Salatsi kihelkond

Salatsi kihelkond ehk Salacgrīva kihelkond (ka Salaca kihelkond, saksa keeles Kirchspiel Salis, läti keeles Salacgrīvas draudzes novads, ka Salacas draudzes novads) oli haldusüksus Rootsi aegsel Pärnumaal ja Liivimaa kubermangu Volmari kreisis.

Salatsi kirik

Salatsi kihelkonna mõisad 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903)

Ajalugu

Kihelkonna eelkäijaks võib pidada Metsepole kihelkonda, kuhu esitati aastal 1205 esimene kirik. Aastal 1226 rajati selle juurde Salatsi piiskopilinnus. Salatsi kihelkonda mainitakse siiski alles aastal 1512 ja kihelkondade ametlikku loetellu lisandus see 1555. aastal. Patronaadiõigus kuulus Uue-Salatsi ja Vana-Salatsi rüütlimõisate omanikele, kaaspatrooniks oli Ķirbiži mõisa omanik.

Salatsi kihelkond Ludwig August Mellini "Liivimaa atlases" (1798)

Salatsi kihelkonna mõisad

• Heinaste ehk Ainaži (Haunasch) rüütlimõis
• Ķirbiži, varem Vitrupe (Kürbis, varem Wittersbeck) rüütlimõis
• Kliķi (Kusemannshof, ka Kliechenhof ja die lebendige See) endine rüütlimõis, hiljem Vana-Salatsi kõrvalmõis
• Salatsi ehk Salacgrīva, ka Salaca (Pastorat Salis) kirikumõis
• Zonepe (Sohnep, varem Fersenhof) poolmõis, eraldati Vana-Salatsi mõisast
• Uue-Salatsi ehk Svētciemzi, ka Jaunsalaca (Neu-Salis) rüütlimõis
• Vana-Salatsi ehk Vecsalaca (Alt-Salis) rüütlimõis
• Vīskalni (Wihskaln) poolmõis, eraldati Vana-Salatsi mõisast

• 
  Vaade Salatsi mõisale 1780. aastal. Johann Christoph Brotze kogust
• 
• 
  Vaade Salatsi kirikule 1780. aastal

Vaata ka

• Heinaste merekool
• Koiva liivlased

Kirjandus

• Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von. Geographischer Abriß der drei deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: bei Deubner, 1826. Lk 247 [1].
• Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773. Lk 370 [2].
• Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen, 1836. Lk 174-6 [3].
• Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und letzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch, 1782. Lk 105-6 [4].
• Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909.