Padise klooster

Padise klooster
	Kloostri idakülg
Üldandmed
Asukoht	Padise, Lääne-Harju vald, Harju maakond
Ehituse algus	14. sajand
Ehituse lõpp	16. sajand
Koordinaadid	59° 13′ 39,7″ N, 24° 8′ 26,7″ E

Padise klooster oli 14. sajandil Padisele ehitatud tsistertslaste klooster, mille rajasid Dünamündest pärit mungad.

Klooster on esimene Harjumaa arhitektuurimälestis, mis taasiseseisvunud Eestis vastava tähise sai. Padise klooster on suure tähtsusega arhitektuuri- ja ajalooline objekt nii Eestis kui ka kogu Põhja-Euroopas.

Ajalugu

Padise kloostri ehitus käis vaheaegadega üle 200 aasta. 1250 paiku ehitas Dünamünde klooster Padisele varagooti stiilis paekabeli.

Taani kuningas Erik Menved andis 1305. aastal loa suurejoonelise kindlustatud kloostrikompleksi rajamiseks, mida hakati ehitama 1317. aastal. Kloostri rajamine oli plaanis arvatavasti juba 13. sajandil. Klooster rajati eestlaste Padise muinaslinnuse lähedale.

1343. aastaks jõuti valmis ehitada esimene ehk keldrikorrus ning osa põhikorruse müüridest. Siis algas Jüriöö ülestõus ja klooster põletati ning 28 kloostris olnud munka tapeti.

Padise kloostri varemed 1782. aastal. Johann Christoph Brotze

Hävingust saadi üle alles 1370. aastate paiku, mil ehitustööd pooliku kloostrikompleksi juures jätkusid.

Põhihoonestiku pühitsemise tseremoonia toimus 1448. aastal.

Liivi sõjas 1559. aastal lõpetas Padise klooster (saksa keeles Die Abtei Padis) tegevuse. Sõja jooksul aga ehitati kloostri juurde tulirelvade jaoks täiendavaid kindlustusi.

Padise kloostri varemed

Vene-Liivi sõjas 1560. aastal oli klooster linnusena välja ehitatud, see asus siis hertsog Magnuse valduses, kelle käest rootslased ta 1561. aasta sügisel endale vallutasid.

Kahekümneviieaastases sõjas 1576. aastal kahepäevase piiramise ja ägeda suurtükitule tulemusena andsid selle kaitsjad eesotsas pealik Hans von Oldenburgiga alla ja loovutasid endise kloostri venelastele ja 1576–1580 oli klooster vene vägede valduses.

28. detsembril 1580, pärast 13 nädalat kestnud piiramist, loovutasid venelased lõpuks kloostri Rootsi sõjaväele. Pärast neid korduvaid piiramisi ja vallutamisi oli Padise klooster muutunud osaliselt varemeiks. Seda mainiti veel 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepingus, kui venelased loobusid muuhulgas kõigist õigustest mitmete Eestimaa linnuste ja nende läänide üle. Rootsi asehalduriks Tallinnas ja Padise lossiläänis oli Erik Gabrielsson Oxenstierna.^[1]

Kloostri asendiplaan ja põhjakülg 19. sajandil (autor Carl Faehlmann)

Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis 1622. aastal Padise kloostri Riia bürgermeistrile Thomas von Rammile. Ligi 150 aastat kasutati kloostrit (täpsemalt kirikut, mis oli muudetud vahelaega kahekorruseliseks) eluhoonena.

1766. aastal klooster põles ja sellest ajast saadik on osaliselt varemeis. Rammid olid seni kasutanud kloostri ruume häärberina, aga pärast põlengut see oma funktsioone enam täita ei suutnud. Nii ehitati 1770. aastatel kloostrist ida poole Padise mõisa uus peahoone. Ehituskive saadi kloostri varemetest.

Von Rammide aadlisuguvõsa kätte jäi Padise mõis kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Mõisa viimane omanik oli Fridolf von Ramm.

Kuna väravatorn on rajatud jõe poole kaldus savikihile, purunes 20. sajandi algupoolel väravatorn osaliselt maalihkes.

Kloostri korrastamist ja restaureerimist ning sügavamat uurimist alustati aastatel 1936–1939 Villem Raami juhtimisel.

Tänapäev

Aastatel 2018–2019 toimusid kloostris mahukad konserveerimistööd.^[1]

Alates 2020. aastast on klooster ja seda teenindav külastuskeskus Padise mõis endises valitsejamajas külastajatele avatud.

Kloostri keskaegsest sisustusest on säilinud praegu Risti kirikus paiknev 14. sajandist pärinev kirikukell (Eesti vanim) ning samast sajandist haruldane Kolgata grupp (praegu Eesti Kunstimuuseumi filiaalis Niguliste kirikus).

Kloostri omanik on Lääne-Harju vald.