EVI ARUJÄRV: Integratsiooni ideoloogiast (73)

Nagu paljud teised tugevasti politiseeritud üldmõisted, on sellest lihtsustunud kujul saanud propagandistlik roosk, mille peasihiks on äratada vastutajas süü- või patutunnet. Käesoleval juhul on vastutajaks loomulikult eestlane kui põlisrahvus omal kodumaal.

Huvitav paradoks ongi, et kui kõigi muude valdkondade puhul või ka sotsiaalses üldplaanis valitseb Eestis juba ammu omaks võetud individualistlik isikliku vastutuse ja isikliku initsiatiivi printsiip, siis integratsiooniteemat kipub üks grupp arvajaid üsna sageli käsitlema vaid integreerija kohustusena integreeritava ees.

Me peame venelasi aktiivselt integreerima, täites samal ajal demokraatia elementaarseid põhinõudeid: austama integreeritavate südametunnistuse ja mõttevabadust, kultuurilistest erinevustest rääkimata. Selle loogilise lõksuga on võimalik integratsioonihüsteeriat lõpmatuseni soojas hoida.

Mõeldes kõigile sotsiaalsetele erinevustele, mis on ühiskonnas teatud määrani paratamatud, mida aga sotsiaal-majanduslik korraldus võib rahvusterviku jaoks ka üle igasuguse mõistliku piiri teravdada, on Eesti rahvusküsimuse kilbile tõstmine mis tahes jõudude poolt väga selgelt tendentslik ja poliitiliselt angažeeritud võte. Arvesse võttes ühiskonnakorraldust, mille aluseks on raha eesõigus, millele sotsiaalriigi põhimõtted on enamasti allutatud, oleks üsna õigustatud käsitleda täpselt samal viisil, s.t üksnes konkurentsivõime aspektist, ka iga teisest rahvusest inimese või ühiskonnagrupi eneseteostusprobleeme. Miks peaks rahvust käsitlema kompensatsiooni vajava sotsiaalse puudena, kui seda ei võeta eriti arvesse ka tõeliste puuete puhul? See oleks ilmne topeltstandard.

Hookuspookus ajalooga

Integratsiooniteemal ja topelt-standarditel on Eestis tähelepanuväärne lähiajalugu. Selle ajaloo efektseimaks hookuspookuseks võiks pidada kiiret kurvi, millega meie poliitikute kõne-pruugist kadus ajaloost tulenev ja rahvusvahelisele õigusele toetuv asunduskolonisti mõiste, asendudes vene vähemuse mõistega. Ju oli pehme eurodiskursuse omaksvõtmine paratamatu ja globaalpoliitika suures silmakirjalikus mängus ka kasulik.

Tõsiasi on, et just selle riiklikult aktsepteeritud kontseptuaalse ümberhäälestumise tagajärgedega me nüüd tegelemegi. Diskursuste konflikt on Eesti elusse sisse kirjutatud ja üks trikk nõuab järgmist. Paraku ei ole ühe rahva ajalooline mälu nii lühike, et julm anastamiskogemus sealt pühkida või totaalselt ümber mõtestada. Eestlaste “integreerimise” suurimaks väljakutseks võib pidada toda järgmist ideoloogilist hookuspookust, mis ületaks vastuolu ajalookogemusel põhineva asustuskolonisti-okupandi mõiste ja imporditud vähemusdiskursuse vahel. Kuidas see küll võimalik oleks?

Kuid pole see Eesti probleemistik ka eriti erandlik. Nüüdismaailmas, kus rahvuste ja kultuuride kontaktid on majandusmigratsiooni ja sõdade tõttu üha dramaatilisemad ning ka majanduslik kihistumine üha hoogsam, on integratsiooniprobleem kõigi ühiskondade ja kogu maailma tasakaalu ja stabiilsuse probleem. Ühiskonna lõikes pole integratsioon miski muu kui sotsiaalse sidususe probleem – mõlemal juhul on tegemist majandusmasina laitmatut funktsioneerimist pärssivate erinevuste (kultuuriliste, sotsiaalsete, bioloogiliste) tasandamise ja kooskõlastamisega.

Lahke liberalism

Kõige lihtsamalt öeldes võibki mis tahes integreerumisprotsess eksisteerida kahel viisil: erinevuste kaotamise-tasandamise või nende rahumeelse tunnustamise ja kooseksisteerimise püüdlusena. Pole kahtlust, et näiteks lääneliku demokraatia ja turumajanduse eksport itta seab sihiks kehtestava ja allutava integratsiooni: erinevuste vähendamise ja mõnede fundamentaalsete kultuuriliste erinevuste kaotamise. Erinevuste “kaotamine” võib toimuda ka mõttelise eituse kaudu, viidates nende kultuurilisele ja sotsiaalsele konstrueeritusele. See tähendab loomulike erinevuste allasurumist ja diskrimineerivate erinevuste ignoreerimist. Ka erinevuste tunnustamine on kahe teraga mõõk.

Läänelik liberalism, mis aktsepteerib mõistvalt inimeste erinevusi, tunnustab ühtviisi lahkelt ja sõbralikult nii “vabadust” kuuluda mõnda rassi või olla mingist soost kui ka “vabadust” kuuluda põhjakihti – kuigi esimesel juhul on tegemist loomulike ja ettemääratud bioloogiliste ja kultuuriliste erinevustega ja teisel juhul erinevustega, mida on sageli põhjust käsitleda sotsiaalse “puudena”. Nii saab erinevuste lahkest tunnustamisest sotsiaalse diskrimineerimise tööriist, mis ulatub üle rahvuse piiride. Kõige lõpuks: globaliseerumise ehk erinevuste sõjaka tasandamise vastasmõjuna käib kogu maailmas tõusuteed erinevuste müstifitseerimine ja sakraliseerimine, sealhulgas religioosse alatooniga sõjakas rahvuslus. Pole juhus, et seksuaalvähemused otsivad õigustust piiblist ja energiakriisi lahendatakse, Jeesuse ja Muhamedi nimi huulil…

Selles katlas on võimalik mängida vaid etteantud reeglite ja sõnavaraga ideoloogiamänge. Õnneks on too sõnavara rikas ja paindlik. Ka integratsiooniprobleemistikku on võimalik nii lääne kui ka ida poole mõtestada euroopalike “suurte” kategooriate abil. Olles ohverdanud suure tüki rahvusluse ideed pragmaatilistele julgeoleku ja suure majanduskatla ideedele, on täiesti loogiline nõuda ka agressiivse “vähemusrahvusluse” demüstifitseerimist.

Igati õigustatud on ootus, et Eesti rahvuslik integratsioon tugineks euroopaliku demokraatia suurtele kategooriatele: vaba tahte, individuaalse vastutuse ja diskrimineerivaid erinevusi tasandava sotsiaalse sidususe ideedele. Karta on, et kui sihiks saab väike “kaval” põhimõte “peaasi, et nad rahul oleksid ja häält ei teeks”, on tulemus halvem.