Zip-ajam

Zip-ajam on keskmise mahutavusega eemaldatav kettaseadmesüsteem, mille tõi turule Iomega 1994. aasta lõpus.

Esimesed Zip-diskettide mahutavus oli 100 MB, hiljem tõusis see 250 MB-le ja lõpuks 750 MB-le.

Zip-vorming sai kõige populaarsemaks superflopi tüüpi tooteks, mis olid 1990. aastate lõpul kaasaskantavate andmekandjate turul nišikaup. Sellele vaatamata ei saanud zip-vorming nii populaarseks, et oleks välja vahetanud 3,5-tollise disketi, samuti polnud sellest mahutavuse poolest korduvkirjutatavatele CD- ja DVD-plaatidele vastast. Ka mälupulgad osutusid paremateks korduvkirjutatavateks andmekandjateks tänu personaalarvuti USB-pesade rohkusele, kui nende mahutavus tõusis zip-disketi omast märkimisväärselt. zip-draivid langesid üldkasutusest välja 2000. aastate alguses. Zip-margi all hakati tootma nii siseseid kui ka väliseid CD-kirjuteid Zip-650 ja Zip-CD, kuid need polnud zip-draividega mingilgi määral seotud.

Ülevaade

Zip-süsteem sarnaneb Iomega varasema Bernoulli Boxi süsteemiga, mõlemas süsteemis hõljub lineaarsele ajurile paigaldatud lugemis-kirjutuspeade komplekt üle kiirelt pöörleva painduva meediumi, mis on kinnitatud tugevale kassetile. Erinevalt Bernoulli Boxist puudub Zip-draivil aga Bernoulli taldrik, selle tulemusena on Zip-kassetil ainult üks plaat võrrelduna Bernoulli kassetiga millel on plaat kummalgil pool Bernoulli taldrikut. Zip-draivis lendavad pead sarnaselt kõvaketta peadele, ilma Bernoulli efektita. Lineaarne ajur kasutab helimähise ajuri tehnoloogiat, mida kohtab kaasaegsetes kõvaketastes. Zip-ketas kasutab palju väiksemat meediumi kui Bernoulli meedium ning lihtsamat draivi disaini, mis ühtlasi vähendasid ka selle maksumust.

Selle tulemuseks oli plaat, millel on 3,5-tollise disketi mugavus koos suurema mahutavuse ja kiirusega. Kuid Zip-plaatide ümbris on diskettide omast palju paksem. Esimeste Zipdravide maksimaalne andmeedastus kiirus oli umbes 1 megabait/sekundis ja keskmine otsingu aeg 28 millisekundit võrreldes standardse 1,44 MB disketiga, mille tavaline andmeedastus kiirus oli 62,5 kbit/s ja keskmine otsinguaeg mitusada millisekundit. Tavalised 1990. aastate lauaarvuti kõvakettad pöörlesid kiirusega 5400 pööret sekundis ja nende andmeedastuskiirus oli 3–10 MB/s või isegi rohkem, keskmine otsinguaeg oli 20–14 ms või isegi lühem.

Varasemad generatsioonid võistlesid SuperDiskide ja LS-120-draividega, mis mahutasid 20% rohkem andmeid ja suutsid lugeda ka 3,5-tolliseid 1,44 MB diskette, kuid neil oli väiksem andmeedastuskiirus väiksemate pöörete tõttu. Rivaalitsemine lõppes enne USB-ajastu algust.

Liidesed

Zip-draivid on saadaval mitmete liidestega.

• IDE True ATA (väga varajastel ATA sisemistel Zip-draividel, mida müüdi peamiselt OEM-idele)
• ATAPI (kõikidel Zip generatsioonidel)
• USB 1.1 (Zip 100 MB ja 250 MB generatsioonidel)
• USB 2.0 (Zip 750 MB generatsioonil; tagasi ühilduv USB 1.1 süsteemiga)
• IEEE 1284 (Paralleel Port) koos Printeri passthrough (Zip 100 MB ja 250 MB generatsioonidel)
• IEEE 1394 (Firewire) (Zip 250 MB ja 750 MB generatsioonil)
• SCSI (Zip 100 MB ja 250 MB generatsioonidel; nii sisemistel kui ka välistel versioonidel; välistel oli ainult ID 5 ja 6)
• "Plus" (Zip 100 MB välistel draividel nii SCSI- kui ka IEEE 1284 ühendused; SCSI ID limiteeritud ID 5 ja 6-ga)

Paralleelpordi välised Zip-draivid on tegelikult SCSI-draivid koos integreeritud Parallel-to-SCSI-kontrolleriga, mis tähendab SCSI-siini rakendamist aga ilma puhverdavate vooluringideta, mis teistes välisseadmetes on vajalikud. Varajased Zip 100 draivid kasutasid AIC 7110 SCSI-kontrollerit ja hilisemad paralleeldraivid (Zip Plus ja Zip 250) kasutasid Iomega MatchMakerit.[2][3] Operatsioonisüsteem identifitseeris draivid vastavalt "IMG VP0" ja "IMG VP1".

Algusaastatel oli väliste SCSI-l põhinevate Zip-draividega tihti kaasas SCSI-adapter Zip Zoom. Zip Zoom on ümbermärgistatud ISA Adaptec SCSI host kontroller. Algselt müüdi eraldi ka PCMCIA-to-SCSI adapterit laptopi toetamiseks, mis on samuti ümbermärgistatud Adaptec.

Draivide tugi

• Microsoft Windowsi tootepere
• Mõningad Linux/BSD jne (mitte universaalsed)
• Oracle Solaris 8,9,10,11
• IBM OS/2
• Macintosh System 6.x (See NB 1) 7.1-7.5 ja Mac OS 7.6–9.2
• Mac OS X

BIOS-i tugi

Mõned kaasaegsed BIOS-id toetavad siiani Zip-draividelt buutimist USB- või ATAPI-liideste kaudu.

