Kude

Luule

Ah, harvendada porgandeid.
Nad kõik unistasid juurtest
nagu rahvad. Mahl pidi voolama
eredalt, kude värskelt ragisema.
Seal seisab siis porgandikristus,
pilgutab õnnetuid pantokraatorisilmi.
Seeme nagu sõna sisaldas palju
ja tuligi välja. Ent lõdvad peakesed
närbuvad nüüd: kelle pead? Ühtede
lootus juurtele kustub.

• Maarja Kangro, "Porgandikristus: tappev empaatia", rmt: "Heureka", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 46

Proosa

• Koed olid lapse tulekule teed tehes rebenenud. Teda tiriti just­kui tormi sisse. Sünnitus võttis ta keha ja kogu teadvuse ning lõikas ta universumist ära ja kuigi sel hetkel polnud talle miski selgem kui see, et piin tuli tema enda seest, püüdis ta selle eest ära liikuda.

Ta arvas, et sureb.

See oli küll ainus kord, kui ta tõesti nii mõtles. Ja samas, et see pole võimalik.

Aga selles valus oli ka midagi ilusat ja tagantjärele mäletas ta õigupoolest vaid seda osa. Ebamäärane võimas lainetus alakehas ja soe voog, mille peale jalad tõmbusid iseenesest kõverasse ja puusad hakkasid õõtsuma; midagi sellist võis ta nüüd taga igat­seda, et üks jõud, mis on suurem kui ta ise, kannaks ta minema. Ta tahtis olla jääkristall tormis, mull järve jääst vabal hallil vee­pinnal. (lk 27)

• Karolina Ramqvist, "Valge linn", tlk Maarja Aaloe, 2015