(Translated by https://www.hiragana.jp/)
Loone Ots – Vikipeedia Mine sisu juurde

Loone Ots

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Loone Ots juunis 2020
Loone Otsa näidendi "Üksainus araabia öö. Salme Niilendi näidend" ettelugemine Karl Ristikivi Seltsi korteris 15.10.2012
Loone Ots 2021. aasta Arvamusfestivalil

Loone Ots (kuni 1993 Loone Kaust; sündinud 31. detsembril 1965 Tallinnas) on eesti folklorist[1], kirjanik ja ühiskonnategelane.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Loone Ots on inseneri tütar.[1]

Ta on lõpetanud 1984. aastal Tallinna 37. Keskkooli ning 1990. aastal Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse osakonna. Aastatel 1990–1993 oli ta Tartu Ülikooli magistrant. Ta kaitses Tartu Ülikoolis 1993. aastal folkloori alal väitekirja "Dr. Oskar Kallase elu ja töö" ja sai magistrikraadi. Aastail 1993–1999 Tartu Ülikooli doktorant, ühtlasi eesti kultuuri ja kirjanduse lektor Balti Õpingute Projektis (hiljem Euroopa Kolledž) 1993–2016. 1999. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis pedagoogikas väitekirja "Õppekomplekt multikultuuriliseks hariduseks eesti kirjanduse näitel" (Tartu, 1999).[1] ja sai doktorikraadi. Täiendanud end Tallagh' Tehnikakõrgkoolis Iirimaal multimeedia stsenaariumide kirjutamise ja tekstiloome valdkonnas.

Ta on töötanud Tallinna Ülikoolis vanemteadurina. Õpetanud külalislektorina eesti kirjandust Moskva Riiklikus Ülikoolis ja Peterburi Riiklikus Ülikoolis ning pidanud loenguid Göttingeni Ülikoolis. 2007. aastast õpetab eesti keelt, tekstiloomet ja stilistikat täiskasvanukoolitustel.

Teadustöö

[muuda | muuda lähteteksti]

Loone Otsa peamised uurimisvaldkonnad on olnud folkloristika historiograafia, muinaspõhja müüt ja selle seosed eesti folklooriga.[1] Koos Peeter Espakiga on ta avaldanud gümnaasiumiõpiku "Müüt ja kirjandus". Hariduse valdkonnas on uurinud multikultuursust, õpilaste toimetulekut, õpilaste kultuuritarbimist ja lugemisoskuse edendamist algõpetuses. Viimase kohta on avaldanud mitu tegevusraamatut.

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Ots on kirjutanud 45 näidendit peamiselt Eesti ajaloo ja kultuuriloo ainetel. Ta nimetab oma teoseid kultuuriloolisteks fantaasiateks. Ots võtab ajaloost tuntud faktid ja lisab neile vaba tõlgenduse. Iseloomulikult on näidendite karakterite hulgas tugev ja iseseisev naine, nt Katarina II ("Keisrinna hull", 2009).

Näidendid

[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on kirjutanud ajaloolise näidendi Jaan Poskast "Jaan Poska saaga" (2011) ning Karl Ristikivi ja Salme Niilendi kirjavahetusel põhineva näidendi "Üksainus Araabia öö" (2016). Näidend "Koidula veri" (2005) põhineb fiktsioonil, mille järgi Juhan Liiv Lydia Koidula ja Vene keisri vallaslaps. (Teatris "Vanemuine" lavastas selle A.Mäeots 2008.a.) Draama "Birkeruh' episood" jutustab Marie Underi ja Friedebert Tuglase armuloost suvel 2017. Karl Ristikivi lapsepõlve ja romaanimotiive põimib lavateos "Karl Ristikivi põlev lipp" (2012). Draama "Katarina mõrsjalinik" (2015) seob Karl Ristikivi päeviku ja romaani "Mõrsjalinik". Näidend "Julie ja tähed" räägib Tartus elanud baltisaksa kunstniku Julie Hagen-Schwartzi elust Tartu täheteadlaste ringkonnas. (Margus Kasterpalu lavastas selle 2016. aastal teatris Vanemuine.) Mononäidend "Üksi lehekuu põues" räägib Jaan Tõnissoni elust; selle on 2019. aastal lavastanud Karl Sakrits, peaosas Mihkel Tikerpalu.[2] Komöödia "Ihu Paradiis" kujutab noore Johann Voldemar Jannseni ja saksa helilooja Richard Wagneri väljamõeldud kohtumist Pärnu supelasutuses. Koos tšehhi kirjaniku Filip Jan Zvolskýga on kirjutanud komöödia "Armastus karantiinis" (2020).

