Eno Raud
Eno Raud (15. veebruar 1928 Tartu – 9. juuli 1996 Haapsalu) oli eesti kirjanik. Eno Raud oli Mart Raua ja Lea Raua poeg. Ta oli abielus Aino Pervikuga, nende lapsed on Rein Raud, Piret Raud ja Mihkel Raud.
Luule
muuda- Eno Raud, "Kägu ja tigu" luulekogust "Kilul oli vilu"
- Eno Raud, "Tuhk ja tina", rmt: "Padakonna vada", 1985, lk 3
See on tõesti päris ilmne:
lõbus laps on särasilmne,
rõõmus laps on rõõmsapalgne,
virk on ikka kergejalgne,
ülbe laps on ninakas,
suplev laps
on sinakas!
- Eno Raud, "Mitmesugused lapsed", rmt: "Padakonna vada", 1985, lk 5
Kui sul on otsas vale pea,
siis on su elu hale pea:
sa mitte midagi ei tea
ja meeles ridagi ei pea.
Vale pea on õige hale pea.
- Eno Raud, "Õige pea ja vale pea", rmt: "Padakonna vada", 1985, lk 6
Üks vana lepp kord kasvas järvekalda peal
ja vahel puistas lehti vetevalda seal.
Ning lepa varjus elas lepamaimumaim,
kes oli mitme teise lepamaimumaimu kaim.
Siis lepamaimumaimust kasvas lepamaim
ja nüüd ta oli mitme lepamaimu kaim.
Kuid vana lepp see seisis ikka kalda peal
ja vahel puistas lehti vetevalda seal.
- Eno Raud, "Lepamaimu maim", rmt: "Padakonna vada", 1985, lk 27
Kõige etem-vetem sell on kala,
sest ta kõnnib kõigis vetes jala,
kõnnib igas järves, jões ja lahes,
olgu need nii põhjatud kui tahes.
- Eno Raud, "Vetesell", rmt: "Padakonna vada", 1985, lk 28
Kui sa järve ääres viskad lutsu,
vaata, et ei tabaks kivi lutsu.
Kui lutsu tabaks iga lutsukivi,
oleks surnud lutse järves terve rivi.
- Eno Raud, "Lutsuviskamine", rmt: "Padakonna vada", 1985, lk 35
- Eno Raud, "Konn ohus", rmt: "Padakonna vada", 1985, lk 36
Kui on suveõhtu mahe, vaikne,
hakkab köögis vadistama padakonn.
Padakonn on loomult kahepaikne;
kord ta koduks pott, kord pada on.
Kuid kas potis vadistab või pajas,
tema vadast lust on terves majas.
Padakonnal rõõmus vada on,
padakonn on rõõmus vadakonn!
- Eno Raud, "Padakonna vada", rmt: "Padakonna vada", 1985, lk 38
Tema kohta
muuda- Tagasiteel Glavlitist toimetusse kohtasin Vana-Posti tänaval kaht pikakasvulist härrasmeest, kummalgi peas silinder ja käes sinilillekimp: Eno Raud ja Lennart Meri olid tulnud vanalinnast, kus Andres Ehin neile oma võrratu kurguhäälikuterohke logolaaliaga ja temperamentse žestikulatsiooniga tänavapubliku kummastuse saatel arhitektuurilisi vaatamisväärsusi oli tutvustanud. Mina teatasin neile oma uskumatult õnnestunud missioonist glavlitis, mispeale nad piduliku jäikusega kummardasid ja oma lillekimbud kassmärjale maanoorikule ulatasid.
