Kesknädal number: 26 (554), 04. JUULINOORTE VEERG
JUHTKIRI
KAS ELU ON ILUS VÕI TULEB ILUSAKS JUUA?
Reformierakonna kaks suurt valimislubadust said täidetud – Pronkssõdur on Tõnismäelt kadunud ja tulumaksu määr langetatud.
Need kaks tegu tõid aga riigikassale korvamatu kaotuse. Tulumaksu jääb laekumata ligi paar miljardit krooni, Pronkssõduri-saaga toob järsult halvenenud Vene-suhete tõttu aga kaudset kahju vähemalt samas ulatuses.
Kuidas sotsid ja IRL oma valimislubadused täita saavad, see lükati koalitsioonikaaslaste endi õlgadele. Sotside rahandusministril Ivari Padaril ei jäänud muud lahendust, kui teha ettepanek järsult tõsta aktsiisimakse ning koondada kõik need maksutõusud ennaktempos järgmisele aastale.
Kui ükskõik kes keskerakondlastest esitas Riigikogu istungitel küsimusi või võttis sõna aktsiisimäärade järsu tõusu vastu, pareerisid valitsuse esindajad seda omapoolse küsimusega: kas te siis pole nõus alkoholi aktsiisimäärade tõusuga – see on ju kõige tõhusam vahend viinakuradi vastu võitlemisel?
Loomulikult ei olnud meil midagi alkoholi aktsiisimäära tõusu vastu, protestisime hoopis kütuseaktsiisi jt aktsiisimäärade järsu tõusu vastu ning kõigi nende tõstmiste järgmisele aastale koondamise vastu. Just need toovad kaasa peaaegu kõigi kaupade ja teenuste hinnatõusu. Ka meie nägime viina ja õlle aktsiisimäära tõusus üht võimalust joomispahest jagu saada, aga samas tundsime muret ka salaviina turuletuleku pärast.
Peale selle oli meie alkoholipoliitika palju komplekssem: lisaks aktsiisimäära tõusule soovisime ka alkoholimüügi piiramist ning alkoholireklaami kaotamist televisioonis ja raadios. Need kolm meedet üheskoos oleksid olnud üsnagi tõhus vahend alkoholivastases võitluses. On ju selge, et näiteks alkoholireklaam on eelkõige mõeldud uute tarbijate juurdemeelitamiseks. Paadunud joomarit reklaam ei mõjuta karvavõrragi, küll teeb ta oma tööd noorte hulgas.
Just noorte inimeste alkoholivõrku langemisest päästmiseks oli meil alkoholireklaami piirav eelnõu mõeldud. Samal eesmärgil tegime ettepaneku piirata alkoholimüügiaegu ühtselt kogu riigis.
Kui valitsus võtab viinahinna tõusuga viimast, siis meie eelnõud alkoholimüügi piiramiseks ja alkoholireklaami keelustamiseks teles ning raadios lükati halastamatult tagasi.
Miks siis seda tehti, kui ka valitsuskoalitsioon jutlustab vajadust võidelda alkoholi vohava liigtarvitamise vastu?
Aga sellepärast, et valitsus ei taha kaotada tulusid, mis laekuvad alkoholiaktsiisist. Kui aktsiisimaks järgmisel aastal järsult tõuseb, siis on ju põhjust arvata, et viina ja õlle läbimüük mingil määral langeb. Kui sellele oleks lisandunud ka meie ettepanek piirata alkoholi müügiaega ja keelustada alkoholireklaam raadios ning televisioonis – no siis oleks alkoholi läbimüük langenud ju veelgi!
Selge, et sellisel juhul ei oleks alkoholiaktsiisi laekumine planeeritud suuruses enam tõenäoline. Ja sellist tulude vähenemist ei saanud valitsusliit endale lubada. Tulumaksumäära alandamine lööb eelarvesse sügava augu, selle täitmise kõige käepärasemaks vahendiks on alkoholiaktsiisi laekumine.
Jooge, inimesed, Eesti riigi hüvanguks! Proosit valitsuskoalitsiooni lubaduste täitmise auks! Valitsus võtab viinahinna tõusust viimast, sest rohkem sellest vist enam võtta polegi – veelgi kõrgem hind tuleks juba bumerangina tagasi salaviina ja surrogaatide näol.
Niisiis - vötame mönuga!
Et hinnatõus joomahimuliste tuju liiga ära ei rikuks, lubab Reformierakond neile muidki soodustusi. Trimbake igal pool: parkides, randades, kaugliinibussides ja kus iganes tuju ja tahtmine tuleb!
Võite seal ka peatäie välja magada, nagu justiitsminister Rein Lang Riigikogu istungil küsimustele vastates lahkelt lubas. Vastav võimalus on sisse kirjutatud ka riigikogulaste töölaudadele jõudnud korrakaitseseadusse. Liberaalse justiitsministri soovunelm on, et ka roolis võiks pisukese promilliga istuda, sest kui alkoholipruukimine on nii liberaalseks tehtud ja kõik eeldatavasti nagunii kogu aeg kerge vine all on, milleks siis autorooliski erand teha?!
Ning lõpuks ei tasu unustada sedagi, et juba tsaariajal kogeti: kõige parem abinõu rahva rahulolematust võimulolijate vastu vähendada on võimaldada inimestel elu lihtsalt ilusaks juua!
KESKMÕTE:
Kas kõige parem abivahend vähendada rahulolematust võimulolijate vastu on elu ilusaks juua?
Toivo Tootsen
NÄDALA NUPUD
RAHULIKKU KODU TALLINNA KOLMIKUTELE!
18. juunil Ljudmila ja Olegi perre sündinud kolmikud tütred on pere esimesed lapsed. Neid Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinikus vaatamas käinud linnapea Edgar Savisaar soovis, et pisikestest ilmakodanikest kasvaksid toredad silmaterad oma vanemaile ja et nad oleksid tublid tallinlased.
Kesknädal soovib sellele perele lisaks veel kodurahu, mille väärtust me pärast aprillisündmusi kõrgelt hinnata oskame.
Esmaspäeval peeti Tallinnas Mustpeade Majas teine kodurahu-foorum, kus jõuti tõdemusele, et pealinn vajab oma kodurahu- programmi. Et kõik elanikud, vaatamata rahvusele ja keelele, mida nad räägivad, tunneksid end Eestimaa pealinnas ühtmoodi hästi ja turvaliselt. Et seda tunneksid ka 2007. aasta esimesed kolmikud!
Mullu sündisid Tallinnas kolmed kolmikud. Tallinna Kolmikute Klubisse kuuluvad praegu 13 kolmikud ning üle Eesti on neid 35. Keskmiselt sünnivad ühed kolmikud umbes 6000 sünni kohta.
KUUS REFORMIERAKONDLAST TOETAS LAUSJOOMIST
Pööripäeval, 21. juunil kell 17.47 hääletasid Tallinna volikogu istungil 54 kohalolnud linnavolinikust viinamüügipiirangute kehtestamise vastu ehk jätkuva lausjoomise poolt linnavolinikud Remo Holsmer, Robert Kalm, Igor Kravtshenko, Kairi Kärner, Üllar Lanno ja Ülle Rajasalu (kõik Reformierakonnast).
Eelnõu lõpphääletuse protokolli järgi hääletasid piirangute kehtestamise poolt kõik kohal viibinud Keskerakonna saadikud (31). Opositsioonisaadikud kas ei osalenud, puudusid või jäid vähemalt erapooletuks, et piinlikust olukorrast välja tulla.
Ülalnimetatud kuus linnavolinikku avaldas seega ühemõttelist toetust ilmsesti kogu maailmas erakordse ja ainulaadse üliliberaalse alkoholipoliitika jätkumisele.
RAHVA TEENRID JÄLLE VAESEMAD
Eelmise pühapäeva „Rahva Teenrites“ teatas Tarmu Tammerk, et selles saates ta enam ei jätka ja eetris teda rohkem ei kuule. Sellega jääb üks kuulatavaimaid poliitiliste kommentaaride saateid tegijate poolest taas vaesemaks. Tammerk oskas välja pakkuda värskeid ja ootamatuid ideid, mis teistele kommentaatoreile alati väga ei pruukinud meeldida, kuid millele oli raske vastu vaielda. Ta püüdis eetris rääkida asjadest, millest mõni teine tegija kõrvale hoidis. Oma viimases esinemises kritiseeris Tarmu Tammerk Vikerraadiot vaese suvesaatekava pärast, millest puuduvad mitmed probleemsaated.
Kuu aega tagasi lahkusid „Rahva Teenrite“ tegijate hulgast populaarsed Mart Ummelas ja Rein Veidemann. Nemadki olid oma väljaütlemistes julgemad kui on seda allesjääjad. Nende hinnangud sisaldasid alati originaalseid ideid ning olid esitatud läbi filosoofia- ja ajalooprisma.
Tammerk asub tööle Rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõunikuna. Selline ametikoht on uues ringhäälinguseaduses ette nähtud.
Meedia ombudsmanid on tekkinud paljude riikide ajakirjandusse, et ära hoida üha süvenevat meedia poliitilist kallutatust, huvigruppide teenimist või arvamuspaljususe piiramist.
Tarmu Tammerk hakkab jälgima heade ajakirjandustavade järgimist raadio- ja tele-eetris. Edaspidi saavad inimesed tema poole pöörduda ringhäälingu tööd puudutavate kaebustega. Näiteks siis, kui kellelegi on mõnes saates liiga tehtud või tema arvamust moonutatud või tundub hoopis saatekava liialt ühekülgne olevat.
Ombudsmani märkused ja ettepanekud ei ole peatoimetajaile täitmiseks kohustuslikud. „Kui neid märkusi koguneb kriitiline mass ja neid ei arvestata, siis on üks kahest: kas see ametikoht ei õigusta ennast, see isik ei õigusta, või on ringhäälinguorganisatsioonis suur probleem,“ selgitas Tammerk oma tulevast tööd.
Kn
TALLINN KEHTESTAS KODURAHU TEGEVUSKAVA
Tallinna volikogu kiitis heaks linnavalitsuse kodurahu-tegevuskava eelolevaks kolmeks kuuks ja kuni aastani 2010.
Kava seab ülesande kaardistada rahvussuhetes kujunenud hirme ja ohutunnet. Juulis viiakse läbi rahvussuhete uuring, et selgitada võimalikke konfliktolukordi ja julgeolekuriske ning koostatakse tegevusplaan riskide ennetamiseks ja eri rahvuste rahumeelseks kooseluks.
Tallinna abilinnapea Kaia Jäppineni sõnul tuleb pärast aprillirahutusi taastada usaldus eesti ja vene kogukonna vahel ning püüda parandada elanike informeeritust: “Rahumeelse kooselu taastamiseks on väga oluline laiapõhjaline ja avatud dialoog, kus osalevad eri rahvuste esindajad ja kus avameelselt arutletakse pingestunud rahvussuhete põhjuste üle.”
Rahvussuhete muutusi uuritakse vähemalt kolme aasta jooksul, kuni aastani 2010. Muu hulgas koostatakse Tallinna integratsiooniprogramm. Eesmärk on tugevdada rahvusvähemuste positsiooni, senisest enam kaasata eestivenelasi Tallinna arendamisse, ettevõtlusse ja poliitikasse. Tegevuskava tähtsustab kvaliteetset haridust, mittekodanike arvu vähendamist ning tugeva keskklassi kujundamist rahvusvähemuste seas.
Jätkatakse kodurahu-foorumidega, mis tahetakse muuta pidevaks töövormiks. Foorumide ettevalmistamisel töötab viis töörühma eri valdkondade probleemide kallal. Need hõlmavad vene noorte tulevikuväljavaateid, seadusandlust, meediat jm.
