Puritanism
Puritanism kujunes usulise ja poliitilise opositsiooni vormiks Inglismaal.
Puritaanid olid protestandid, kes nõudsid 1560. aastatel anglikaani kiriku täielikku puhastamist katoliiklusest. Nad ei leppinud pooliku reformatsiooniga kirikuteenistuse välistes vormides ja kiriku juhtimises. Kuninganna Elizabeth
Puritanismi levikut soodustas Inglismaa majanduslik areng ja sellega kaasnenud muutused ühiskonna struktuuris. Puritanismi eetilised tõekspidamised kujundasid uue inimtüübi. Puritaanlane oli töökas ja kokkuhoidlik, isegi kitsi. Ta oli rõhutatult usklik, askeetlik, vaikiv ega talunud vähematki elurõõmu avaldust. Ta pidas sobimatuks naeru, laulmist ja muusikat, rääkimata lõbutsemisest, sest kõik see viitas kergemeelsusele, oli patt ja Saatana kiusatus. Puritaanid käisid tagasihoidlikus mustas riietuses. Pikkade juuste ja lokkide asemel läks moodi hiljem traditsiooniliseks saanud meestesoeng, mille järgi puritaane hakati hüüdma "ümarpeadeks".
Puritaanid arvasid üksmeelselt, et kirikus tuleb kaotada piiskopi ametikoht. Mis peaks aga piiskopivõimu asendama või kuidas tuleks kirikut juhtida ilma piiskopita? Selles küsimuses läksid puritaanide arvamused järsult lahku.
Kui puritanism oli algselt piirdunud vaid õpetatud teoloogide seisukohavõttudega, siis 1620.–1630. aastatel muutus see rahvahulkade ideoloogiaks. Loodi palju puritaanlikke kogudusi, mis kujunesid ühteaegu kooskäimise kohtadeks, kus vaimulike asjade kõrval arutati ka argielu probleeme. Niisiis täitsid puritaanlikud kogudused sedagi osa, mida järgmisel sajandil etendasid poliitilised organisatsioonid Ameerikas ja poliitilised klubid Prantsuse revolutsiooni aegadel. Muutus ka puritanismi sisu, sest rahvas tõlgendas teoloogilisi probleeme omamoodi.
Vaata ka
muudaTsitaadid Vikitsitaatides: Puritaanlus |