Ots on kirjutanud dokumentaalnäidendeid eesti ajaloo ja kultuuriloo seikade kohta. Silmapaistvamad on "Punane hukk" Tallinna 1944. aasta märtsipommitamisest (2014) ja "Üle seitsme mere" 1944. aasta suurpõgenemisest (2020).

Ta on kirjutanud lastenäidendid eesti kultuuriloost, sh "Rupertuse kättemaks" (2017), "Nikolaus ja apelsinid" (2018) ning "Jõulumõõk ehk Lukutagused" (2021).

Antiutoopiad "Gerondid, ehk Lõpp" ja "Kaksteist vihast sooneutraalset" kirjeldavad Eesti võimalikke tulevikustsenaariume, mõtestades eestlase identiteeti globaliseerunud maailmas.

Ots on kirjutanud mitu libretosid muusikateatrile, nt kabareeprogrammid "Kriisiaja laulud" (2009), "Kabaree Marcelle"(2011), muusikalid "Aelita 2.0" (2018) ja "W" (koos Ain Mäeotsa, Anu Tontsi ja Rein Pakuga), operett "Miina Härma pruudipõli" (2020) ja ooper "Püha mäe rõõm" (2017). Eesti muusikateatris erandlikud on kolm müsteeriumilibretot vanamuusikastuudiole Vaikuse Muusika (kõigi kolme muusika autor on Tõnu Sepp): "Rõõmulaul" Karl Ristikivi sama pealkirjaga romaani põhjal (2016), "Kunstniku armastus" Jaan Krossi novelli "Neli monoloogi Püha Jüri asjus" alusel (2018) ja "Püha Elisabeth" Tüüringi Elisabethi eluloost (2019).

Näidendeid on avaldatud ka trükikogumikena, nt "Koidula veri ja teisi näidendeid" (2010), "Birkenruh' episood ja teisi näidendeid" (2016). Eraldi on ilmunud "Carmen alexandrinum: kuidas sündis eesti luule" (2010) ja libreto "Püha Elisabeth" (2021).

Proosa

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjutanud mitu lasteraamatut ("Lugusid kuulsatest eestlastest", 2016) ja aimekirjandust ("Eesti kroonil kroonitud", 2010; "Eesti riigipead", 2015)

Tõlkija Loone Ots koos autor Filip Jan Zvolskýga raamatu "Vana Praha legendid ja kummitused" esitlusel Viru Keskuse Rahva Raamatus 15.11.2019.

2012. aastal avaldas Ots mälestusteraamatu "Mustamäe valss" ja 2020. aastal dokumentaalteose "Minu Odessa".

2021. aastal sai Otsa novell "Minu suhe saatanaga" kirjastuse Puänt novellivõistluse eripreemia.

2021. aastal võitis Otsa romaan "Armastus" eest Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha ning pälvis Ellex Raidla stipendiumi romaani tõlkimiseks inglise keelde.

Tõlked

[muuda | muuda lähteteksti]

Ots on tõlkinud vene, inglise ja soome keelest (Kaari Utrio "Tuulepistrik", 2017).

Lavastused

[muuda | muuda lähteteksti]

Ots on lavastanud Tartus Maarjateatris ja stuudios Vaikuse Muusika.[viide?]