Ester Shank
POLIITIKA
KELLE ASI ON KODURAHU?
Lugupeetav valitsus võib ju boikottida keda ja mida tahab. Nagu seekordselgi kodurahufoorumil 2. juulil Mustpeade Majas, kus parlamendierakondadest oli kohal vaid Keskerakond. Kuid niikaua kui aprillisündmuste analüüs päädib järeldusega, et tegu oli mastaapse tänavakaklusega, kus osalesid vaid lihtlabased pätid, ei jõua me eales juhtunu juurteni ega hakka sügavuti mõistma, mis tegelikult juhtus või mis tulevikus ees võib oodata.
Aga on ka omamoodi tõsi, et kodurahu ei olegi vaja kõigile erakondadele, nagu neile pole vaja ka tõeliselt toimivaid integratsiooniprogramme. Piisab, kui paberil asi toimib.
Kui asja sisu on väljendatav mõne delfiliku loosungiga a la kõik tiblad rongile. Eks selline suhtumine räägi neist endist rohkem kui üksi isiklik hinnang.
Tallinnas elab 125 rahvust
II Kodurahufoorum on aga selles küsimuses märksa tundlikuma sotsiaalse närvi ja teravama silmaga. Ülikõrged emotsioonid on asendunud akadeemilise konstruktiivsusega, osalejate laia rahvusliku esindatuse ja kompetentsiga. Seega on foorumil kõik võimalused, et kokku panna uuringutel ja ausal analüüsil põhinev esimene programm, mille eesmärgiks on ka tegelikkuses Eesti inimesi multikultuursesse ühiskonda lõimida.
Ainuüksi Tallinnas elab 125 rahvuse esindajaid. Eestluse tagamine on üks Eesti riigikorralduse põhilisi eesmärke, aga euroopalikus kultuuriruumis ei saa ega tohi see toimida kõigi teiste väärtuste arvel. Kui see nii peaks minema, on eestlastel rohkem kaotada kui siinsetel rahvusvähemustel.
Miks? Sest ükski demokraatia ei püsi rassi- ega rahvuslõhedel, vaid sotsiaalsel õhustikul, mis on kõigi jaoks hooliv, lugupidav ja võrdseid võimalusi pakkuv.
Integratsiooniprogrammi viivad ellu viis töörühma
Kodurahufoorum paneb kokku nii lühikese kriisikava kui ka töötab välja tõsise integratsiooniprogrammi eelolevateks aastateks. Viis töörühma keskenduvad võrdõiguslikkusele ja seadusandlusele; venekeelsete noorte tulevikule Eestis ja kvaliteetse hariduse tagamisele; venekeelse kogukonna ja eestlaste kultuurielus ühisosa leidmisele; senise integratsioonipoliitika plusside-miinuste analüüsile; info ja meedia süvavaatlusele.
Juba 2005. aastal valmis põhjalik uuring eesti- ja venekeelsete inimeste hoiakutest üksteise erinevuste ja võimaluste suhtes. Lühikese kokkuvõtte põhjal on 73% eestlaste hinnangul nemad nn härrasrahvas, kelle positsioon on ja peabki olema parem töö- ja avalikus elus; samal ajal kui 87% venekeelsest elanikkonnast tunneb end Eestis teisejärgulise ja diskrimineerituna.
Huvitav, miks see uuring alles nüüd avalikkuse ette jõudis? Kas ei peaks endiselt rahvustikuministrilt, reformierakondlaselt Paul-Eerik Rummolt palgaraha nende aastate eest tagasi nõudma?
Igasugune integratsioon on kahepoolne protsess. Ei käi nii, et teeme Lasnamäele müüri ümber ja ütleme, et las nad seal integreeruvad. Eestlastel on sellise suhtumise püsimisest palju kaotada. Me võime ise-enda lollusest ja upsakusest kaotada oma riigi või iseseisvuse. Ei rohkem ega vähem.
Nii et – kellele on siis ikkagi kodurahu vaja? Meile endile!
Evelyn Sepp
SOTSIAALTEADLASTE TÕDE AJAB VASTASED RAEVU
Äsja avaldatud integratsiooniuurimus, mis annab valitsuse senisele tegevusele karmi negatiivse hinnangu ja ennustab Eestile keerukaid aegu, kutsus esile terava vastuseisu. Teadlaste avaldatud seisukohad pälvisid paljudelt kommenteerijatelt avaliku hukkamõistu.
Avalöögi andis endine Keeleameti peadirektor Mart Rannut. Eesti Päevalehes nimetab ta sotsiaalteadlaste soovitusi Eesti-vaenulikeks. Kuus teadlast olevat lihtsalt avaldanud oma arvamusi, millel teadusväärtus pahatihti hoopis puudub.
Rannuti sõnul pole sotsiaalteadlaste hulgas laiutav rahvuslik alaväärsus ja muretsemine vene rahvuse heaolu pärast talle üllatus. Millest selline arvamus kujunes, autor ei selgita.
Kas sõda või rahu?
Just nii sotsiaalteadlased professor Raivo Vetiku eestvedamisel küsimuse ka püstitavad. Oleneb lähiajal vastu võetavaist poliitilistest otsustest, kas integratsioon tõstetakse uuele tasemele või konflikt väljub kontrolli alt ning Eestit ootab ees Põhja-Iirimaa või Küprose mudel, kus verine sõda erinevate rahvusgruppide vahel jätkub juba aastaid. Teadlased nimetavad seda langemiseks juhitamatusse ja prognoosimatute tagajärgedega etnilisse konflikti.
Pronkssõduri kriis lõi olukorra, kus inimeste normaalne psühholoogiline reaktsioon toimuvale hakkab ohustama meie rahvuslikku julgeolekut. Teadlased pakuvad välja lahendeid, mis erinevaid rahvusgruppe lähendaksid ja lõimumiprotsessi kiirendaks.
Oponendid nimetavad pakutavaid ettepanekuid, nagu näiteks aprillisündmustele adekvaatse hinnangu andmine või õhus rippunud ohtude selgitamine avalikkusele, hoopis järeleandmiste tegemiseks venelastele. Kalle Muuli meelest kumab uurimusest läbi suure Nõukogude Liidu ja "rahvaste sõpruse" igikestev pikk karvane käsi. „Mis sa Rein Ruutsoo käest ikka tahad saada?“ sekundeeris talle otse-eetris teine saatejuht Anvar Samost.
Laisad ja rumalad ministrid
„Olukord, kus rahvastikuministrid kipuvad olema Nukitsamehe klassifikatsiooni järgi üks L1 ja teine L2, ei võimaldagi edukat lõimumist,“ kirjutas Eesti Päevalehes oma rahvuslike vaadete poolest tuntud Mart Rannut. Raadioeetris seletas Samost L-lide tähenduse lahti. Esimene tähendab lolli ja teine laiska. Kas määratlus kehtib ka eelmise rahvastikuministri, reformierakondlase Paul-Eerik Rummo kohta, või iseloomustab vaid praegust sotsiaaldemokraat Urve Palo, artiklist ei selgu. Küll on aga mehed üksmeelel, et eraettevõtjast õbluke rahvastikuminister oma tööle ei sobi. „Lihtsas keele tuleks talle teada anda, et ministri ülesanne ei ole käia ajakirja Kroonika poolt pildistavatel üritustel kõpskingadega puid istutamas, pole vaja iga päev demonstreerida oma uut kostüümi ja soengut...,“ tegi Samost avalik-õiguslikus raadioeetris ettepaneku. Rängalt heidetakse Palole ette tema esinemist Aktuaalse Kaameras, kus ta julges eestlastele meelde tuletada, et ka meie peaksime oma hoiakuid siinsete venelaste suhtes pehmemaks muutma.
.“
Heimar Lenk
TEADLASI JA KODURAHU KAITSJAID KUTSUTAKSE ÜLES TAGA KIUSAMA
Kesknädal esitab lühendatult seinast-seina arvamusnäitena ühe rahvusliku tagakiusamise üleskutse vähetuntud veebilehes „Terve Mõistuse Sündikaat“, kus 27. juunil ilmus repliik „Professorid-venestajad ei jäta jonni“. Selles äärmuslikus arvamusavalduses kõlas seisukoht, mis sarnaneb avalik-õiguslikus ehk maksumaksja poolt rahastatavas meedias edastatud kommentaaridele.
„Suures osas sama kamp punaprofessoreid, kes vahetult enne pronksmässu manitsesid eestlasi ja valitsust venelastele järeleandmisi tegema ja mitte ärritama, on nüüd teinud „uurimuse”, milles jätkavad oma reaalsusest irdunud juttu integratsioonist ja kokkuleplusest.
Kui peamiselt Tallinna Ülikooliga seotud ja sotsiaaldemokraatliku parteilise taustaga professorid – Raivo Vetik, Mati Heidmets, Martin Ehala, Rein Ruutsoo, Aleksander Pulver ja Leif Kalev – tegutsesid oma „12 kirjas” vähemalt teoreetiliselt omal algatusel, siis nüüd tegid nad uurimustöö parteikaaslasest rahvastikuministri Urve Palo tellimusel ja meie kõigi raha eest.
Ning õppinud pole professorid vahepealsetest sündmustest mitte midagi. Ikka seesama joru, kuidas vaja on jätkata pingutusi venelastele meelepärasemaks olemises, siis nad võtavad meid ehk omaks ja ehk ei hakka tulevikus mässama, marodööritsema, „rossija, rossija” ning „kõik see on meie” röökima.
Uuring tõestab paari lihtsat tõsiasja. Esiteks, et rahvastikuminister Palo on kindlalt võtnud suunaks jätkata eestlaste venestamist, kuna peab seda lihtsamaks, kui venelaste eestindamist. See on ainus järeldus, mida saab teha tema järjekindlatest avaldustest ja nüüd ka tellimustööna tehtud „uurimusest”, kuidas lahendada siinsete venelaste probleemi. Teiseks, vene ajal teadusliku kommunismi ja marksistliku poliitökonoomia alal teaduskraadi saanud professoreid ei paranda miski. Taolised inimesed tuleks nende äärmuslike ja rahvavaenulike seisukohtadega suruda ühiskonna äärealadele, et kahju, mis nad eesti rahvale ja riigile teevad, oleks minimaalne.“
GÜMNAASIUMI LÕPETAMISEGA ALGAS UUS ELU
Koolide lõpuaktustel, iga lõpetaja jaoks kiirel ajal leidsid kaks Kadrioru Saksa Gümnaasiumi lõpetajat Kesknädala palvel hetke aega mõnele küsimusele vastata.
1.Millised riigieksamid valisid ja miks?
2.Kuidas koolikaaslased suhtusid kuulumisse Keskerakonna Noortekogusse (KENK)?
3.Mida edasi teed?
4.Kui sul oleks valida õppimise vahel Eestis või välismaal, kumba eelistaksid ning miks?
TANEL KIIK, Keskerakonna Noortekogu (KENK) peasekretär:
1. Valisin keemia, matemaatika, ühiskonnaõpetuse, kirjandi, inglise keele ja saksa keele.
Saksa keel ja kirjand olid kohustuslikud. Matemaatika valisin, kuna seda läheb peaaegu igal pool vaja. Inglise keele valisin, sest arvasin, et saan saksa keele eksamil vähem punkte kui inglise keele omal; läks aga teisiti. Ühiskonnaõpetuse ja keemia valisin, et avardada oma erialavalikuid.
