Alepõllundus
Alepõllundus ehk aleviljelus (inglise keeles slash-and-burn, slash-and-burn cultivation, shifting cultivation) on algeline põllundusviis; maa väetamine seal kasvanud puude ja võsa tuhaga. Algselt põletati kasvavaid puid, hiljem langetatud metsa. Maad kasutatakse mõned aastad, jäetakse seejärel maha ja lastakse võssa kasvada. Kui maa viljakus on taastunud, võidakse see uut alet tehes uuesti kasutusele võtta. Tänapäeval kasutusel rohkem Lõuna riikides.[1]
Ajalugu
muuda
Varasematel aegadel kasutati alepõllundusmeetodit igal pool maailmas, nii rohumaade kui metsade kultiveerimisel.
Ligikaudu 20 000 aastat tagasi elasid inimesed küttimisest ja korilusest. Umbes 6000–7000 aastat tagasi hakkasid inimesed paikseks jääma, põldu harima ja koduloomi pidama. Algas põllumajandus- ehk agraarajastu. Enda ja loomade jõudu ning lihtsaid mehhanisme kasutades toodeti kohalikest loodusvaradest elatusvahendeid, millest valdav osa tarbiti elatusmajanduse e naturaalmajanduse tingimustes kohapeal. Sobivad taime- ja loomaliigid leiti väga pika aja vältel ja läbi juhuslike kogemuste. Alepõldudel kasvatatavaid tera- ja mugulvilju vahetati võimalusel rändkarjakasvatajatelt saadava liha, villa ja nahkade vastu.
Peamine tegevusala oli põllumajandus: toodeti eluks vajalikke toiduaineid. Põllumajanduslikud ehk agraarsed ühiskonnad saavutasid kõrgema arengutaseme 15. sajandil Indias ja Hiinas, kus nad suutsid kindlustada muinasjutulise rikkuse eliidile ning talutava elujärje ka väga suurele hulgale lihtrahvale. Suhteliselt arenenud olid ka Edela-Aasia ja Põhja-Aafrika. Mujal maailmas oli põllumajandusühiskond algelisem või veel välja kujunemata.[2]
Tänapäevane kasutus
muudaTänapäeval on alepõllundus kasutusel hõreda asustusega troopilistes põllumajanduspiirkondades (Lõuna-Ameerikas, Lõuna-Aasias), kes sellest sõltub ligikaudu 200–500 miljonit inimest.[3] Korraliku majandamise puhul suudab selline põlluharimisviis ka tänapäeval inimestele stabiilselt toidu lauale anda. Samas ebaõigete meetodite puhul võib alepõllundus hävitada kiiresti suuri alasid. Samuti saab maa-alasid põletamise ja seejärel kultiveerimisega kasutada vaid paar-kolm tsüklit, mis ei ole jätkusuutlik lähenemine. Seetõttu on alepõllundus tänapäeval tekitanud debati pooldajate ja vastuseisjate vahel.
Nendes troopilistes riikides, kus on viimasel ajal toimunud plahvatuslik inimeste arvu kasv, on alepõllundus põhjustanud suurte alade hävinemise pinnase erosiooni tõttu. Samas ei ole see põllundusmeetodi süü vaid põhjus peitub asjaolus, et seda meetodit kasutavad väga paljud inimesed. Põlisasukad on enamasti oma maa isepärasustega kursis ja oskavad seda harida, kuid mittepõlised asukad ei oma vastavaid teadmisi ja ei oska maa omapäradega arvestada.
Edukaks alepõllunduseks on vaja:
- teadmisi pinnase eripärade, kliima ja ökosüsteemi kohta;
- põhiteadmisi ja oskusi põlluharimises;
- raha ja tehnikat;
- aktiivset suhtlemist kohalike elanikega, kes võiksid juhtnööre jagada.
Kõigi nende tegurite ebapiisavuse korral tehakse alepõllundust valesti ning selle tagajärjeks on suured maa-alad, mis on täielikult rikutud ega kõlba pikka aega millekski. Sellised alad on avatud erosioonile.
Tulevikus levib alepõllundus ilmselt Amazonase asustatud aladel, kuid selline põlluharimisviis ei suuda ära toita järjest suurenevat ühiskonda. Seetõttu on hakatud üha rohkem otsima alternatiive, mis pakuksid inimestele lisaks saagile ka töökohti, sissetulekut ja sotsiaalseid teenuseid. Teiseks võimaluseks on praegu kasutusel olevate alemaade toodangu suurendamine, kolmanda variandina nähakse intensiivpõllumajandust. Need alternatiivid aga eeldavad suurt muutust riikide poliitikas ja suuri rahasüste, et võimaldada vajalikku tehnikat. On küllaltki ebatõenäoline, et see troopikariikides juhtuks, seega prognoositakse tulevikuks lihtsalt alepõllunduse suuremat levikut, kuna see on kohe töötav meetod, mis ei nõua suuri investeeringuid.[4]
Kasutamine Eestis
muudaEestis oli alepõletamine valdav maaharimisviis 17. sajandini, Lõuna-Eesti võsamaadel jätkus alepõllundus 19. sajandini. Kagu-Eestis, kus asub Karula rahvuspark, kestis aletamise traditsioon kuni 20. sajandi alguseni. Okaspuud raiuti talvel, lehtpuud kevadel, lasti sügiseni või järgmise kevadeni kuivada ning põletati ühtlaselt laiali laotatuna või vähese põletusmaterjali korral vaaludena. Rukis, oder, naerid vms külvati kohe tuha sisse, seejärel künti ja äestati. Alepõldu kasutati 3–4 aastat, siis jäeti kurnatud maa 10–20 aastaks heina- ja karjamaana seisma, kuni uus võsa või mets peale kasvas. Paremaid alemaid hakati väetama sõnnikuga ja kasutama põliselt.[5]
Karulas on teostatud ka alepõllunduse teaduslikke uuringuid.[6]
Ökoloogilised mõjud
muudaKuigi alepõllundus on vaesemates riikides siiani traditsiooniline põlluharimismeetod, on selle mõjud keskkonnale ja ökosüsteemile väga halvad. Alepõllundus kurnab maad ja rikub ökosüsteemide tasakaalu. Haritava maa-ala mulla toitainete sisaldus väheneb järk-järgult ning pärast maa mahajätmist läheb siiski veel tükk aega, enne kui algne toitainete sisaldus taastub. [4]
Viited
muuda- ↑ Allpere, A. (2003) "Väike inimgeograafia ning ühiskonnateaduste oskussõnastik". Avita.
- ↑ Raagma, G. (2003) "Maailma ühiskonnageograafia gümnaasiumile". Eesti Loodusfoto
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. detsember 2013. Vaadatud 22. jaanuaril 2014.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ 4,0 4,1 http://www.eoearth.org/article/Slash_and_burn
- ↑ Eesti Entsüklopeediakirjastus (2008). "Eesti maaelu entsüklopeedia A-K"
- ↑ "Karulas uuritakse alepõllundust" ERR teadus, 11.08.2009