Olemise ahel
Olemise ahel on kõikehõlmav hierarhiline struktuur, mille paljudest versioonidest tuntuim on keskajal sätestatud kristlik jumalale alluv ahel. Ahel algab jumalast ning läheb edasi järjest väiksema tähtsusega liikmetega. Nii tulevad pärast jumalat inglid ja deemonid, tähed, kuu, kuningad, printsid, ülikud, lihtrahvas, metsloomad, koduloomad, puud ja teised taimed, metallid ja mineraalid, kuni ahela lõpuni, kus paiknevad liiv ja muld.[1]
Olemise ahela kontseptsiooni on algselt tuletanud Antiik-Kreeka filosoofid Platon, Aristoteles, Plotinos ja Proklos. Teooriat arendati kristlikku maailmapilti sobitades edasi keskajal ning hilisemate neoplatonistide poolt,[2][3] ning on väidetud, et Katoliku kiriku narratiiv olemise ahelast on sajandite vältel aidanud kaasa kuningavõimu kindlustamisele.[4]
Ahela jaotumine
muudaAhela alguses olev jumal ja talle järgnevad inglid eksisteerivad täielikult vaimses vormis. Kõik vaimne on jääv ja muutumatu, seevastu maine võib ajas muutuda. Üldiselt on kõik ahela lülid oma muutumatul kohal. Erandiks võib pidada näiteks alkeemia abil tehtavaid teisendamisi, näiteks muuta tina kullaks ja seeläbi tema positsiooni tõsta. Iga järgnev ahela lüli omab eelmise lüli positiivseid omadusi ning lisaks veel vähemalt üht uut omadust. Kivimitel ja mullal, mis on ahela lõpus, on vaid üks omadus – eksisteerimine. Neile järgnevad taimed, mis lisaks olemas olemisele on ka elus. Taimedele järgnevad loomad, mis lisaks eelnevale, liiguvad ja söövad. Inimene on maine (kehaga), nagu kõik talle eelnevad lülid, kuid samas omab ka hinge, nagu temast kõrgemal olevad.[1]
Alajaotused
muudaIga ahela lüli võib omakorda alamateks jaotatud olla. Näiteks keskaegses ilmalikus ühiskonnas oli valitsejaks kuningas, talle allusid aristokraatlikud maavalitsejad ning neile omakorda lihtrahvas. Perekonnas oli kõige tähtsam isa, temast väiksema tähtsusega pereema, kellest omakorda madalamal olid lapsed.
Tähtsuse järjekorda on seatud ka loomad. Kõige kõrgemal positsioonil on metsikud kiskjad (näiteks lõvi), sest nemad on suutnud trotsida kodustamist. Neist allpool on koduloomad, kes on omakorda jaotatud kõrgemal asuvateks, kasulikeks loomadeks (nagu koer ja hobune) ning madalamal asuvateks lihaloomadeks (nagu lammas). Tähtsuse järjekorda on seatud ka linnud (näiteks kotkad seisavad kõrgemal kohal kui tuvid). Kalad on madalamal tasemel kui linnud, kuid kõrgemal kui muud mereelukad. Putukate alamjaotuses on kõrgemal kohal kasulikud putukad (näiteks mesilased ja ämblikud) ja ilusad putukad (näiteks kiilid ja lepatriinud) ning neist alamal on ebameeldivad putukad (näiteks mardikad ja kärbsed). Karistuseks mao hukatusliku käitumise pärast Eedeni aias on loomade jaotuse madalaimale seatud maod ja ussid.
Loomadele järgnevad taimed, mis jällegi eri tasemetele jaotuvad. Neist on kõige kõrgemal puud, millest tähtsaimal kohal on kasulikud puud nagu tamm, deemonlikuks peetud jugapuu kõige madalamal kohal. Toidutaimed on omakorda alajaotatud.