2. Minu kuulumine KENK-i ei meeldinud koolikaaslastele ega ka õpetajatele, kes teoreetiliselt peaksid sellistes asjades täiesti erapooletud olema. Noorte seas on Keskerakond võrdlemisi ebapopulaarne. Õpetajaid häiris vist samuti Kesk, kuid ka see, et ma tegelesin tänu KENK-i asjadele märksa vähem õppetükkidega. Sellest hoolimata olid mul lõputunnistusel ainult neljad-viied.
3. Edasi lähen tõenäoliselt Tallinna Ülikooli sotsioloogiat õppima. Samal ajal tegelen ka edaspidi aktiivselt noortekogu asjadega. Lisaks kuulun veel mitmesse MTÜ-sse, näiteks AVE, EÕEL ja tegutsen ka „Haridusfoorumi 2007“ toimkonnas.
4. Eelistaksin õppimist Eestis, kuna minu meelest on kolm või viis aastat liiga pikk aeg, et seda välismaal mööda saata. Eesti Vabariik vajab kõiki noori ning rohkemgi veel. Minu silmis on välismaale õppima minek praegustes oludes omakasupüüdlik ning isekas tegu. Eesti haridus läheb üha ülesmäge ning meil on mitu täiesti konkurentsivõimelist ülikooli. Mis jääks Eestist alles, kui kõik paremad õpilased läheksid välismaale õppima, ning jääksid suure tõenäosusega sinna ka elama?
REGON RUUTMA, Keskerakonna Kesklinna klubi juhatuse liige:
1. Lisaks kirjandile oli meie koolis kohustuslik ka saksa keel. Juurde valisin ühiskonnaõpetuse ja geograafia. Nendest vaja läheb põhimõtteliselt kolme, et asuda ülikoolis õppima eriala, mis pakub mulle huvi. Sellest lähtus ka minu riigieksamivalik.
2. Suurem osa suhtus erakonda kuulumisse halvustavalt või ükskõikselt, kuigi meie koolis on küllaltki palju kesknoori. Üritasime teha koolis selgitustööd nii klassikaaslastele kui ka teistele. Usun, et noortel on vastumeelsus poliitika suhtes tekkinud informeerimatuse tõttu, ning sellest tuleb ka soov end mitte siduda parteiga.
3. Esialgu töötan terve suve klubis Angel teenindajana. Kavatsen ülikooli minna, kui saan sobivale erialale sisse. Eesmärk on ikka edasi õppida.
4. Mõlemal on omad plussid ja miinused. Ma ei eelista ühte teisele, tahan mõlemad variandid elu jooksul ära proovida.
MAAILM
EUROPARLAMENDIS: VIIN, VENEMAA, KAUBANDUS, ENERGIA, PENSIONID
Tavapäraselt toimus Strasbourg'is Euroopa Parlamendi täiskoguistung.
Avamisel tegi parlamendi president Hans-Gert Pöttering avalduse olukorra kohta Palestiinas, väljendades toetust Palestiina ajutisele valitsusele ja tervitades Euroopa Nõukogu otsust hakata uuesti andma Palestiinale otseabi.
Enimat arutlusainet pakkus viina märgistamisega seotu.
Europarlament toetab viinatoorme märgistamist
Lepiti kokku definitsioonis, mis võimaldab viina toota mis tahes toidutoormest, kuid tingimusel, et see märgistataks. Ilma toormemärgistuseta võib toota vaid teraviljast ja kartulist valmistatud viina.
Piiritusjookide määratlemise, kirjeldamise, esitlemise ja märgistamise määruse menetlus lõpeb esimese lugemisega.
Parlament võttis vastu muudatusettepaneku, mille järgi on viin kas teraviljast või kartulist valmistatud piiritusjook või muust toormest valmistatud piiritusjook, ent viimasel juhul tuleb sildile märkida "viin on valmistatud..." ning toorme nimetus. Kompromissettepanekus märke tähtede suurust ei sätestata.
Traditsioonilised Euroopa viinatootjariigid (Eesti, Leedu, Läti, Poola, Rootsi ja Soome) oleksid soovinud, et viina nimetust lubataks kasutada vaid teraviljast, kartulitest või suhkrupeedimelassist toodetud piiritusjoogi kohta. See muudatusettepanek täiskogul siiski toetust ei leidnud.
Kui Euroopa Komisjon oli välja pakkunud piiritusjookide jaotumise kolme kategooriasse (kanged alkohoolsed joogid, erilised piiritusjoogid, muud piiritusjoogid), siis parlamendi täiskogu järgis keskkonnakomisjoni arvamust, pooldades vaid ühe kategooria kasutamist.
Erinevalt Euroopa Komisjoni ettepanekust otsustas parlament keelata piiritusjookide maitsestamise. Seda otsust toetab ka Euroopa Nõukogu. Määrus rakendub kolme kuu jooksul pärast jõustumist, ehkki keskkonnakomisjon oli soovinud kaheaastast üleminekuperioodi.
Ülemaailmse viinaturu väärtus on 9,2 miljardit eurot aastas. Eurooplased joovad 11% maailmas toodetavast viinast, venelased 57%. Suurimad viinajoojad Euroopas on eestlased, lätlased, leedulased, skandinaavlased ja poolakad. Samad riigid on ka Euroopa suurimad viinatootjad (64%).
Majandus- ja kaubandussuhted Venemaaga
Venemaa on tähtsuselt kolmas EL-i kaubanduspartner – 7,3% liidu kaubavahetusest. EL on Venemaa tähtsaim kaubanduspartner, kelle osakaal Venemaa kaubavahetuses ulatub 52,9 protsendini.
ELi ja Venemaa vahelise kaubanduse kogumaht ulatus 2005. aastal üle 166 miljardi euro. Kuna 2007. aasta detsembris nendevahelise partnerlus- ja koostöölepingu kehtivus lõpeb, on vaja EL-i ja Venemaa vaheliste majandussuhete uut alust.
Raport leiab, et "EL-i ja Venemaa suhted on kriitilises seisus", ning nõuab seetõttu "konstruktiivseid ja tulemusele orienteeritud suhteid Venemaa ja EL-i vahel, kuid mitte iga hinna eest". Saadikud toovad välja, et ehkki Venemaa on loonud üldiselt positiivse makromajandusliku keskkonna, on sellegipoolest vaja edasisi struktuurireforme eelkõige tervishoiu, hariduse, gaasisektori, pangasüsteemi ja üldisemalt õigusriigi kehtestamise valdkonnas. Parlamendiliikmed kutsuvad Venemaad üles läbi viima reforme, mis tuleks ühtmoodi kasuks nii venelastele endale kui ka Euroopa Liidu kodanikele ning võimaldaks ühtlasi suurendada Venemaa atraktiivsust rahvusvaheliste investorite silmis.
Märgitakse, et Venemaa ühinemine WTO-ga on tähtis ka EL-i jaoks, sest aitab kaasa kaubanduse liberaliseerimisele. Saadikud kutsuvad samas Venemaad üles lahendama tollitariifide probleemid puidu eksportimisel Skandinaaviasse, kaotama erinevused Venemaa sisehindade ja maailmaturuhindade vahel ning lahendama sõltuvalt saabumiskohast kehtestatud erinevate raudteetariifide probleemid, mis puudutab eelkõige Baltimaid. Venemaa käitumist Baltimaade suhtes peetakse selles raportis diskrimineerivaks.
Kaubandus, turulepääs, investeeringud
Raportis rõhutatakse Venemaal investeerimiskeskkonna parandamise tähtsust. EL on avatud investeeringutele Venemaalt, ning seetõttu peaks ka Venemaa võimaldama loodusvarade sektoris tegutsevatele välisettevõtetele samaväärse juurdepääsu. Muret tekitab hiljuti Venemaal välja töötatud eelnõu, mis võimaldab valitsusel tagasi lükata välispakkumisi enamusosaluse omandamiseks Venemaa ettevõtetes, keelates seega enam kui 49-protsendise välisomanduse 39 strateegilises majandusvaldkonnas tegutsevates ettevõtetes.
Rahulolematust valmistab, et Venemaa kasutab kaubanduspoliitilisi vahendeid välispoliitilistel eesmärkidel. Venemaa WTO-ga ühinemise tagajärjeks ei tohi olla tollimaksude kõrgem tase ja tugevam protektsionism.
Eesmärgiks on sidus energiapoliitika
Raportis korratakse, et vaja on Euroopa sidusat energiapoliitikat, mille peamine eesmärk ei tohiks siiski olla üksnes vältida jätkuvat energiasõltuvust Venemaast (30% EL-i naftaimpordist ja 50% gaasiimpordist tuleb Venemaalt). Soovitakse EL-i ja Venemaa energiaalast dialoogi, mille raames keskendutaks ühelt poolt energiatõhususe ning varustuskindluse jätkusuutlikkuse ja usaldusväärsuse küsimustele, teiselt poolt aga koostööle, mis edendaks investeeringuid taastuvatesse energiaallikatesse ning ergutaks tehnoloogiate ühist kasutamist ja õigusaktide lähendamist. Venemaad kutsutakse üles kohtlema kõiki partnereid õiglaselt, mittediskrimineerivalt.
Samuti väljendab raport muret "natsionalistlike ja monopolistlike arengusuundade pärast Venemaa energiavarude majandamises". Venemaad kutsutakse üles mitte kohaldama energiaallikate suhtes paralleelset hinnasüsteemi. Lisaks peaks Venemaa rohkem investeerima oma tuumaelektrijaamade moderniseerimisse. Euroopa Komisjoni ja liikmesriike kutsutakse üles tõsiselt suhtuma vajakuohusse Venemaa gaasitarnes pärast 2010. aastat, mis on põhjustatud ebapiisavatest investeeringutest Venemaa energeetilisse infrastruktuuri.
Raportis nõutakse, et Venemaa lõpetaks Balti riikide suhtes praeguste diskrimineerivate raudteetariifide kohaldamise. Juhitakse tähelepanu "tungivale vajadusele lahendada probleemid, mis on tekkinud seoses Lätit ja Venemaad (samuti teisi EL-i ja Venemaa piiririike) ühendava infrastruktuuri parandamisega, ning hoolitseda selle eest, et Euroopa Liit ja Venemaa toetaksid rahaliselt kahe olemasoleva piiriületuskoha ja ühe uue piiriületuskoha avamist".
Parlament keelustas kassi- ja koeranahaga kauplemise
Keelatud saab nii kassi- ja koeranahkade kui ka neid nahku sisaldavate toodete müük, tootmine, müügiks pakkumine ja turustamine. Keeld jõustub 31. detsembril 2008.
Miinimumstandardid täiendavatele pensioniõigustele
Demograafiliste muutuste ning elanikkonna vananemise tõttu on täiendava pensioni kogumine vanaduspõlve kindlustamiseks aina olulisem. Vastuvõetud direktiivieelnõu lihtsustab töötajate liikuvust liikmesriikides ning liikmesriikide vahel, sätestab miinimumstandardid täiendavate pensioniõiguste omandamisele, säilitamisele ning ülekandmisele.
Parlament kiitis heaks raporti, millele vastavalt kohaldataks direktiivi kõigi täiendavate pensioniskeemide suhtes, mis kindlustavad töötajatele täiendava pensioni, näiteks grupikindlustuslepingud ning ühe või mitme tegevusala või sektori raames kokku lepitud põlvkondadevahelised ümberjaotusskeemid või kapitaliseeritud skeemid.
Parlament soovib, et täiendava pensioniõiguse omandamisel kehtiksid teatud miinimumstandardid. Kui täiendavas pensioniskeemis nähakse ette tagatud õiguste omandamisperiood, siis ei tohi see periood parlamendiliikmete arvates ületada viit aastat. Hetkel tuleb näiteks Prantsusmaal ja Portugalis sageli ettevõttes töötada pensionini, et täiendavad pensioniõigused välja makstaks.
