Heli

Heli on vaikuse häiritus.

Proosa

• "See on kõige suurem meeltepettus ilmas, heli nimelt. Sest mis te arvate, on midagi selletaolist tõepoolest olemas? Lollus! Siis peaksid ka hobused Beethoveni ja Bachi maitsma, sest ka neil on kõrvad. Aga maitseb ainult inimene, mõni ainus inimene. Tähendab — mis on tõeliselt olemas? Kõrv, isik, tema peaaju, see on kõik. Nii et hobune näiteks võiks, kui ta oskaks mõtelda, meie muusikat küll uskuda, mitte aga maitsta ja tunda."
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, VII peatükk

• Iga kunstiala peaks olema võimeline edasi andma seda hinge irdumist oma maisest kestast.

Kuid — kas maalikunst ei saa siis? Peab saama. Värv ja vorm peavad suutma sama, mis suudab heli. Kas peavad? Heli pole võimeline edasi andma värvi, kuidas võiks värvilt nõuda, et see heliseks?! Või siiski? Või siiski? Heli andis elamuse, tõstis maast, kaotas mõneks hetkeks kõik muu peale seletamatu õnnetunde. Kuidas anda värvides seda õnnetunnet? Võib-olla saaks ta anda viiuldaja näos selle ülesviiva? Viiulis? Poognajoones?

• Magda Pihla, "Teed ja käijad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1958, lk 81-82

• Öösiti meie kajuti ukse ees magav laeva koer käis mööda kajutit, karvad turris, ja urises. Ning siis kuulsin selgemini erilist heli, mis äratas minu ja koera.

See heli, mis tuli kusagilt alt, täitis kogu laeva. Oli, nagu tõmmatakse viiliga üle tünnivitsa. "Kriiii-ti־ka, kriiiitika, kriiiitika..." umbes nii libises luunilõikava kriginaga kusagil metall üle metalli.

Ma panin end riide. Kuid oli kuidagi piinlik tõusta sillale külma higiga otsa ees. Et hirmust jagu saada, lugesin ennem läbi paar Paul Rummo luuletust, kus julgelt räägitakse, et luuletaja peab olema julge, ja kutsutakse üles julgust mitte pelgama. Alles siis läksin silda.

• Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 49

• Agnes sulges silmad, surus käed rusikasse, avas suu ja hakkas karjuma. See algas madalalt. Laest pudenes krohvitolmu. Kroonlühtri ripatsid helisesid tasakesi võbeldes.

Siis heli tõusis, läbides kiirelt müstilise kõrguse, kus toimub neliteist võnget sekundis ja kus inimvaim hakkab end tundma väga ebamugavalt, mõeldes universumist ja oma seedeelundite kohast selles. Kõikjal Ooperimajas põrusid väikesed esemed riiulitelt maha ja kukkusid põrandale kildudeks.

Noot ronis kõrgemale, helises kellana, ronis veel. Orkestriaugus naksatasid kõik viiulikeeled üksteise järel pooleks. Tooni veelgi tõustes hakkasid kristallripatsid kroonlühtri küljes värisema.

Baaris andsid šampusekorgid kogupaugu. Jää kõlises ja purunes oma ämbris kildudeks. Rida veiniklaase lõi kooris kaasa, võbeles ääre ümbert ähmaseks ja lendas siis kildudeks nagu ohtlik ohakavill, millel on asjadest oma arvamus.

Kostis veidrate tagajärgedega harmooniaid ja kajasid. Garderoobides sulas üles grimm nr. 3. Peeglid mõranesid, täites balletikooli miljoni killustatud pildiga.

Tolm tõusis, putukad langesid. Ooperimaja kivide sees lõid tillukesed kvartsiosakesed hetkeks tantsisklema...

Valitses vaikus, mida katkestas üksnes puhutine põnts või kiiks.

Nanny naeratas.

"Ah," ütles ta, "nüüd on see ooper lõppenud."

• Terry Pratchett, "Maskeraad", tlk Triinu Pakk-Allmann, 2005, lk 278-279

• Rahule jäänud, hakkas Vimes une pealetungi ootama, saatjaks ulgumine, kriisked, salapärased kauged kolksatused, vargsed sahinad, röögatused, rahutukstegev tiksumine, hirmsad kraapivad helid, jube, väga lähedalt kostev tiivasahin ja kogu see ülejäänud põrgulik orkester, mida tuntakse maa rahuna.
  • Terry Pratchett, "Tubakas". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2012, lk 159

• Udu oli hajunud, Kasper seisis ninapidi raamaturiiulis, ta silme ees olid Kierkegaardi kogutud teosed, fuuga sellest, et mitte keegi meist ei taha kuulata iseenese sisse, sest heli on põrgulik.
  • Peter Høeg, "Vaikne tüdruk". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat, 2008, lk 113

• Sõna jõud on küll suur, kuid ei ole võrreldav heli väega. Millest räägitakse, on tühine, võrreldes tunnetamisest saadud isikliku kogemusega.
• Ilmse ja selgelt hoomatava kesta varju jäävad avatud hoovused ning vastuvõtja poolel võib pärast energiaimpulsside saamist kõrvapaarides edasi idaneda igasuguseid asju. Võib juhtuda sedagi, et inimene-kuulaja tajub muusika kaudu samasugust terviklikkuse tunnet, mida autor üritas helidesse tõlkida, pannes noote paberile ja nuputades, kuidas esitajad tema mõeldut vähem ära nudiks. Vahel sellised imed juhtuvad.
  • Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16

Luule

Flööt luksub naerda teispool taevakummi,
maa sisemuses taotaks hiiglatrummi –
kõik väriseb, ja kuna ma veel rühin
ja heitlen häälte, helinate vooga,
mu üle juba paiskub hirmsa hooga
maailma suur sümfooniline mühin.

• Betti Alver, "Hääled" kogus "Tähetund", lk 73

Torm, mis üha kallab rasketele
magnoolialehtedele märtsivihma
ja loobib rahet,

(kristalli helid sinu öises pesas
üllatavad sind, ja kulla helid,
mis sadestunud mahagonist laual
ja raamatute servil; ikka hõõgub
su silmalau all nagu merikarbis
üks suhkrutera)
välk, mis värvib valgeks
seinad ja puud ja üllatab neid selles
hetkigavikus, mis on marmormanna

• Eugenio Montale, "Torm", tlk Paul-Eerik Rummo ja Aleksander Kurtna, Looming, 1976