Ühiskondlik tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Loone Ots on Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Keeletoimetajate Liidu, Eesti Lugemisühingu, Eesti Teatriliidu, Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidu, Lastekaitse Liidu ja Eesti Sõjaväemuusika Sõprade Seltsi liige, Jaan Tõnissoni Seltsi asutajaliige ning Tartu Richard Wagneri Seltsi asutaja ja endine esimees. Aastail 2012–2018 oli ta Lastekaitse Liidu president ning 2013–2021 Eesti Säästva Arengu Komisjoni liige ja asepresident.[3]

Poliitiline tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Veebruarist 2019 kuni jaanuarini 2021 oli ta erakonna Isamaa liige.

Veebruarist 2021 kuni märtsini 2024 oli ta Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liige[4] ja kuulus erakonna volikokku. Ta oli EKRE Tartu ringkonna ajalehe Kivisild toimetaja.

12. juunil 2021 valiti Loone Ots EKRE Tartu linna ringkonna üldkogul Tartu ringkonna juhatuse liikmeks ja Tartu linnapeakandidaadiks. Kohaliku omavalitsuse valimistel sai ta 1277 häält ja osutus valituks Tartu linnavolikokku.

Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Riigikokku, sai valimisringkonnas nr 10 (Tartu linn) 837 häält ning ei osutunud valituks.[5]

Maist 2024 kuulub ta taas erakonda Isamaa.[4]

Teadusteoseid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1901. aasta Oskar Kallase elus. // Eesti rahvaluule aspekte. TÜ Toimetised 963 (1992)
  • Müüdist Karl Ristikivi kahes ajalootriloogias. // Vikerkaar (1992) 4
  • Symboolit Karl Ristikiven historialiseissa romaaneissa. // Synteesi (1993) 3
  • Dr. Oskar Kallas eesti folkloristikas. Tartu, 1993
  • Lauliku muunded: Cocteau' "Orfeusest" Wagneri "Valküürideni". // Eksperimentaalne folkloristika. Tartu, 1993
  • On the problem of birth of on eschatological myth. // Contemporary Folklore (1996)
  • Some notes on teaching in multicultural environment: The Estonian Literature Project at the University of Tartu. // Higher Education in Europe 23 (1998)
  • Songs on the last relict and their visual interpretation in film. // Bridging the Cultural Divide: Our Common Ballad Heritage. Hildesheim, Zürich, New York, 2000
  • School as developmental environment and students'coping (kaasautor). // Person. Color. Nature. Music. Daugavpils, 2005
  • ALgul oli sõna: ühe keelu eestikeelsest kujunemisest. Õiguskeel, nr 2, 2021. https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/4._ots_-_sina_ei_tohi_tappa.pdf

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1994 Microsoft Gold Award kodulehe "Kalevipoeg. An Estonian Epic" eest (koos tehnilise teostuse loonud ENET-iga)
  • 2006 Richard-Wagner-Verband Internationali suur kuldmärk

Kirjandusauhinnad

[muuda | muuda lähteteksti]

Stipendiumid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 2021 Ene Mihkelsoni stipendium

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Loone Ots on abielus Märt Otsaga (sündinud 1966). Ta on EELK Tartu Maarja koguduse nõukogu liige ja on pälvinud EELK peapiiskopi aukirja.[viide?]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "Eesti teaduse biograafiline leksikon", 3. köide
  2. ↑ Postimehe kultuuritoimetus (21. aprill 2019, 13:08). "Esietendus lavastus Jaan Tõnissonist". Postimees. Postimees Grupp. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. aprill 2019.
  3. ↑ Kultuuriloolane Loone Ots liitub Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga, 19. jaanuar 2021
  4. ↑ 4,0 4,1 Loone Ots e-äriregistris. Vaadatud 06.08.2024.
  5. ↑ Riigikogu valimiste tulemused 2023 Delfi, 6. märts 2023.
Loone Ots Henrik Visnapuu ja Loone Otsa draama "Keisri usk" esietendusel Luunjas 15. juulil 2020

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Loone_Ots&oldid=6719031"