Parlamendiliikmed tahavad tagada, et lahkuvate töötajate juba omandatud pensioniõigused säilitataks. Teiseks nad nõuavad, et tagatud oleks ka seisvate pensioniõiguste väärtuse õiglane kohtlemine ning et neid kaitstaks ettevõtja maksejõuetuse eest.
Raportis öeldakse ka, et liikmesriigid võivad täiendavate pensioniskeemide puhul lubada mitte säilitada tagatud pensioniõigusi, vaid maksta lahkuvatele töötajatele välja kapital, mis vastab tagatud pensioniõiguste väärtusele, kui tagatud pensioniõiguste väärtus ei ületa asjaomase liikmesriigi kehtestatud ülempiiri.
Kui Euroopa Komisjon soovis direktiivi lisada ka pensioniõiguste ülekantavuse nõude, siis saadikud seda ettepanekut ei toetanud. Teatud riikides, nt Hispaanias ja Soomes, ei saa pensioniõigusi üldse üle kanda. Teistes riikides, nt Taanis, Iirimaal ja Itaalias, on pensioniõiguste ülekandmine võimalik riigisiseselt, ent mitte rahvusvaheliselt.
Saadikud märgivad, et töötajate liikumisvabaduse edendamiseks peaksid liikmesriigid võimaluste piires ning eelkõige uute täiendavate pensioniskeemide loomise teel järk-järgult parandama tagatud pensioniõiguste ülekantavust.
Liikmesriigid peavad direktiivi hakkama rakendama 1. juulil 2008. Vajadusel võivad liikmesriigid saada viis aastat ajapikendust.
Küprose ja Malta liitumisest euroalaga
Parlament võttis vastu kaks euroala laienemist puudutavat raportit, milles saadikud annavad oma heakskiidu Küprose ja Malta ühinemisele euroalaga 1. jaanuaril 2008.
Kõik liikmesriiki puudutavad eelarvepuudujäägi menetlused peavad olema lõpetatud enne Maastrichti kriteeriumidele vastavuse hindamist.
Ühtne elamisloavorm kolmandate riikide kodanike jaoks
Parlament kiitis muudatustega heaks Euroopa Komisjoni ettepaneku ühtse elamisloavormi kohta. Komisjoni ettepaneku kohaselt on tegemist eraldi dokumendiga, mis peab olema masinloetav, sisaldama biomeetrilisi tunnuseid nagu näokujutis ja sõrmejäljed, ning võib sisaldada kontaktkiipi lisateabe salvestamiseks. Saadikud tegid muudatusettepanekuid, et tagada andmete autentsus ja konfidentsiaalsus, kuid ei nõustunud kontaktkiibi lisamisega elamisloale.
Biomeetriliste tunnuste kasutuselevõtt on oluline samm dokumentide turvalisuse poole. Ühtlasi aga leitakse, et sama rangeid turvanõudeid, nagu on kehtestatud liikmesriikide isikutunnistustele, tuleks kohaldada ka elamislubade suhtes. Ühtse elamisloa biomeetrilisi tunnuseid tohib kasutada ainult dokumendi autentsuse tõendamiseks ja selle omaniku isiku tuvastamiseks. Valitsused peavad seejuures tagama andmete terviklikkuse, autentsuse ja konfidentsiaalsuse ning peavad ära hoidma andmete volitamata kasutamise.
Vabadus, turvalisus, õigus
Euroopa Parlamendi täiskogu võttis vastu raporti, milles saadikud küll tervitavad vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala (AFSJ) välispoliitilise mõõtme ühtset strateegiat, ent teevad ka omapoolseid soovitusi strateegia tõhustamiseks. Parlamendiliikmed panevad erilist rõhku aruandekohustusele, inimõigustele ning võitlusele terrorismi- ja organiseeritud kuritegevuse vastu. Muu hulgas nõuavad nad intensiivsemat dialoogi Venemaaga, kus on probleeme põhiõiguste kaitsega.
Raporti aluseks on Euroopa Nõukogus 4. ja 5. detsembril 2006 vastu võetud justiits- ja siseküsimuste välispoliitilise mõõtme strateegia.
Saadikud tervitavad strateegias sätestatud põhimõtteid, eriti vajadust partnerluse järele kolmandate riikidega ühiste probleemide lahendamiseks ja ühiste poliitiliste eesmärkideni jõudmiseks. Ühtlasi väljendavad nad muret põhiõigustele pühendumise puudumise üle mõnes kolmandas riigis, kellega EL tihedalt suhtleb. Eelkõige puudutab see riike, mida hõlmab EL-i naabruspoliitika, ning Venemaad, kus esineb eelkõige ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse rikkumist.
Euroopa Liidu ja Venemaa koostöö peab märgatavalt paranema vähendamaks ebastabiilsuse allikaid Euroopa Liidus ja Euroopa naabruspoliitika alal, nagu näiteks külmutatud konfliktid Moldovas ja Gruusias ning vene vähemuse radikaalsed liikumised euroliidu liikmesriikides.
Raportis kutsutakse USA-d ja teisigi riike, kes nõuavad mõne EL-i liikmesriigi kodanikelt sissesõiduviisasid, viivitamatult viisanõudeid kaotama, st kõiki EL-i liikmesriikide kodanikke võrdselt kohtlema.
Siiri Oviir
KULTUUR
NÄDALA JUUBILAR JAANUS ORGULAS 80
Kentuki Lõvist Elbruse vallutajaks
„Kunagine kuulus Kentuki Lõvi tuleb nüüd hallipäisena Draamateatri trepist üles, näpus kilekott, kust saunaviht paistmas. Saunapäev. Ja tee mis tahad, aga vägisi tuleb meelde Tootsi-Kiire kuulus leiliviskamine ja lõdisemine. Tuleb meelde muudki, mis seotud kunagise ülipopulaarse paariga. Jaanus Orgulas ja Ervin Abel. Kõik need kivirüntapuntaäntad, Krisostomused, saapanööbid, tamasseri rauad... Ühe põlvkonna noorusaastate esimesed teatrielamused on nende kahe mehega seotud. Üht neist, Ervin Abelit, kes end peaaegu et eluaegseks Kiireks mängis, ei ole enam meie hulgas.“ Nii kirjutas humorist Lembit Sibul 1999. aastal, mil Ervin Abel oleks saanud 70. Nüüdseks on manalateed läinud ka Lembit Sibul ise.
Homme, 5. juulil saab Vaivaras Merikülas sündinud Jaanus Orgulas 80-aastaseks.
Orgulas on ise meenutanud, kuidas ta kolmeaastaselt nägi Viljandi lossimägedes lasteetendust, kus varese „vaak-vaak!“ talle nii hirmsasti meeldima hakkas, et teele teatrisse alguse pani.
Loominguline tandem
Jaanus Orgulast ja Ervin Abelit kui loomingulist tandemit on raske ülehinnata. Nende teed ristusid Moskvas GITIS-ses, kus 26 noort Eesti inimest viie aasta jooksul kõrghariduse poole pürgis. Kuna instituudis tekkis vajadus veel paari-kolme poisi järele, siis saadetigi kursusevanem Jaanus Orgulas Eestisse tulevaste näitlejate otsingule. Orgulasele oli teada, et Rakveres olla üks noor mees isetegevuses operetirollidega silma paistnud. See oli Ervin Abel. Ja nii nad kohtusidki.
Pärast lõpetamist 1953. aastal suunati kõik tööle Tallinna Draamateatrisse. Tuntumad neist: Ita Ever, Tõnis Kask, Grigori Kromanov, Kaljo Kiisk jt.
Määravaks saigi 1954. aasta, mil Kulno Süvalep sama kevadel “Kevade” lavalaudadele tõi. Seal sündisid Ervin Abeli Jorh Adniel Kiir ja Jaanus Orgulase Joosep Toots. Ja kuigi mõlemad näitlejad kehastasid edaspidi palju erinevaid rolle (Orgulasel kogunes neid 100 ringis), nägi vaataja neis vähemal või suuremal määral ikka Tootsi ja Kiirt. “Kevade” sai nii populaarseks, et seda mängiti kokku 286 etendust. Dekoratsioonid ja kostüümid, mis pika mängimisega ära kulusid, tehti uued. Edasi tulid1960. aastal Lutsu–Särevi "Suvi", 1961. aastal "Tootsi pulm".
1000 etendust kahe estraadikavaga
Edasi tekkis mõte viia Toots ja Kiir estraadilavale. 1965. aastal see tänu Romulus Tiitusele teoks saigi – valmis estraadikava "Terekest kah!", mida Eesti Filharmoonia egiidi all mängiti tihtipeale kaks korda päevas. Kokku sai etendusi 450. Kaks aastat hiljem tuli Romulus Tiituselt veel teinegi estraadikava "Oh sa issand!". Neli aastat elu ratastel ja öid hotellides-võõrastemajades. Kahe kavaga kokku naerutati rahvast ligi tuhandel korral.
Tol ajal oli igale kolhoosiesimehele auasjaks Tootsile-Kiirele laud katta või saun kütta. Jaanus Orgulas on ise selle perioodi kohta öelnud: “Eks ta tüütas muidugi ära, aga raha tuli ka. Kui teatris oli näitleja palk 100 rubla, siis meie saime 750 kulli kuus!” See võimaldas ka lahedat äraelamist. “Ervin rahalugeja mees ei olnud. Lahtise käega. Kui lõunasöögi arve oli 4 rubla, läks kümnekas laks lauale ja tagasi polnud vaja. Kalamehena teati teda ka, aga kala ta ise ei söönud. Tomatit ei võtnud ka suu sisse. Kuid konservi “Räim tomatis” pani kahe suupoolega,“ on Jaanus Orgulas hiljem meenutanud.
Tootsi-Kiire teemadel kirjutasid uusi lavastusi veel näiteks Priit Aimla (“Kasutage Karu teenet”) ja Uno Laht (“Maailm vestitaskus ehk Räim tomatis”), kuid kahe esimese tüki eduni need paraku ei jõudnud.
Esimese eestlasena Elbruse tipus
1958. aastal alistas Jaanus Orgulas esimese eestlasena Elbruse läänetipu, mida tol ajal loeti Euroopa kõrgeimaks (5642 m). Idatipp kõrgub paarkümmend meetrit madalamal.
40 aastat hiljem korraldas Lumeleopardi tiitliga alpinist Jaan Künnap selle sündmuse auks ekspeditsiooni, kus osavõtjaid oli täiesti juhuslikult samuti 40. Noortele mägironijatele andis õnnistuse kaasa ei keegi muu, kui Jaanus Orgulas. Neljakümnest jõudis ihaldatud tippu 19.
Väga oluline teatrinähtus
Nõnda on öelnud Jaanus Orgulase kohta temast raamatu „Jäägu see“ (2004) koostanud Jüri Aarma. Tema jaoks oli viis väga olulist põhjust, miks Orgulasest kirjutada. Esiteks täitus 60 aastat lavategevuse algusest. Teiseks, Orgulas on ainus, kes on mänginud ühte rolli (Toots) 1500 korda. Kolmandaks, Orgulas on esimesena eestlastest jõudnud Elbruse tippu. Neljandaks, Orgulas on arvestatav botaanik – teada-tuntud on tema hobi tulbikasvatus ehk sibullillede kollektsioneerimine. Viiendaks, Orgulas on üle elanud neli riigikorda ja elab hetkel viiendat.
Õnne ja jaksu!
Jaanus Kõrv
ILUS JA SUUR PIDUPÄEV
Millise mulje jättis X noorte laulu- ja tantsupidu?
