipirinha, haaran kotist saiakäraka ja viskan end ristseliti nimetu põõsa alla jalga puhkama. (lk 46)
• Külalismajas viibimise eredamaks elamuseks on hoopis kõrval asuv kirik, kus nädalavahetusel kõvem pralle tulemas. Esmalt kaifib helimees pool laupäeva võimenduse ja makilindilt lastava püssitäristamisega, millele keeratakse peale kõikvõimalikud kajaefektid. Tõeliselt tore on jalutada mööda külateed ja lasta end ehmatada ootamatust paugutamisest. Kui juba õige pidu hoo sisse saab, siis on kuulda ka solisti. Joviaalne laul ja trall jätkub hilisõhtuni, mil pidu kulmineerub veidi reggae'liku muusikaga.

Kuskil selles lärmis peaks end peitma ka jumal. (lk 50-51)

• Ükski õige brasiillane ei lepi sellega, et sa jätad tapioca söömata. Noronhal said "normaalsel" ajal sööma tulnud kohalikud ööbijad seda samuti (ma ise nägin ühel hommikul, kui ei läinud ei sukeldumislaevale ega mööda saart kondama), ent meil seda õnne ju ei olnud. Siin aga ei taha hommikune administraator meid rahule jätta enne, kui oleme endile nende üüratust valikust need hõrgutised tellinud. Hõrgutiseks nimetan ma seda muidugi pika hambaga - ei saa neist nii ruttu minu lemmikut. Maniokijuurikast pärinev teraline tärklis meenutab tekstuurilt veidi meie tuima nisumannat, sellest kokku keeratud pannkoogilaadne moodustis maitseb lihtsalt... teraliselt. Kui üks asi aga ei ole veel su lemmik, siis on mõistlik valida kõige utoopilisema täidisega variant. Minu puhul oli selleks juustu- ja kookosetäidis. (lk 54)
• Kuigi Noronhal saab juba veidi harjutud nende särtsakate majade ja onnidega, siis Olindas on paletilt ikka eriti hoogsalt värvi krabatud. Teisalt, ilma värvita oleks see pilt jube trööstitu vist. Kui paljudel teist on roosad kanalisatsioonitorud?! Džiisas, see oleks iga Barbie unelm ja mingitel suvalistel Olinda tüüpidel on see olemas. (lk 54-55)
• Viimaks õigele tänavale jõudnult on jällegi võimatu leida õiget maja, sest Brasiilia majade numeratsioon, see on ikka väga veidra loogikaga. Hiljem kohtan väidet, et majal olev number peaks näitama kaugust tänava alguses olevast majast, meetrites. Ma ei ole küll veendunud, et see väide pädeb, sest mööda tänavat astudes need numbrid kord kasvavad, siis aga kahanevad. Või loetakse kummagi tänavapoole algust eri otsast ja... ah, isegi see loogika läks juba rappa. (lk 57)
• Muide, politseibussi, mis eeldatavasti võiks sisendada turvatunnet, tuleks siinmail ettevaatlikult suhtuda. Esiteks passivad need kõige ohtlikumates kohtades ja õhkõrn võimalus turvaliselt olla ongi vaid politseinike nägemisvälja ulatuses. Kuigi ka selles ei ole ma kindel, sest enamasti nad lihtsalt tukuvad uimaselt bussis. Teiseks on ka nende töövorm selline, mille puhul oleks palju tahta, et nad oleks hädaolukorras võimelised kiiremaid liigutusi tegema. (lk 58)
• Hiljem veendume, et sealsetel majadel ongi mitmekordselt kindlustatud-turvatud uksed ja luugid ja nendel omakorda osaline avamisvõimalus. Et kui pahalasel õnnestub majaperemees uksele meelitada, siis avab too vaid poole uksest, kui ta vähegi nutikas on. Ja kui pahalane jääb endale kindlaks, et ta ikkagi tahab sinna majja siseneda, siis ta ei mahu tervenisti sisse, vaid saab sinna pressida kõigest ülemise või alumise otsa oma võluvast kehast. (lk 58)
• Selle öömajaga seoses saan kaks olulist õppetundi. Esiteks võivad vanalinna tervislik seisund ja maine olla riigiti kardinaalselt erinevad. Kerime ajas näiteks 30 aastat tagasi ja mõtleme hetkeks Tallinna vanalinna peale... Tänan, võime jätkata.

Teiseks tasub öömaja asukohta kaardil teraselt uurida. Pinnareljee võib mägisemal maal väga olulist rolli mängida. Meri on küll lähedal, aga otse linnulennul sinna ei saa, kulub sinka-vonka kilomeetreid ja mäkketõuse, mis tahavad panna südame rinnust välja kargama. Meenub üks aasta Kreekas Pargas, kus oli endagi hotellituppa vedamisega raskusi, rääkimata siis veel igast arbuusikerast ja veinipudelist. Veekanistreid oleks ka vajanud, aga see oli ilmselgelt üle meie võimete.

Või kui pead oluliseks aknast avanevat vaadet, soovitan kaarti hoolega suumida - saja meetri kaugusel võib ju meri olla, ent kui ühtlasi asub seal piirkonna suurim kaubasadam, võib "võrratu" merevaade olla kõike muud kui kaunis. (lk 59-60)