(Translated by https://www.hiragana.jp/)
Lehvitamine – Vikitsitaadid
Anna Nordgren, "Daam rongiaknal" (1877)

Luule

muuda

ja sinu mõte ja sinu meel
kord tuksub su rahva rinnast -

ja liigub ja loob ja lehvitab
ja kauneid radasid rajab,
su rahva koda see ehitab
ja põlvest põlveni kajab.

  • Juhan Liiv, "*Kui tume veel kauaks ka sinu maa..." (1894), rmt: "Sind ma tahan armastada: Luuletusi Eestimaast 1818-2018", 2018, lk 57


Ma lehvitan rätikuga,
jään tagasi vaatama...
Ons lootus vaid nagu juga,
mis langeb ja tõusta ei saa?

  • Marie Under, "Hüvastijätt", rmt: "Uneretk", 1968, lk 26

Proosa

muuda
  • Madrusemütsi lindid jätavad hüvasti kõigi meredega. (lk 35)
  • Kajakad sündisid taskurätikutest, mis lehvitavad hüvastijätuks sadamas. (lk 35)
  • Kui me rongi liikuma hakates vaguniaknast välja vaatame, röövime lehvitusi, mis pole määratud meile. (lk 38)


  • Ja siis oli ta Le Havre'is, oli laeval ja seisis teiste reisijate hulgas ning lehvitas taskurätti, kuigi tal polnud kedagi, kes oleks talle vastu lehvitanud. Ei olnud seda tõenäoliselt ka paljudel teistel lehvitajatel. Xavier'l oli õigus olnud — see oli väga kirev seltskond. Võõraid keeli rabises ta kõrvus. Põgenejad — või ainult taganejad? Kas nad tulevad kord tagasi, et aidata oma vana ema, kes nüüd, käsist ja jalust seotud, ei saanud neile isegi jumalagajätmiseks lehvitada?
Või ütleme siiski lõpuks, et sadamas, kõigi saatjate ja mahajääjate hulgas, oli ka keegi, kes talle lehvitas? Üks kõhn tumedavereline tütarlaps, kes seisis värisedes külmas tuules ja lehvitas, ilma et ta oleks näinud Pablot või see teda. Lehvitas lõplikuks jumalagajätuks.
Ei, see oleks liiga kunstlik ja liiga sentimentaalne. Maria ei ole seal. Maria on kadunud, lõplikult kadunud. Maria on ainult unistus.


  • Kaukaasiasse sõitsime keisrinna erarongiga, millel oli kolm salongvagunit, magamisvagunid, köögiruumid ja vagunid teenijaskonna jaoks. Rong sõitis läbi Venemaa valduste ja igaüks, kes vähegi võis, tuli raudtee äärde lehvitama. Kui Maria Fjodorovna enam ei jaksanud vastu lehvitada, tuli minul, nägu kübaraloori varjus, seista aknal ja mängida keisrinnat. Tema ise istus sel ajal salongis ja ladus pasjanssi. Mulle polnud sugugi vastumeelt lehvitada ja näha, kuidas mulle kniksu tehakse ja kummardatakse. Vahel tuli küll mõte, et inimesed paneksid pahaks, kui seda teaksid. Aga keisrinna väikest habrast kogu vaadates mõistsin ma, et ta lihtsalt ei jaksa ennast kogu aeg näidata. (lk 14)


  • Kui kuristikku vaadata, siis ei tohiks kuristik sulle lehvitada.