Kas oli probleeme? Mis kõige sügavama mulje jättis?
ESTI ELANGO (19), Saaremaalt pärit tallinlanna:
Olin noorte laulupeol vaatajana-kuulajana, kaasas oli mul tütar, kolmekuune Triinu-Lotta ja 8-aastane tuttava laps Marleen, kes lauljana üles astus. Esimene hea oli, et parkida õnnestus meil üles Lasnamäele!
Probleem... Kas see just probleem oli, aga algus venis kõvasti ja väljakuulutatud kella ühe asemel lükkus algus kella kaheks, sest rahvast rongkäigust muudkui tuli ja tuli. Tekkiski juba tunne, et voolul lõppu ei tulegi. Päris loomulik, et korraldajad seda ette näha ei suutnud. Omamoodi oli see ju ka põnev! Ja kuna mul tuli kaht last kantseldada, siis pika peo lõppedes tuli päris korralik väsimus kallale.
Noorte laulupeol pole ma enne kunagi käinud, küll aga tantsijana kunagi ühel noorte tantsupeol osalenud, käisin siis kolmandas klassis. Rohkem pole juhust olnud ja nüüd enam sellist võimalust ei tule. Mõnes mõttes kahju, teisalt aga: kui palju 8-9 aastane laps ikka selles siginas-saginas tunnetab, mida selline pidu pealtvaatajaile, keda oli üle 100 000, tegelikult tähendab. Et sellest aru saada, selleks peabki vanem olema. Aga loomulikult oli see kõikide jaoks suur ja ilus pidupäev! Suurte ürituste puhul hakkadki tunnetama, et kuigi meie rahvaarv on väike, oleme siiski olemas ja tegelikult polegi nii väikesed.
Kõik sujus väga hästi ja seetõttu võib üksnes aimata ettevalmistustöö pikkust ja raskust.
Kõige võimsama mulje jättis kindlasti puhkpilliorkester oma tuhande mängijaga. Seda pole sõnades võimalik edasi anda. Ja muidugi ka Lüdigi „Koit“, kus laval oli korraga 610 koori 18 500 lauljaga, mille kõlades peotuli süüdati.
Hea, et meil niisugune pidu olemas on!
Jaanus Kõrv
SUVISED KIRIKUKONTSERDID
Detroidi Metodisti Koguduste Ühendkoor (USA)
Dirigent Chris Hall
5.juuli kell 19.00
Tallinna Metodisti Kirik (Narva mnt 51)
St Dunstan Kolledži koor ja orkester (UK)
Dirigent Paul Gobey
19. juuli kell 18.00
Tallinna Õpetajate Maja (Raekoja plats 14)
20. juuli kell 18.00
Tallinna Kaarli kirik
22. juuli kell 16.00
Eliisabeti kirik Pärnus
Sussex Chorus (UK, segakoor)
Dirigent Neil Jenkins
22. juuli kell 18.00
Tartu Ülikooli aula
23. juuli kell 19.00
Niguliste Muuseum
Kõik kontserdid on tasuta
AJALUGU
MA LÄKSIN EGA VAADANUD TAGASI
Head sõbrad!
Lugesin veel kord Ülo Uluotsa artiklit "Rahva Hääles", mis ilmus täpselt 16 aastat tagasi 11.07.1991 "Ma läksin ega vaadanud tagasi" (millele muu hulgas viitab ka Edgar Savisaar oma raamatus "Peaminister"). Tegin otsuse, et see on nii hea asi, et seda peab laiemale publikule kindlasti meelde tuletama. Võib-olla Kesknädal võiks selle meeldetuletuseks ära trükkida, sest Rahva Häält ei ole ju internetis? See on väga kokkuvõttev kirjutis, mis käsitleb absurdset olukorda nii omandireformiseaduse vastuvõtmisel tervikuna ja selle seaduse tegemata jäetud majandusteaduslikku analüüsi kui ka baltisakslaste küsimust. Samas on see täiesti päevakajaline ja tänagi väärtuslik, sest ega suurt midagi pole 16 aastaga muutunud.
Tänades ja tervitades,
Valdo Aren
[Pildiallkiri:]
TEENEKAS RIIGIMEES ÜLO ULUOTS:
Põhiseadusliku Assamblee asejuhatajana osales ta Eesti Vabariigi põhiseaduse loomises ja Eesti Panga nõukogu liikmena rahareformi elluviimises. Ta oli taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene kaitseminister, Ülemnõukogu ja Riigikogu liige. Ülo Uluotsa (sünd. 4. veebruaril 1930) surmast möödub 18. juulil kümme aastat, kuid ta mõtted elavad edasi. Tema kodulinn Haapsalu on laulva revolutsiooni ühe säravama tegelase mälestuse jäädvustanud.
Ma läksin ega vaadanud tagasi
Rahvas on Ülemnõukogu valinud ja meil, tema liikmetel, ei ole õigust varjata oma vigu ja möödalaskmisi ning kõige rohkem oma ebakompetentsust. Ei ole õigust varjata tõsiasja, et tahame näida targemad kui me oleme.
Meie tegemistest võiks tuua palju näiteid, kuid kõige ilmekam on ehk meie töö omandireformi aluste seaduse kallal.
Igaks tööks peab olema lähtealus. Kui me tahame reformida omandit, peame teadma, mida reformida. Peab olema fikseeritud selge omandi mõiste. Meie alustasime seda mõistmata. Vara mõiste on väga lai. Vara algab minu kõutsist Mihklist ning lõpeb tööstusettevõtete ja pangahoiustega. Algab võlgadest ja väärtpaberitest ning lõpeb riigi kohustustega (sise- ja välislaenud).
Ülemnõukogu viimasel istungil teatas justiitsminister Jüri Raidla, et valitsus on võimeline kinnis- ja vallasvara mõistesse selguse tooma alles 1. oktoobriks s.a., aga seadus on juba vastu võetud!
Ja mida pakkus meile nn. Kama komisjon? Ta koostas meelevaldse vara nimekirja, mille suhtes loodava seaduse alusel on sissenõude õigus, ja Suur Saal võttis selle kriitikata vastu.
Kes meil lubas seda teha? Kui vara ja eraomandus on püha, siis on seda igasugune vara, mitte aga Ülemnõukogu mõistuse piires käsitletav vara. Mulle öeldi, et kui me käsitleme vara kui tervikut, viib see absurdini. Ent kogu see idee on absurdne, nagu seda tõestasid meile juristid (M. Oviir). Kuidas me toimisime? Me läksime vähima vastupanu teed – kui mõistus enam ei võtnud, viskasime probleemi lihtsalt üle parda. Lähtusime eeldusest, et kui loodava seaduse alusel pole omandit, pole ka probleemi. Tuleb meelde üks vuntsidega mees, kes ütles sedasama, ainult inimese kohta. Kas selleks on meid saadetud Toompeale? Minu arust mitte. Meid saadeti sinna probleeme lahendama, mitte neid ignoreerima. Kui mõistus ei võta, tuleb paluda abi. On lubamatu, et meie vähesed teadmised avavad tee õiglusetusele. Ent sisuliselt me seda ju tegime, jumala kombel otsustades, kes saavad marjamaale, kes jäävad karjamaale! Meie ei lähtunud tõest, vaid meelevaldsest arvamusest.
Meie ei tunnista, ei täida ega austa meie endi poolt vastu võetud otsuseid.
19. detsembril 1990. aastal võttis Ülemnõukogu vastu otsuse omandiõiguse järjepidevuse taastamisest, mille valmistas ette nn. Junti komisjon (ta ise on diplomeeritud jurist). Selle otsuse esimene punkt kõlab järgmiselt: „Tunnistada Eesti NSV Riigivolikogu 23. juuli 1940. aasta „Deklaratsioon pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise kohta“ ja „Deklaratsioon maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks“ ning neile järgnenud teiste omandisuhteid muutnud normatiivaktide vastuvõtmise ja rakendamise ebaseaduslikkust.“
Vastavalt sellele otsusele oleme tunnistanud ebaseaduslikuks kõik 50 aasta jooksul omandisuhteid reguleerinud seadused, määrused ja juhendid, mis siiski veel täna reguleerivad meie elu ja suhteid. Me tunnistasime ebaseaduslikuks ka omandiseaduse, taluseaduse ja praegu kehtiva tsiviilkoodeksi. Nii et lust ja lillepidu – tee mis tahad, mis pole keelatud, on lubatud, ﾜlemnõukogu otsus selliseks vabaduseks on olemas. Samal ajal toetub omandireformiseadus ebaseaduslikule omandiseadusele, ignoreerides meie endi varasemat otsust. Igas teises riigis ja igas teises parlamendis oleks eelnevalt selline vigane ja takistav otsus ära muudetud. Meie seda aga ei teinud. Mida nüüd uskuda ja millest juhinduda?
Kuid see pole veel kõik. Sama otsusega, tühistades eelnimetatud deklaratsioonid, me taastasime 1940. a. juuli alguses kehtinud omandiõiguse kogu oma keerukuses. Taastasime kõik omandisuhteid mõjutavad komponendid: võlad, pangahoiused, väärtpaberid, majad, maad ja metsad. Kui aga hakkasime looma omandireformiseadust, unustasime Junti komisjoni poolt pakutud ja meie endi poolt vastu võetud otsuse sootuks ära. Tänu Jumalale, minu südametunnistus on puhas – ainukesena hääletasin selle otsuse vastu.
25. märtsil 1991. a. võttis ﾜlemnõukogu vastu otsuse omandi- ja maareformi ettevalmistamise kohta, mille esimene punkt kõlab: „Teha Eesti Vabariigi Valitsusele ülesandeks alustada 1. aprillist 1991. a. omanikeregistri koostamist, võttes aluseks isikute avaldused.“
Justiitsminister J. Raidla nimetas seda parlamendis esinedes totaalseks nullvariandiks. See tähendab, et vara taotlejaks võivad olla kõik praegu Eestimaal elavad inimesed. Otsus on tehtud ja seda tuleb täita. Aga Kama komisjon leidis, et ei täida. Ma ei saa aru, kuidas me võime nõuda kõigilt teistelt Eestimaa inimestelt ja asutustelt parlamendi otsuste täitmist, kui me seda ise ei tee.
Ma tean, et mind süüdistatakse nüüd demagoogias ja öeldakse, et seda kõike tuleb hoopis mõista nii ja nii.
Öeldakse küll, et tuleb mõista, aga mina ei mõista, sest leian, et juba vanad roomlased ütlesid, et õigustloovat akti tuleb lugeda nii, nagu see on kirjutatud. ﾕiguslik otsus loob õiguse, mitte aga aluse mõttespekulatsioonidele.
Ma tahtsin kõike seda välja öelda parlamendis, kuid mul ei tekkinud selleks võimalust.
Me ei tegele algdokumentidega, me ei otsi sealt informatsiooni, vaid otsustame ise.
Omandireformi arutelu käigus tõusis ootamatult üles baltisakslaste omandiõiguse järjepidavuse küsimus (I. Fjuk). Kui keegi oleks vaevunud läbi lugema 15. oktoobril 1939. a. alla kirjutatud protokolli Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa riiki ümberasumise kohta, täpsemalt selle artiklid II – IV, teaks ta, et me ei ole baltisakslastele midagi võlgu. Ja kui protokollist midagi jäigi täitmata, siis tuleb aru küsida Moskva käest, kes meid 1940. a. koos baltisaksa ülekandmata raha ja võlgadega alla neelas.