Ahela viimasesse lülisse kuuluvad mineraalid. Mineraalide alajaotuses on kõrgeimal kohal metallid: kuld kõige kõrgemal ja tina kõige madalamal kohal. Neile järgnevad kivimid, mille tähtsusejärjekorra tipus on marmor ja graniit. Ahel lõpeb liiva, tolmu ja mullaga (mis omakorda jaotub toitainerikkuse alusel). Ahela peamiseks eesmärgiks on maailma korrastamine – kõigel on oma kindel koht.[1]
Olemise ahel Aristotelesest kuni Carl von Linnéni
muuda
Idee järjestada kõik maailma organismid pärineb esialgselt Aristoteleselt. Oma raamatus "Loomade ajalugu" seadis ta loomad tänu nende tajumis- ja liikumisvõimele taimedest kõrgemale ning järjestas nad paljunemisviiside ja mitme muu teguri põhjal.[5]
Aristotelese mittereligioosset organismide järjestust täiendasid mitmed loodusfilosoofiaga tegelenud filosoofid ja nii moodustuski algne olemise ahel. Kui algne ahela peaeesmärk oli erinevate mineraalide, taimede ja loomade klassifitseerimine, siis keskajal hakati olemise ahelat käsitlema kui jumala loodud jaotust. Hiljem, renessansiperioodil nihkus ahela tähtsus jällegi bioloogia suunale.[6] 1737. aastal lõi Rootsi loodusteadlane Carl von Linné olemise ahela inimesest allapoole jäävate lülide jaotust aluseks võttes "Systema Naturae" – teose, mis pani aluse tänapäevasele elusorganismide jaotusele ja taksonoomiale.[7]
Edasiarendused ja alternatiivsed teooriad
muudaAmeerika kirjanik ja filosoof Ken Wilber on pannud aluse mõistele "suur olemise pesa" ("Great Nest of Being"), mis oma põhimõtete poolest sarnaneb väga olemise ahelaga. Wilber peab "suurt olemise pesa" universaalseks, kultuuridest ja religioonidest sõltumatuks kontseptsiooniks.[8]
Briti filosoofi ja majandusteadlase E. F. Schumacheri 1977. aastal ilmunud raamatus "A Guide for the Perplexed" on kasutatud mõistet "olemise tasemed" (levels of being), mis sisaldamata jumalat ja ingleid, on oma olemuselt olemise ahelaga siiski vägagi sarnane. Autori sõnul on mineraalid, taimed, loomad ja inimesed oma olemuselt vägagi erinevad. Tänapäeva teadus on aga nende eri tasemetele paigutamist üldjuhul vältinud, kuna ainult materialistlikust teadusest lähtudes ei ole võimalik seda täielikult lahata.[9]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 Arthur Oncken Lovejoy (1964) [1936], The Great Chain of Being: A Study of the History of an Idea, Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press
- ↑ Blackwell Dictionary of Western Philosophy, lk 289 (2004)
- ↑ Edward P. Mahoney, "Lovejoy and the Hierarchy of Being", Journal of the History of Ideas, number 48, lk 211-230.
- ↑ Snyder, S. "The Great Chain of Being". faculty.grandview.edu. Originaali arhiivikoopia seisuga 28.07.2017. Vaadatud 24.01.2018.
- ↑ Charles Singer (1931), A short history of biology: A General Introduction to the Study of Living Things, Oxford.
- ↑ Allen Debus (1978), Man and Nature in the Renaissance, Cambridge: Cambridge University Press.
- ↑ Carolus Linnaeus (1758), Systema naturae per regna tria naturae :secundum classes, ordines, genera, species, cum characteribus, differentiis, synonymis, locis (10. väljaanne), Stockholm: Laurentius Salvius.
- ↑ Anthony Freeman (2006), "A Daniel Come to Judgement? Dennett and the Revisioning of Transpersonal Theory", Journal of Consciousness Studies.
- ↑ Joseph Pearce (2008), "The Education of E.F. Schumacher", God Spy.