Lehekülje Dorje Shugden lähteteksti vaatamine

== Alates VII dalai-laamast ==
Järgmistel dalai-laamadel kuni XII dalai-laamani oli selle teema kohta vähe öelda, kuna nende valitsusajad olid lühikesed ja neil polnud palju poliitilist võimu. Teema kerkis uuesti üles [[XII dalai-laama]] valitsusajal.

[[20. sajand]]i alguses oli XII dalai-laamal (Thubten Gyatso, 1876–1933) rivaal [[Pabonkha Rinpoche]] (1878–1941), kes propageeris [[Tsongkhapa]] õpetust suure entusiasmiga ja teatas, et see on parim õpetus. Pabonkha õpetaja [[Mahasiddha]] [[Tapo Dorje Chang]] olevat kohtunud [[Tušita]] taevas Tsongkhapaga, kelle [[troon]]i alt tulid viis Dorje Shugdeni erinevat vormi. Dorje Shugden andis talle täielikud juhised ja Mahasiddha naasis Tiibetisse koos [[tekst]]idega. Pärast tema surma levitas Pabonkha Rinpoche Dorje Shugdeni praktikat ning [[1920. aastad|1920. aastate]] alguses oli tal palju kuulsaid ja tarku õpilasi. Pabonkha oli küll olnud nyingma koolkonna pärija, kuid tema perekond oli läbi ajaloo Dorje Shugdenile pühendunud. Vahepeal kannatas ta tõsise haiguse all, mida ta võttis märgina, et ta pole puhtal teel püsinud. Sellest peale lõpetas ta nyingma praktiseerimise ja propageeris Dorje Shugdeni praktikaid. Sellele propagandale järgnes tõsine lõhenemine ja dalai-laama keelas tal õpetamise. Pabonkha lubas loobuda, kuid ei pidanud oma lubadust. Ta hakkas Shugdeni propageerima gelugi peamise usukaitsjana. [[1940. aastad|1940. aastatel]] muutus [[gelugi koolkond]] agressiivsemaks oma opositsioonis teiste koolkondade vastu. Ühe Pabonkha õpilase juhtimisel sunniti mitut nyingma [[klooster|kloostrit]] hakkama gelugi pooldama. Mõned gelugi fanaatilised pooldajad tahtsid teisi koolkondi hävitada ja seda just Shugdeni nimel. Shugdeni kujutatakse usukaitsjana ja vastutavana selle eest, et gelugpa pooldajad ei taha teiste koolkondade õpetuste vastu huvi tunda. Mõned gelugi õpetajad tundsid ennast ebamugavalt Shugdeni praktika pärast, aga vaatamata pingele Pabonkha ning XIII dalai-laama vahel ei tehtud sellest suurt probleemi: Pabonkha oli küll populaarne, aga ta oli siiski üks [[laama]] teiste oluliste gelugi laamade hulgas. XIV dalai-laama õpetajaks sai [[Kyaye Triyang Dorje Chang]] (1900–1981), kes oli ka Pabonkha pärimuse järgija. Dalai-laamal oli veel üks õpetaja: [[Ling Rinpoche]], kelle tagasihoidlik iseloom jättis ta vaidlustest kõrvale. Enamus teisi gelugi laamasid jäi Tiibetisse. Triyang rõhutas oma õpetustes seda praktikat ja viis Shugdeni ülistuse veel kaugemale kui seda oli teinud Pabonkha, toonitades, et see jumalus on lõppkokkuvõttes täielikult valgustunud [[buddha]], kes lihtsalt ilmub ilmaliku jumalusena.

Kui XIV dalai-laama oli veel noor, siis jälgis ta oma õpetajate nõuandeid ja praktiseeris ainult gelugi rituaale. Kui ta sai vanemaks, hakkas ta kahtlema selles suunitluses. Lõpuks loobus ta täielikult Shugdeni praktikast, sest ta ei saanud samal ajal kasutada Nechungi, kaitsjat, keda seostatakse [[guru Rinpotše]]ga ehk Padmasambhavaga. Dalai-laama on kirjeldanud oma keerulisi suhteid Nechungiga, mis puutub Shugdeni. Oraakel väljendas oma vastumeelsust Shugdeni suhtes, nimetades teda "uudsuse otsijate õpetajaks", ja kaebas, et Shugdeni praktiseerimine nõrgendab teda. Dalai-laama käskis alguses Nechungil sel teemal vaikida, mõistes, milline [[konflikt]] sellest võib tulla. Dalai-laama hakkas oma isiklikus [[Namgyali klooster|Namgyali kloostris]] taas populariseerima Nyingma praktikat. Ta kutsus mitu Nyingma laamat sinna õpetama ja [[pühitsus]]i andma. Teine strateegiline tegu oli tagasipöördumine V dalai-laama rituaalisüsteemi juurde.

Oktoobris [[1975]] tehti iga-aastasel tseremoonial tuhandeid ohverdusi guru Rinpotšele. See sündmus ei olnud aga eriti edukas: paljud gelugi mungad ja nunnad ei tundnud asja vastu huvi, paljud avaldasid lausa pahameelt ega tulnud sündmusele. Nad põlgasid ära traditsioonid, mis tulid neile võõrast koolkonnast.