Tartu rahu

Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.

Proosa

Nõukogude Venemaa tegi palju järeleandmisi, millest peamine on vaidlusaluse territooriumi loovutamine, mis on asustatud segarahvastikuga — venelaste ja eestlastega. Kuid meie ei taha valada tööliste ja punaarmeelaste verd maatüki pärast, seda enam, et see järeleandmine ei ole tehtud igaveseks: Eestis on praegu kerenskiaadi ajajärk, töölised on juba hakanud aru saama oma [...] juhtide alatusest, kes röövisid paljaks ametiühingud ning tapsid 20 kommunisti, nad kukutavad varsti selle võimu ja loovad Nõukogude Eesti, kes sõlmib meiega uue rahulepingu.
- Советская Россия сделала много уступок, главной из которых является уступка спорной территории, заселённой смешанным — русским и эстонским населением. Но мы не хотим проливать кровь рабочих и красноармейцев ради куска земли, тем более, что уступка эта делается не навеки: Эстония переживает период керенщины, рабочие начинают узнавать подлость своих учредиловских вождей, разграбивших профессиональные союзы и убивших 20 коммунистов, они скоро свергнут эту власть и создадут Советскую Эстонию, которая заключит с нами новый мир.
- Vladimir Lenin Presnja rajooni tööliste ja punaarmeelaste koosolekul 24. jaanuaril 1920, Pravda 28. jaanuar 1920

Tartu rahulepingu tegemise juures mindi välja sellest seisukohast, et meie ei hakka ahnitsema kõiki neid maid, mille peale meil ehk õigus oleks etnograafilistel alustel, ei hakka ahnitsema, sellepärast et nad on Venemaa pealinna läheduses ja see võiks arusaadavatel põhjustel tekitada rahutut meelt nende juures. (lk 31)
Muidugi huvitab meid, kas ei oinud rahutegemine enamlastega muud kui ajaviitmine ja paberiraiskamine. Peab ütlema seda, et rahutegemise hindamise juures ei peaks seda unustama, et enamlased hakkasid meiega rahu tegema tol ajal, kui sõjalist tarvidust neil selleks mitte ei olnud. Koltshak oli löödud. Denlkin oli peagu purustatud ja rahutegemise ajal enamlastel suurt vastast peale Denikinit, kes oma viimaseid jõudusid koondas Krimmi poolsaarel, ei olnud.

Nii et sõjalisest seisukohast vaadates enamlastel hädalist tarvidust rahu teha ei olnud. Kui nad siiski meile rahu pakkusid, siin selleks sundisid neid põhjused, et Venemaa sisemine elu oli täiesti lagunemas. Seda ei salga nad ise. Nüüd aga kestab see lagunemine edasi, mille põhjus on kodusõda. Et seda lagunemist seisma panna ja Seda asja kuidagi parandada, on nad sellele otsusele tulnud, et parem on katsuda rahu teha, mitte et nemad on nii äkiste hakanud väikeste rahvaste poolehoidjateks.

Kui tõesti oletame, et võim jääb nende kätte, et nemad saavad rahu ja hakkavad oma lagunenud majanduselu üles upitama, siis see nii kergesti ei lähe, see nõuab aega, enne kui nad mingit korda võivad luua. Senikaua võime uskuda, et nad rahu pidama saavad. Sellest seisukohast välja minnes on nad rahu tegema hakanud. (lk 33)

Nüüd, kus sõda meie ümber möllab, peame meie kõik selleks tegema, et endi sõjariistade võimu suurendada. Sest ei või kindel olla omas iseseisvuses riik, kes elab kadetsetavate naabrite lähenduses. Sellepärast ma usun, et võiks ütelda: "Maitskem küll rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu". (lk 33)
(Kõneleja loeb ette "Vabas Maas" Lenini seletuse Eesti-Vene rahu kohta): Siin on öeldud: "Varsti pannakse ka Eesti nõukogude vabariik maksma." Lenin peab omale lootust otsima ja kes lootust otsib, selle meeleolu juba hea ei ole (üleüldine naer). Leninile peab selle küljest tänulik olema, et ta oma lootust otsekohe välja ütles. On näha, et tema meeleolu uue rahulepingu puhul mitte väga hea ei ole. Lenin loodab, et uus rahuleping palju parem saab olema. Niisiis loodab ta, et kui uus rahuleping tehtud ja sõda lõpetud on, siis meil enamline valitsus sisse seatakse (üldine naer). See olgu meile hoiatuseks, et meie enamlist valitsust mitte sisse ei laseks, vaid tema üle täielise võidu saame (käteplagin). Selle peale palume Eesti-Vene rahulepingut vastu võtta. (lk 34)
- Jaan Poska viimane kõne Asutavas Kogus 10. veebruaril 1920,, cit. via: Vera Poska-Grünthal, "See oli Eestis: 1919-1944", Stockholm: Välis-Eesti ja EMP, 1975, lk 27-34

Luule

Kõige suurem rahu
valitseb Tartus siis
kui õnnalised naised
loevad päevatöö sente -
üks ja vasak käsi, kaks ja parem käsi,
viitsimata muretseda,
kummale käele rohkem saab.

Lauri Pilter, "*Kõige suurem rahu...", rmt: "Laikmaa välu", 2021, lk 37

Allikata tsitaadid

Rahu on tehtud, elagu võitlus!
- Hans Pöögelmann, üks Eesti enamlaste juhte

Tartu vaim ja Tartu rahu
moodustavad kindla tahu
meie õilsast ajaloost.
Neid ei tohi võtta koost.

Hando Runnel

Välislepingud

Vikitekstides on artikliga seotud alliktekste:

Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel (Tartu rahu)