Hoopiski pole meil asja ümberasujate teise lainega, mis sai teoks juba Saksa ja Vene riigivahelise kokkuleppe alusel 10. jaanuarist 1941, kui lahkusid viimased 3000 sakslast ja 4000 eestlast.
Tähelepanuväärne on asjaolu, et 1941–1944 ei lubanud Saksa riik baltlasi tagasi oma varanduse juurde ega isegi tööle saksa asutustes Baltikumis. Meie aga arutasime tõsimeeli, kuidas sakslaste vara tagasi anda, ja igaks juhuks kirjutasime seaduse rakendamise otsusesse tõkestava klausli.
Sama lugu on rannarootslastega. Seadust lugedes saad aru, et meil on nende ees kohustusi, unustades ära, et nende lahkumine toimus kahe meist sõltumatu riigi, Saksamaa ja Rootsi vahelise kokkuleppe alusel ja Rootsi riik kompenseeris ümberasujatele nende mahajäänud vara. Meie aga oleme nii rikkad, et kes aga küsib, see peab saama!
Me ei tunne või ei taha tunda ajalugu. Kui 21. juulil 1940. a. võttis Riigivolikogu vastu deklaratsiooni Eesti kuulutamisest Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks, siis sellega ei muudetud veel riigi nime. Termin „deklaratsioon“ (põhiliste printsiipide pidulik väljakuulutamine) räägib juba ise enda eest.
23. juuli hommikul lehvis veel Pikas Hermannis meie trikoloor ja Kadriorus istus K. Päts veel presidendina. Eesti Vabariigi põhiseadus ja riigi nimi säilisid kuni uue konstitutsiooni vastuvõtmiseni. Aga meie kirjutame Junti komisjoni otsusesse sisse riigina Eesti NSV. Nüüd küsib minus väike kurat: kas see otsus üldse kehtib, kuna on viidatud olematule riigile? Vastates omandireformiseaduse esimesel lugemisel L. Hänni küsimusele, ütles justiitsminister J. Raidla välja suure tarkuse. (Kahju, et teda ei kuulatud, saal oli pooltühi, ja kes kuulaski, sellest läks see mööda, mida tõestab meie edaspidine tegevus.) Ta ütles, et oleme läinud pretsedenditut teed – me loome õiguslikke norme igasuguste otsuste ja deklaratsioonidega. õigusliku normi loob ainult seadus. Juriidiliselt oleme ikka heas stagnaajas, kus seadust rakendavad otsused, määrused, seletused ja juhendid jätsid seadusest järele ainult saba ja sarved. Eelnimetatud seadust muutvaid dokumente ei loonud mitte seadusandlik võim, vaid ametnikud. Peale 19. märtsi ja 25. märtsi otsuse võtsime vastu seadust rakendava otsuse, milles on terve rida norme loovaid klausleid ja loetletud terve nimekiri seadusi, mis tuleb tolle seaduse rakendamiseks vastu võtta. Kas me tõesti ei ole võimelised vastu võtma ühte terviklikku, probleemi lõpuni lahendavat seadust? Tundub, et ei ole, ja me peame kasutama veel stagnaaja meetodeid.
Ma palusin kirjalikult Ülemnõukogu juhatust anda kaasettekandeks sõna mõnele Ülemkohtu liikmele – siis saanuksime teada, milline peaks olema seaduse struktuur, et kohtud võiksid seda oma töös tsiviilasjade arutamisel kasutada. Ülemkohtu esimees Kirikal istus kannatlikult saalis, kuid me ei tundnud vajadust teda kuulata, sest me oleme ise küllalt targad. Peale seaduse vastuvõtmist ütles mulle Kirikal, et selle seaduse alusel jõuame tagasi pretsedendikohtusse. Et vältida erinevaid pretsedente näiteks Saaremaal ja Põlvas, tuleb ﾜlemkohtul pöörduda tagasi stagnaaja praktika juurde. ﾜlemkohtu kolleegiumi otsusega loodi siis õiguslikke akte, milleks nendel tegelikult volitusi ei olnud. Vastuvõetud seaduse alusel aga kohut pidada ei saa.
Ma usun, et iga teise riigi parlament oleks peale seaduse lõpp-redaktsiooni valmimist andnud selle majandusekspertiisi, et teada saada, millised majanduslikud tagajärjed on seaduses kätkevatel ideedel.
Iga idee sisaldab riski. Ma olen võrrelnud ideed inimesega, kes on roninud taburetile ja pannud omale silmuse kaela. Ja kui nüüd idee hakkab toimima (olgu ta nii ilus kui tahes) ja selle tagajärjel läheb taburet ära – poob idee ennast üles. Ajalugu on täis selliseid näiteid, võtame kasvõi sotsialismi ja kommunismi. Ja taburetiks on majandus. Ja me läksime jälle sama teed. Hüppasime vette tundmatus kohas, lasksime vaimu pudelist välja ning ootame mis sünnib. Kui pärast aga viltu veab, peseme käed puhtaks ja ütleme, et idee oli ilus!
Me rikkusime ära ilusa asja ja vajaliku seaduse. Annaks Jumal, et meil maareformiseaduse juures oleks rohkem mõistust. Seni aga oleme tegutsenud kui Mäeotsa Peeter, kes iseenese tarkusest tegi panuse tangudele. Idee oli ilus, aga mis sellest välja tuli, teame kõik.
Olen viimasel ajal hakanud Kaido Kamast tõsiselt lugu pidama kui iseseisvalt mõtlevast mehest. Kuid tundub, et omandireformiseadus käis talle üle jõu, sest ta lootis oma komisjoni summeeritud mõistusele, kuid sellest jäi väheks. Ja mitte sellepärast, et tema komisjonis poleks olnud võimekaid inimesi, vaid seepärast, et komisjon tegi kõik iseenese tarkusest.
Ma tean: mulle öeldakse, et pärast löömingut rusikatega enam ei vehita.
Ma ei vehi, mul on häbi, et me veel sellised oleme. Kas oleme võimelised paremaks saama ja möödalaskmistest õppust võtma, näitab tulevik.
Möödalasud on paratamatud, kuid neid tuleks püüda viia miinimumi, kui mängus on vabariigi põhjapanevad reformid.
Kui ma eelmisel aastal peale kevadsessiooni lõppu Toompealt alla läksin, vaatasin lootusrikkalt tagasi.
Sel aastal läksin – ega vaadanud.
Ülo Uluots
TERVITUSI AUSTRAALIAST!
Elu minu sünnimaal läheb edasi. On uus president, uus valitsus, Pronkssõdur on viidud puhkama õigesse kohta. Millepärast ma jälle kirjutan teie ajalehele? Põhjus on lihtne – 14. märtsil oli Kesknädalas juhtkiri „Andrusel kadus labidas“.
Ma ei tea, kui vana on pr Reinde, kuid mina elasin läbi kõik, millega ta kurvastab Eesti mehi. Oh Eestimaa, Oh Eestimaa, miks tõid Su emad niisugused pojad ilmale? Pojad, kellest pr Reinde kirjutab. Ma seisin ka tee ääres, kui venelaste kolonnid tulid mu sünnimaale. Ma ei näinud kuskil pillimehi neid tervitamas, kuid ma nägin palju vihaseid nägusid ja palju pisaraid voolas sellel kuul. Kahjuks pole see, kui Teie kirjutasite, et mehed tegid heina ja ei hoolinud, et „tiblad“ tulid sisse, just väga õige. Kuid ma vist elasin sellel ajal teises Eestis ja nägin asju teistmoodi?
Teie kirjutate, et 1941–44 eestlased tapsid maatamehi ja uusmaasaajaid elik rahvuskaaslasi.
Oh proua, ärgake üles! Miks Teie ei kirjuta, mis õieti juhtus nendel aastatel Eestis? Kes hakkas keda mõrvama nendel aastatel? Kas eesti mehed hakkasid mõrvama 1940. a. venelasi ja kommuniste või kommunistid hakkasid mõrvama eesti meeste perekondi?
Ma tean, et 1941. a. oli üks verine suvi. Eriti paistsid silma need, kes kuulusid Pasternaki hävituspataljoni. Kas Teie käisite Pasternaki kuju juures 9-5-2007 ja panite sinna lillesid ja tänasite teda selle eest, mida ta tegi 1941. a. suvel Eestis?
Kõik, kes kandsid Saksa mundrit, ei olnud rikkad taluperemehed – paljud neist olid popsnikud, kuid nende süda ei kuulunud punasele terrorile.
Ma vaatan, et Andrus ei kaotanud ära oma labidat. Ta oli õige mats – kuidas olidki need sõnad: “Mats alati on täitsa mees, ei kedagi ta pelga, ei tõmba küüru tibla ees, ei võta mütsi maha.“
Ma tean, et palju perekondi põgenes Rootsi – elu Rootsis oli parem kui oleks olnud Siberis. Minusugused Eesti noored hoidsid teid lahti, et rohkem perekondi võis põgeneda Läände.
Mis juhtus Eestis peale 1944. a. sügist, seda ma ei tea, kuid tean, mis juhtus 1940-1944.
Olen 80-aastane ja elasin läbi Teise maailmasõja. Palju mu koolivendi ei teinud seda. Ma elasin läbi ka Malaia sissisõja – olin seal neli aastat ja alles hiljuti sai Malaia valitsuse käest medali, ehkki see oli 50 aastat hiljaks jäänud. Paljud meist langesid Vietnami sõjas. Viibisin selles sõjas kaks aastat, ja see sõda oli üks vale sõda.
Eestlane on vana Mats, ja tal võttis tükk aega, enne kui ta üles ärkas – eriti „tänu“ nendele noortele venelastele, kes hakkasid Tallinnas purustama ja röövima.
Kõigeparemat Kesknädala toimkonnale soovides
Leo Jaago,
Lake Haven, Austraalia
REPRO: See Harjumaa Muuseumi väljapanekust pildistatud müürileht kajastab ilmekalt 1941. a. suvel Eestis valitsenud hirmuõhkkonda, mis sünnitas metsikusi, mille vilju jätkub tänini.
[Plakatitekst:]
Eesti NSV Sõjavägede juhataja
Käskkiri
nr. 02
5. juulil 1941.a. kell 23.
Sotsialistliku kodumaa kaitse kõvendamiseks ja elanikkude kaitseks fashistlik-bandiitlikkude jõukude kallaletungide vastu ning otsustavaks võitluseks deserteerimisega
käsen:
1. Iga isik, kes tegeleb banditismiga või on ära jooksnud sõjaväest, tuleb viibimata koha peal maha lasta.
2. Kõik, kes on omavoliliselt maha jätnud töökohad riigiasutuses või oma majapidamises, tuleb arreteerida ja üle anda Sõja Tribunali kohtu kätte, ning otsus teha sõjaseisukorra seaduste järgi 24 tunni jooksul.
3. Endid varjavate ja mahalastud bandiitide ja desertööride perekonnad tuleb kohe arreteerida ja paigutada vanglatesse, nende varandus aga konfiskeerida.
4. Käskkiri jõustub viibimata.
Eesti NSV Sõjavägede juhataja
kindral-major Ljubovtsev
TSHETSHEENIA HUNT DZHOHHAR
10. osa
See oli teisel või kolmandal Dudajevi Tartu-aastal, kui suvisel puhkusteajal loovutasin oma korteri Uues tänavas Dzhohharile terveks nädalaks. Talle tulid külla kolleegid kuulsast Moskvamaa lenduritelinnast Zhukovskist. Kindral selgitas, et ei taha oma sõpru garnisonihotelli viia ohvitserkonna ja sõdurite silma alla, vaid tahaks olla sõpradega vabamalt, sest see pole neil ametisõit.
