Hilisgootika
Hilisgootika on gootika viimane periood, mis hõlmab 15. ja 16. sajandit. Hilisgootikale omase leekestiili kujunemine algas Prantsusmaal juba 14. sajandil (hiline gothique rayonnant, gothique flamboyant), samuti Inglismaal (perpendikulaarstiil). Hilisgootika elemente leidub Põhjamaade ja Vana-Liivimaa arhitektuuris renessansi elementidega samal ajal, veel iseloomulikum on see Tšehhi (Jagelloonide gootika), Austria, Baierimaa ja Inglismaa (tuudorstiil) 15. ja 16. sajandi ehitistele.
Üldised tendentsid
muudaEhitiste plaan ja ülesehitus jäävad põhijoontes endiseks, kuid ilmneb püüd suurema lihtsuse poole ruumi põhiplaanis. Muutused puudutavad enim ehituslikke üksikasju ja dekoori.
- Sageli kujundatakse võlvlagedesse arhitektuuriliselt kandvate roiete kõrvale puhtdekoratiivse iseloomuga kõrvalroideid, nii et tekivad keerukad täht-, võrk- ja lehvikvõlvid, millel tihti on ka suured allarippuvad päiskivid.
- Sammastel ja piilaritel puuduvad kapiteelid ja roided kasvavad katkematult välja piilaritest, millele mõnikord on antud keerduv, tordeeritud kuju.
- Tavalise teravkaare kõrvale ilmub mitmesuguseid lamedaid kaari: korvkaar, lameda kujuga kiilkaar ehk eesliselgkaar, lame teravkaar ehk tuudorkaar.
- Kiriku sisearhitektuuris jäetakse tihti ära trifoorium, nii et arkaadi kohal algab kohe valgmik.
- Aknad on enamasti väga laiad, rikkaliku ehisraamistikuga, milles kolmik-, nelik- ja hulksiirumotiivide asemel või kõrval on kalasiirikuist ja kalapõiemotiividest võrgustik.
- Kõik vormid ja detailid on kujundatud väga rikkaliku ja mitmekesise dekooriga – viilud, tornikesed, ehisviilud, balustraadid, nišid, veesülitid, arvukad skulptuurkaunistused –, nii et terve hoone võib olla üleni kaetud rahutu ja detailiderohke kivipitsiga, ent dekoratiivne toredus jätab tagaplaanile varasemaid gootika perioode iseloomustanud arhitektoonilise selguse.
- Basiilikate kõrvale ja asemele kerkib üha rohkem kodakirikuid.[1]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ V. Vaga. Üldine kunstiajalugu. Tallinn, 1999