Ühilduvus

Suure mahutavusega Zip-diskette saab kasutada vaid draivis mis toetab vähemasti sama suurust. Samas loevad suurema mahutavuse jaoks mõeldud draivid väiksema mahutavusega meediumeid. 250 MB kirjutab 100 MB disketile palju aeglasemalt kui 100 MB draiv ja ei suuda läbi viia „pikka“ (põhjalikku) 100 MB disketi vormindamist. 750 MB draiv ei suuda kirjutada 100 MB diskettidele, aga suudab valmis diskette lugeda, kuigi 100 MB disketid on 3 formaadist odavaimad ja laiemalt levinud.

Retroreflektiivne laik erineb kolmel meediumi suurusel sedavõrd, et väiksema mahutavusega disketi draivi suurema mahutavusega disketi lisamisel see lihtsalt väljutatakse kohe, ilma ühegi katseta disketile ligi pääseda.

Müük, probleemid ja litsents

Zip-draivid müüdi algselt peale esmatutvustust aastal 1994 hästi, seda nende odava hinna ja selle aja kohta hea vastupidavuse tõttu. Esialgu müüdi draive hinnaga, mis oli veidi alla 200 USD; kaasa sai ühe kasseti ja 100 MB lisakassette võis juurde osta hinnaga 20 USD. Sel ajal oli kõvaketaste tüüpiline mahutavus 500 MB ja need maksid umbes 200 USD, seega oli Zip-diskidega varukoopiate tegemine kodukasutajale väga ökonoomne – mõned arvutitarnijad nagu Dell ja Apple Inc. lisasid oma arvutitesse Iomega sisesed Zip-draivid. Zip-draivid tungisid hästi ka graafilise kunsti turule, odavama alternatiivina Syquesti kassett kõvaketta süsteemile. Lisakassettide hind langes järgmise paari aastaga kiiresti, kuna rohkemad firmad hakkasid neid tarnima. Lõpuks olid tarnijate seas ka Fujifilm, Verbatim, Toshiba and Maxell. Epson ja Nec tootsid ka oma litsentsi 100 MB draivi mudelile koos oma brändi nimega.

Zip-draivide ja diskettide müük vähenes aastatel 1999–2003 jõudsasti. Zip-disketid olid megabaidi kohta üpris kallid võrreldes selleaegsete uute CD-R ja CD-RW plaatide odavnemisega.

Kõvaketaste kasv kuni mitmete gigabaitideni muutis Zip-diskettidega varundamise vähe ökonoomseks. Odavate CD- ja DVD-kirjutite ja mälupulkade tulek trügis Zip-draivid lõpuks põhiturult välja. Siiski on magnetmeediumil optiliste meediumide ja mälupulkade ees teatud eeliseid, mis hoiavad neid nišina andmehoiustamise areenil, nagu pikaajalise hoiustamise stabiilsus ja suur kustutus-/kirjutustsüklite arv. Selles vallas võistleb Zip aga eelkõige väliste kõvaketaste ja Sony MiniDisci Hi-MD-versiooniga, mis mahutab kuni 1 GB andmeid ning on väiksem ja odavam kui 100 MB Zip-diskett.

1998. aasta septembris esitati Iomega vastu esindushagi Zip-disketi vea tõttu, mida hakati kutsuma "surmaklõpsuks (Click of death).

2006. aastal liigitas PC World Zip-draivi 15 läbi aegade halvima tehnoloogia toote alla. Kuid juba aasta hiljem hindas PC World Zip-draivi läbi aegade parimate tehnoloogiatoodete pingereas 23. koha vääriliseks.

Pärand

Zip-draive kasutavad siiani retroarvutite entusiastid suurte andmemahtude edastamiseks (võrreldes retroriistvaraga) kaasaegsete ja vanemate arvutisüsteemide vahel. Commodore-Amiga, Atari ST, Apple II, ja "vana maailma" Macintoshi eelistajad kasutavad tihti SCSI-liidesega draive, mis neil platvormidel olemas on. Zip-draivid on leidnud koha ka muusikatööstuses, sest SCSI-ühilduvusega draive saab kasutada 90-ndate vanade samplerite ja süntesaatoritega.

ZipCD

Iomega tootis 1990. aastate lõpus Zip-kaubamärgi all ka CD-kirjutit ZipCD 650. See kasutas tavalist CD-R-meediumi ega olnud formaadilt kuidagi seotud magnetilise Zip-draiviga. Välised mudelid olid paigaldatud Zip-draivi stiilis korpusse, ja kasutasid standardset USB 1.1 ühendust.

Iomega kasutas Adapteci DirectCD tarkvara, et lubada UDF-draivi tähise juurdepääs CD-R- või CD-RW-meediumile.

Firma lasi välja ka oma enda CD-R- ja CD-RW-meediumi ZipCD nime all. Kuid ZipCD-draivid lubasid andmeid kõrvetada juba niigi mis tahes tühjale CD-R- või CD-RW-meediumile.

Algusaastate ZipCD-dravi mudelid olid ümbermärgistatud Philipsi draivid, mille vähest töökindlust kinnitas ka üks kohtuasi.

ZipCD 650 oli võimeline küll kirjutama 700 MB CD-dele, kuid kirjutas vaid 650 MB andmeid. Oli küll kolmandate osapoolte püsivara, mis sundis ZipCD 650 kirjutama CD-dele kuni 700 MB andmeid, kuid muutsid draivi ebastabiilseks.

Allikas

Tõlgitud ingliskeelsest Wikipediast [[1]]