JUHTKIRI: Laenutrepist hooga alla (12)

Kui selle aasta jaanuari jooksul ilmus ametlikes teadaannetes kokku kümme laenuga hätta jäänud inimestelt võõrandatud eluruumi enampakkumise kuulutust, siis septembris oli neid 27 ning oktoobri esimese nädalaga on kohtutäiturid juba paarküm-mend pakkumist lisanud.

Lühikeses perspektiivis võib majanduskasvu aeglustumine sundmüükide arvu veel suurendada, kuigi näiteks Hansapangal on see siiani jäänud alla 0,1% laenuportfellist. Kindlasti ei ole paanika aga sama suur kui USA-s, kus on võõrandatud märkimisväärne hulk viimastel aastatel riskantse laenuga – mille võtjad turul parima intressimääraga eluasemelaenu ei saakski – ostetud kodusid. Kinnisvara, eriti kui tegemist on kellegi koduga, võõrandamine ja sundmüük ei ole kellelegi meeldiv ning tähendab nii pangale kui ka omanikule viimast võimalust. Laenuandja üritab tavaliselt ka vähenenud maksevõimega kliendile lahendusi leida, näiteks pikendada laenuperioodi või pakkuda maksepuhkust. 

Laenumaksetega jäädakse hätta mitmel põhjusel, kuid välistades inimliku tragöödia, on kurja juur ennekõike vähene planeerimine ja finantsiline kirjaoskus. Sundmüügini jõuab asi ennekõike siis, kui probleeme eitades peidetakse pea jaanalinnu kombel liiva alla, selle asemel et koos laenuandja ja kohtutäituriga lahendusi otsida.

Laenumaht on Eestis pidevalt kasvanud, eraisikute laenujääk läheneb juba sajale miljardile kroonile. Arvestades nii kinnisvarahindade kui ka intresside tõusu, on ka kuumaksed tõesti viimastel kuudel suurenenud, mis omakorda võib mõnel perekonnal makseraskusi tekitada. Samas on Eesti intressimäärad olnud viimasel viiel aastal suhteliselt madalad. Täpselt kümme aastat tagasi kõikus eraisikutele antud eluasemelaenude intressimäär 15 protsendi umber, nüüd on see viis aastat tiirelnud pigem nelja kandis.