Maurice Blanchot
Maurice Blanchot (22. september 1907 – 20. veebruar 2003) oli prantsuse kirjanik, filosoof ja kirjandusteoreetik.
| Maurice Blanchot | |
|---|---|
| Sünniaeg | 22. september 1907 |
| Surmaaeg |
20. veebruar 2003 (95-aastaselt) Pariis |
| Amet | kirjanik, ajakirjanik, kirjanduskriitik |
Tema tähendus- ja mõtteteooria avaldas olulist mõju poststrukturalistlikele filosoofidele nagu Gilles Deleuze, Michel Foucault, Jacques Derrida ja Jean-Luc Nancy.
Blanchot kasvas üles koos kolme õe-vennaga jõukates, katoliiklikes oludes. Alates 1925. aastast õppis ta Strasbourgis filosoofiat ja saksa keelt. Seal temast sai Leedus sündinud prantsuse juudi fenomenoloogi Emmanuel Levinase lähedane sõber. Seejärel alustas ta karjääri poliitikaajakirjanikuna Pariisis. Aastatel 1932–1940 oli ta peavoolu konservatiivse päevalehe Journal des débats toimetaja.
1930. aastate alguses tegi ta kaastööd radikaalsete natsionalistlike ajakirjade sarjale, olles samal ajal ka 1933. aastal ägedalt Saksa-vastase päevalehe Le rempart toimetaja ja Paul Lévy natsivastase poleemilise nädalalehe Aux écoutes toimetaja.
1940. aasta detsembris kohtus ta Georges Bataille'iga, kes oli kolmekümnendatel aastatel kirjutanud tugevaid antifašistlikke artikleid ja kes jäi lähedaseks sõbraks kuni surmani 1962. aastal. Blanchot töötas natside okupatsiooni ajal Pariisis. Oma pere ülalpidamiseks jätkas ta aastatel 1941–1944 tööd ajakirja Journal des débats raamatuarvustajana, kirjutades näiteks sellistest tegelastest nagu Sartre ja Camus.
Pärast sõda hakkas Blanchot töötama ainult romaanikirjaniku ja kirjanduskriitikuna. 1947. aastal lahkus Blanchot Pariisist eraldatud Èze'i külla Lõuna-Prantsusmaal, kus ta veetis oma elu järgmise kümnendi. Nagu Sartre ja teised ajastu prantsuse intellektuaalid, vältis Blanchot akadeemiat elatusvahendina, tuginedes selle asemel oma kirjutamisoskusele. Aastatel 1953–1968 avaldas ta regulaarselt ajakirjas Nouvelle Revue Française.
Blanchot kirjutas rohkem kui kolmkümmend ilukirjandusteost, kirjanduskriitikat ja filosoofiat. Kuni 1970. aastateni töötas ta oma kirjutistes pidevalt, et murda tõkkeid selle vahel, mida üldiselt peetakse erinevateks "žanriteks" või "tendentsideks", ning suur osa tema hilisemast tööst liigub vabalt jutustamise ja filosoofilise uurimise vahel.
Teosed eesti keeles
muuda- "Sõprus" (järelehüüd Georges Bataille'le). Prantsuse keelest tõlkinud ja järelsõna: Anti Saar – Vikerkaar 2012, nr 1/2, lk 138–142; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
- "Kirjandus ja õigus surmale. Valik tekste". Koostanud ja prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar; toimetanud Triinu Tamm; järelsõna: Eik Hermann. Sari Avatud Eesti Raamat, Varrak, Tallinn 2014, lk; ISBN 9789985326435