Kasvatusteaduse aluseid olin kuulnud oma õpetajast õelt veel tema õpinguteaastatel Karlovas Salme tänava seminaris. Mõistsin olukorda ja andsingi Dudajevile korterivõtmed. Ja ehkki hiljem oli korteris üks kausstugitool kolme jalaga, ei teinud see meelehärmi. Aga mitte selle korterilooga pole seotud too must lugu.
Dzhohhar ei külastanud mind mitte üksnes linnas, vaid ka maal. Minu pool maal käis ta ainult suvel. Meie suhtluste viimastel aastatel sagedamini, eriti aga enne kodumaale naasmist. Seda sellepärast, et minu maakodus seisis Dzhohharile kuuluv auto. See polnud tavaline auto. Praegu on meil mõnelgi edukal ärimehest spekulandil nö. tagasihoidlikud liiklusvahendid, milles peale raadiote-telerite ja sidesüsteemide-arvutite on ühtedeks tähtsamateks sisustuselementideks külmkapp ja baar. Kindral oli neist asjadest kenasti kuulnud ja otsustanud oma unistuse ellu viia. Sõjaväe maastikuauto GAZ 63 baasil sai see mõte realiseeritud. Sõidukil oli tehnoabiauto üldilme, ent sees olid istmed, kokkukäivad lauad, magamisvõimalus ja muidugi baar. Auto sisemust ehtimas ja viimistlemas käis minu kindral peamiselt õhtuti, tehes seda üsna sageli. Tavaliselt olid tal kaasas dekoratiivliistud, uste käepidemed, pudelilaekad jm. Ehitatav auto seisis kindrali soovil tagasihoidlikumas kohas, mitte avaõues. Kuid kindral jättis sinna oma musta “Volga”, millel lisaks tavalisele ilutsesid operatiivside-antennid, kokku kolm, mis nägi välja üsna imposantselt. Algul ei pööranud minagi sellele erilist tähelepanu. Seisab üks must auto, ja või see tänapäeval siis nii suur erakordsus on. Ent ilmnes, et oli. Aruandeid minult, tõsi, ei nõutud. Käisid-olid siin vahel linnapea, mõned aseministrid, kellega olime heades suhetes. Käis ka ühe suure ehitusmaterjalikombinaadi direktor. Ent siiski episoodiliselt.
Nüüd aga järsku seisis peaaegu ülepäeviti toimetaja maakodus must antennitatud “Volga”. Inimesi ei olnud näha, auto seisis tundide viisi. Küllap siin, kolkakülas, tehakse mingeid salaplaane? Oli ju väitluste-võitluste aeg. Küllap töötatakse välja isamaalaste kalli, taevast kukkunud välismaise paljundustehnika, kaamerate ja kuvarite eksproprieerimise plaane... Võib-olla isegi muinsuskaitsjate ja roheliste Siberisse-saatmist...
Meie aga käisime Dzhohhariga minu soome saunas mõnulemas, kurje kahtlusi aimamata. Ehkki mu hea tuttav Peeter jokkispäi rongilt koju minnes päris: mis saadet "Nadezhda" täna õhtul pakub? See oli humoorikas viide Keilas saateid alustanud Interrinde raadiojaamale. Meie aga ajasime saunas tavalist meestejuttu, vahel juhtusid ette ka tõsisemad teemad sellest, mis nähtud või kuuldud.
Augusti algul, ühel päikesepaistelisel päeval, tuli ema minu juurde aeda, kus ma midagi tegin, ja ütles, et “Edasi” toimetuse auto on värava taga. Tulin õue vaatama ja uudistama, et miks nad siis sisse ei tule. Auto seisis naabrite teepoolel ning selles ei olnud ühtegi hinge. Meie kuuri taga võttis kombainer, kunagine koolivend Tambet Kärner esimest rukist. Tegin järelduse, et ajakirjanikud-fotograafid jahivad teda. Ja ei teinud sellest erilist numbrit – tavaline lehetöö. Ema kooris õues kartuleid, mina läksin tagasi oma töö juurde. Hiljem ema ütles, et oli pildistatud meie õue ja teda. Mis seal siis ikka, kolleegid, tuttavad inimesed, pärast annavad pildigi!
(järgneb)
Valter Toots
LUGEJAKIRJAD
MILLEKS HALVENDADA SUHTEID VENEMAAGA?
Lihtsalt ei suuda aru saada, miks Eesti Vabariigi poliitika Isamaaliidu ja Reformierakonna võimutsemise ajal on olnud äärmuslikult vaenulik Venemaa suhtes.
Kohe pärast EV taastekkimist esitati territoriaalseid nõudmisi Petseri rajooni suhtes. Kuna samal ajal nuriseti, et Eestis on liiga palju venelasi, ei saa loogiliseks pidada, et tahame juurde maa-alasid, kus elanikest ligi 90% moodustavad venelased.
Seejärel läks meedias lahti hädaldamine: meile olevat kehtestatud topelttollid! Sain ühelt tollis töötavalt ohvitserilt teada, et Vene piiril kehtib Eestile tavaline toll, kuid sõbralikele riikidele on Venemaa kehtestanud kaks korda madalama tolli. Peale selle liikus kuuldus, et kroonile üleminekul ärakorjatud rublad läksid tshetsheenide mässu toetuseks; ka oli Eesti tshetsheenide äge toetaja rahvusvahelistes organisatsioonides. Seepärast peab mõistusega olema midagi korrast ära, et süüdistada Venemaad sõbraliku maa tolli mittekehtestamises.
Lõpuks ei leitud muud põhjust tülinorimiseks, kui lasti põhja piirileping. Venelased olid siiski küllalt targad läbi nägema, et selline lepingu preambula annab mõningat alust territoriaalseteks nõudmisteks. Ansip püüdis seejärel Venemaad veenda, et Eesti ei hakka nõudmisi esitama, kuid Venemaa poliitikud on siiski liiga targad, et Ansipit tõsiselt mitte võtta. Isegi siis, kui Ansip oleks sõnapidaja, ei saaks lubadusi arvestada, sest võimule võiks tulla Laar või keegi teine, kes kasutaks sellist lepingut ära Venemaa vastu.
Seejärel ei osatud muud Venemaa solvamiseks välja mõelda kui tants Pronkssõduri ümber. Nõukogude armees oli Eesti korpus, kust palju eesti mehi langes. Pronkssõdur oli püstitatud ka nende mälestuseks. Miks meie fashistid (see nimetus on ära teenitud, kuigi nad seda ise ei tunnista!) mõnitasid paljude Eesti perede omaste mälestust?
Küüditamise ajal said paljud eestlased kannatada, kuid miks nad suunavad oma viha venelaste pihta. Miks nähakse süüdlastena vaid vene sõdureid, mitte aga neid, kelle käsul küüditamine toime pandi? Nõukogude Liitu valitsesid sel ajal Stalin ja Beria, kes olid pärit Gruusiast. Kuulsin Gruusias käinud meestelt, et sealsed vanamehed kiitsid Stalini aega, millal Gruusias oli leib olnud tasuta, kuid samal ajal Ukrainas ja Venemaal surid miljonid inimesed nälga.
Mulle on arusaamatu, miks meie represseeritud ei protesti, kui Eesti püüab pugeda Gruusia ees, kuigi just grusiinlased põhjustasid neile palju kannatusi.
Tekib küsimus: miks osal Eesti poliitikutest on vaja suhteid Venemaaga hoida võimalikult halbadena? Üheks võimalikuks põhjuseks on maffia (näiteks – narkomaffia), kellele on halvad suhted kasulikud, sest Eestis vahelejäämisel saab põgeneda Venemaale ja vastupidi. Ka teeb pikk ja käänuline rannajoon salakauba edasitoimetamise mere kaudu hõlpsamaks.
Teiseks on venelaste vihkamise kultiveerimine kasulik, sest halvast majanduspoliitikast tekkivaid raskusi on lihtne ajada Venemaa süüks.
Palju viha tekitasid mitte-eestlastes kodakondsuse andmise keeleeksamid, mis pehmelt öeldes olid diskrimineerivad. Palju kära oli sellepärast, et küsiti mingi rahvariide seelikutriipude arvu ja muid ilmseid nõmedusi, mida kannatanud said tõlgendada vaid diskrimineerimisena.
Kuulsin ise ühelt ajakirjanikult, kes käis keeleeksamil ja rääkis, et vastajalt nõuti geograafiaalaseid süvateadmisi. Kui läbikukutatud said teada, et enamikul eestlastestki polnud selliseid teadmisi, viis see neid järeldusele, et neid lihtsalt taheti läbi kukutada. Senini ei ole muulaste ees vabandatud selliste keeleeksamite läbiviimise pärast.
Miks ei tehtud enne Pronkssõduri teisaldamist mitte-eestlaste organisatsioonidele selgitust? Ilmselt ei olnud selleks mõjuvaid põhjusi, mida oleks aktsepteeritud. Miks ei võetud selles küsimuses kuulda 12 professorit ja teisi intelligentseid inimesi? Valimistel antud lubadus ei oleks pidanud olema põhjuseks monumendi nii kiireks ja tormakaks teisalduseks, Tekib kahtlus, et peasüüdlaseks selles on Mart Laar, kes avaldas survet Ansipile, ähvardades koalitsioonist loobuda. Laar oli ilmselt pahane, et jäeti ilma välisministri kohast, ja kasutas Pronkssõduri kiiret ümberpaigutamist Ansipile kättemaksmiseks.
Kahjuks püüti mitte-eestlasi pärast seda veel shokeerida keskkoolides mitmete ainete eesti keeles õpetamise sisseviimisega, mis aga jätaks tööta osa õpetajaid. See oligi põhjuseks, et mõni õpetaja püüdis õpilasi ergutada lõhkumistele, nagu kirjutati lehtedes ja räägiti televiisoris.
Pronkssõduri ümber käinud tants näitas heast küljest meie presidenti, kes püüdis meie fashistide plaane maha laita. Igatahes minu hinnang temast paranes oluliselt (varem oli see madal juba selletõttu, et ta oli esitatud Isamaaliidu poolt, kellelt on väiksema sissetulekuga inimestel tulnud taluda ainult halba).
Ilmselt on Ansipi tegevuse siht õõnestada Keskerakonna ja Rahvaliidu autoriteeti.
Kahjuks on see ka õnnestunud, sest pealiskaudsed inimesed ei näe teda läbi. Samuti ei mahu reformistidele ja isamaaliitlastele pähe, et Tallinnas püsib võimul Keskerakond.
Kardan, et katsed kehtestada Eestis varjatud fashistlik diktatuur võib olla edukas. See oleks suureks kaotuseks pensionäride enamusele (v.a Riigikogu eripensionide saajad) ja ka madalapalgalistele, kellest Ansip seni ei ole hoolinud.
On karta, et Ansipi lubadus tõsta pension 8000 kroonini ei tee pensionäride elu kergemaks, sest suureneb elukallidus. Sellega ilmselt kaasneb pensionäride nappide säästude väärtuse langus. Kuidagi ei suuda uskuda, et meie fashistid on huvitatud pensionäride elu parandamisest.
Pensionär Põlvamaalt
(Kirjakirjutaja nimi on toimetusel teada.)
Pensionär Põlvamaalt
TELEMEHED VIINAOSTUGA HÄDAS
Vaatan ikka TV-3 Seitsmeseid Uudiseid – huvitav ju näha-kuulda, mida uudiste edastajad maailma ja kodumaa asjadest arvavad. Äsja oli Märt Treieril ja Allan Muugil suur probleem: kiuslik Keskerakond ei võimalda neil tulevikus enam õhtuti viina osta.
Märdist ei saanud päris õieti aru, aga vist ikka on nii, et mitte ainult tema,vaid kogu tema tutvuskond kannatab nende piirangute tõttu. Allan, kes õhtuti krimiuudistes loeb üles alkoholi tarvitanud hukkunuid, oli ka väga kurva olemisega,kuid lohutas siiski: vajadusel tuuakse öösel viin ka Riia linnast ära.
Kümmekond aastat tagasi käisid jutud viinahinna tõstmisest ja rumala peaga ostsin siis mõned pudelid tagavaraks, noh igaks juhuks. Pooled neist veel praegu alles. Paljud sõbrad, tuttavad ja naabrid teavad seda ja lohutavad: ega ta hapuks lähe! Pole ka kellelgi vajadust olnud ei päeval ega öösel tulla minult neid küsima või laenama. (Jaanipäeval võtsime siiski tuttavatega maal ühe pudeli ära, polnud lahjemaks sugugi läind!)
Pensionärina viibin suvel pidevalt maal isakodus. Siin pannakse poed õhtul kell kaheksa kinni. Elupäevad on see nii olnud. Kohalikud "jotad"on ennast selleks ajaks "ära tankinud" ja magavad "hambad püsti". Kellel on vaja pidu pidada, teab seda ikka ette ja on viinad ammuilma varunud. Minu käest pole küll keegi küsima tulnud, kuigi teatakse, et mul midagi ikka on. Hiljuti Tallinnas käies ja endisi kolleege ja vanu tuttavaid kohates tegin ka juttu: nüüd varsti on teil siis viinaviskamisega kitsas käes. Mitte ükski ei arvanud, et see kitsendus neid kuidagi puudutaks. Vastupidi: leiti, et viinamüüki tuleks veelgi piirata, nii paarile päevale nädalas või siis müüa ülepäeva.
Kallid Märt ja Allan! Ostke endale ka mõni pudel tagavaraks. Igaks juhuks. Kui siis hilja õhtul või öösel tuleb kange viinaisu, pole vaja kuhugi sõita. Varuge niipalju, et jatkub hommikul kella kaheksani. Ja siis saab tuttavaid ka teinekord aidata. Elame üle need rasked ajad!
Jaan Tamm
ET RAHVAL OLEKS LAUAL LEIB JA LILLED
Selle eest hoolitseti Eestis ka karmidel okupatsiooniaegadel. Tänavu juunis möödus 25 aastat sellest, kui Helme maakutsekoolis nr. 30 lõpetas kolmeaastase õppeajaga traktoristide-masinistide kursus. Nemad olid n.ö laia profiiliga – said lisaks mehhanisaatorioskustele täieliku keskhariduse ja C-kategooria autojuhiload.
Kogenud tootmisõpetusmeistrid, head õppetingimused ja kooli kena asupaik meelitasid Helme tulema noori üle Eesti. Sellel 1982. a. trepipildil olevast 24 noormehest kolm on pärit Põlva maakonnast, 7 Pärnumaalt, 2 Tartust ja 6 Tartumaalt, 1 Viljandist ja 2 Viljandimaalt, 1 Valgamaalt ja 2 Võrumaalt. Kutsehariduse ja üldise keskhariduse korraga omandamine polnud kerge – kolme aasta jooksul langes kuus õppijat välja. Üldse aga lõpetas juunis 25 aastat tagasi Helme kooli ligi 100 noormeest.
Vaatamata mõnede kommarite tekitatud närvipingetele olen tänini õnnelik ja uhke selle üle, et mul õnnestus juhendada 21 õppegrupi õpilasi, kelle õppeaeg varieerus poolest aastast kolme aastani; kolmeaastaseid gruppe oli kuus. Ühtekokku on mul olnud õnn Helmest Eesti põllumajandusse tööle saata üle 500 traktoristi ja autojuhi. Lisaks sellele sai juhendatud 30 farmimehhaanikut ja 30 kombainerit.
Meie koolis kasvasid ja arenesid tublid mehhanisaatorid, keda on hea meenutada: näiteks Urmas Ots Tallinnast ja Toivo Tobreluts Virumaalt Lüganuselt (lõpetasid 1976. a.), Aivar Joa, Aivar Pärtel ja Endel Lemmik Pärnumaalt (1982. aasta lõpetajad), Valdo Oder Saaremaalt (lõpetas 1985).
Parimatest andekaim oli Vaido Kotkas Valgamaalt (lõpetas 1988), kes teise kursuse õpilasena saavutas üleliidulistel maakutsekoolide künnivõistlustel Valgevenes Mogiljovi oblastis 1987. aastal IV koha. 900 koolist oli välja valitud 25 parimat võistukündjat. Saavutatud tulemus väärib tähelepanu veel seetõttu, et Vaido pidi kündma võõra traktori ja adraga ning proovikündi lubati teha ainult mõni ring. Esikolmikusse pääsemine oli täiesti reaalne, kuid suurvõistluse närvipinges läksid mõned punktid kaotsi; meie võistkonnal puudus ka psühholoog, kes teistele oli kaasa antud. Võitjaks tulnu, kohaliku maakutsekooli õpilane oli saanud aga enne võistlust teha kümneid proovikünde.
Ka meie praegune põllumajandus vajab noori teotahtelisi ja andekaid inimesi, kelle väljaõpetamist tuleks Helmes alustada juba eeloleval õppeaastal. Koolitada tuleks nn asendustalunikke, kes annaksid taluomanikele puhkust ja asendaksid neid ka haigestumise korral, sest põllumajanduses leidub rohkelt tõid, mis ei kannata viivitamist ega ärajätmist. (Seepärast töötasin gi ise aastail 1953-1983 veerandsada koristusperioodi kombainerina Valga- ja Viljandimaa põldudel.)
Elmar Uprus (76), põllumeeste pöidlahoidja
[1982. a. fotol:]
Üle 41 aasta masinameestekoolis grupimeistrina töötand Elmar Uprus oma õpilaste keskel. Paremal serval kasvataja Aino Reilent, kel jätkus emalikku hoolt noormeeste ellusuunamisel.
Elmar Uprus
VARIA
NA, TERVIDUS TEITELE!
Äga sa p'tea jo, kis ma ole? Senne pärast pea ma ennast vehe tudvustama ka.
Ma ole Küla Karla.
Äi, mool oo siiskid muu nimi ka pantud, a ma arva, et see pole preeguses olukordas mette tähtis. Ma ole Kadi Raadjus iidlastele ning saarlastele jüba üle kahe aasta ega laube öpedust jägand, a viimast valimist näitsid ee, et sennest pole suurd kasu olnd - keik mes reegit sai leks valimskasti juures peest ee nat kajagasitt kivi peeld. Ning preet olemegid olukordas, kus kiskid ette äi tea, mes tulemas oo. See oo siiskid selgeks saand, et riigi kassa oo tühi ning mei peeme senne egatsugu aksiisidega jälle täis tegema. Neh, valitsus oo ennast jüba täis teind, mes see kassagid siiss medel täis tehja äi ole. A üks oo nüid meitel keikidel egavesti selge – senne pronksmihe ee vidamisega leigadi nee traagelniidid, mes viieteisme aastaga piste-piste aaval meitid ühekorra ähk venelastega ee ka oleks ühendand, nee leigadi katki ning neid tükkist ma karda änam kokku äi saagid.
Parlament oo nüid ka jüba kuu aega puhkand, neh sui kee ning mes tööd sa sii ikka teed – eks jälle mais sai jo rabat küll, terveld 11 tundi ning 27 menuuti. Jo see ee väsidab! Äi-äi, pole ma nüid nii tolgus ka, et ma p`saa aru mette – äga see polegid naa palju parlamendi süi, sest vanad seeduseelnöud tuli jo nüid rehvormimeestel kiiresti menema visada ning uusi pole kiskid jöudnd ette valmista. Neh, keskmihed sii katsust ka, a mes sa ikka punnid, kui keik eed möted kolinal pingi alla ee kukudakse.
Ning et mei oleme Juhaniga, ta jo mo naabrimees, kogus aeg ka egatsugu seeduseelnöusid vasta vetnd, neh, senne juure köib midad muud ka veel, kui sa moost öigesti aru saad. A see jeeb siiss järgmise lugemise jäuks, kui vanamor liiga vara lautast oo ee tulnd. Ning et poliitigaga oo preet vaikus majas, nat Kuramaal peele söa löppemist, siiss ma reegi soole keiksepeeld Juhanist.
Ma köisi sii ühe peeva Kärdel, väljes oli ermus leitsak. Ühel noorigul oli selgas – ma`p saandkid aru, oli seel midad selgas ka, sest kui ta KONSUM-i treppist ülese leks, olid taal ahtrilauad nenda paljad, et kaared ühna paistsid. Mool leksid illuminaaturid äguseks ja poleks Juhanid seltsis olnd, ma olekskid kursi peeld ee eksind.
Juhan oli kallooside aegu köva massina mees ja taal oo preemiaks saadud sapakas tänaspeevani autude kirjes. Na, see autu oo taal muidud vehe isemoodi ka, sest peele kolmanda käigu midad muud käiku äi ole. Vötmest leheb see kuuendama korraga köima küll, a seisma jeemise jäuks tömmab Juhan nöörist – siiss leheb kabott lahti ning muttur sureb välke. Ja tagumist klaasid oo taal ka toonit, nee oo vinneerist ning autu värvi orantsid.
Pidurid oo taal mehhaanilist, sest käsipiduri koha peele oo vana kajutoru keevidat, sennel oo vinn ka külges. A et Juhan intsineri mötlemisega mees oo, siiss oo see kaadervärk sedamoodi tehet, et pidurdamise jäuks peeb vinna alla suruma, nenda et autu pöhjast leheb kövasulamiga kümne sentimeetrine jurakas vastu maad, mes autu oo kinni vetab. See oo ühna vägev – asvaldi peel köib senne moodiga ühna laus tuli külje alt välje ja külavahel jeeb maha nöuke kraav, nat illektrimihed oleks tahtnd uut kaabeld maa sesse aema akada.
Ühekorra leks asi vehe keest ee ka, sest Juhan pidi ühna äkiste pidurdama, sest endine kalloosi aseesimees pidi purjus peega ratta selgas taale ette jeema. Juhan muidud rudjuskid täie rinnaga pumba peele, a raks oli nii köva, et see autu külgest ee tuli ning koos pöhjaga vöpsiku lendas. Autu veeres veel midad paarkümmend meeterd maad edasi ning jähi siiss kopliväravase seisma. ﾄi, ullu pole midad jühtund, sest aseesimees oli senneks ajaks jüba ammu önnelikuld rattaga kraavi kukkund, kui autu ta ta kohta jöudis.
A peele seda Juhan änam eriti pidurda äi taha, teeb rooli taga nii ermust eeld, et kinnel vehegid eluvaim sees oo, nee jöudvad kinasti eest ee oida.
Ma ütlesi Juhanile ühekorra, et jo see autu sool vehe logu ka oo. Juhan kirmas moole silmanurkast otsa ning teedustas: „Vaada, autu oo siiss logu, kui vares söidu ajal sedamoodi ukse vaheld sesse lennab, et tiivast kokku äi pane. Ja see oo ükskeik, müsune see autu oo, peeasi, et ma perseli maas edasi saa...“
Juhan ütles moole, et taast oo ainuld üks mees kangem – Presevalski, see tegi obuse valmis, a taal äi ole see veel önnestund. A muidu oskas Juhan nii peenigest tööd tehja, et pöledas ühekorra keik oma tööriistad ee, sennepärast et nii peenigest tööd, mis ta tehje muistis, lihtsald änam äi olnd.
Neh, olga ning!
Kõrva Jaanus
