Iisrael

Artiklit tuleb tõlkida ja kohandada!

Iisraeli Riik
Iisraeli lipp Iisraeli vapp
Riigihümn	HaTikva (Lootus)
Pealinn	Jeruusalemm (rahvusvaheliselt pole tunnustatud)
Pindala	20 770 km²
Riigikeel	heebrea ja araabia
Rahvaarv	7 745 000 (2011)
Rahvastikutihedus	Kontrolli pindala ja rahvaarvu väärtust (?)
Riigikord	parlamentaarne demokraatia
President	Shim'on Peres
Peaminister	Binyamin Netanyahu
Iseseisvus	14. mai 1948
SKT	219,43 mld USD (2011)
SKT elaniku kohta	29 531 USD
Valuuta	uus seekel (NIS)
Ajavöönd	maailmaaeg +2
Tippdomeen	.il
ROK-i kood	ISR
Telefonikood	972
ÜRO Peaassamblee 29.09.1947. a. otsusega on Iisraeli pindala 14 100 km²

Iisrael on riik Aasias Vahemere rannikul Lähis-Idas. Tema piirinaabriteks on Jordaania, Süüria, Liibanon ja Egiptus ning piiratud autonoomiaga Palestiina.

Iisraeli valitsus ja riigijuhtimine

 Pikemalt artiklis Iisraeli riigipeade loend

 Pikemalt artiklis Knesset

Iisraeli peaministrid

Iisraeli kaart

• Yig'al Allon (kohusetäitja)
• 1969–1974, Golda Me'ir
• 1974–1977, Yits'ẖak Rabin
• 1977–1983, Menaẖem Begin
• 1983–1984, Yits'ẖak Shamir
• 1984–1986, Shim'on Peres
• 1986–1992, Yits'ẖak Shamir
• 1992–1995, Yits'ẖak Rabin
• 1995–1996, Shim'on Peres
• 1996–1999, Binyamin Netanyahu
• 1999–2001, Ehud Barak
• 2001–2006, Ari'el Sharon
• 2006–2009, Ehud Olmert
• 2009– Binyamin Netanyahu

 Pikemalt artiklis Iisraeli peaministrite loend

Juudiriigi esmased valitsusorganid kujunesid välja Suurbritannia Ühendkuningriigi poolt hallatava rahvusvaheline Palestiina valitsusmandaadi ajal.

 Pikemalt artiklis Palestiina Juudi Agentuur

 Pikemalt artiklis Haganah

 Pikemalt artiklis Irgun

Riigi haldusasutused

Riiklik- ja sisejulgeolek

• MOSSAD
• Aman

Ajalugu

Iisraeli rahva ajalugu on ligikaudu 4000 aastat pikk ja selle alguseks loetakse Aabrami (Aabrahami) elu ja tegevust umbes 2000 eKr. Samast ajast algab ka Iisraeli usundi eellugu. Heebrea hõimude liit Iisrael hõivas 13. saj eKr Palestiina; seal muutusid hõimud paikseks. Iisraeli kuningriik tekib 1000 a eKr, ühtse riigi valitsejad on Saul, Taavet ja Saalomon. Juuda suguharu esiletõus algab peale ühtse kuningriigi lagunemist 928 eKr. Umbes 880. a. eKr rajas kuningas Omri Iisraeli pealinnaks Samaaria linna. Judaism religioose kombestikuna kujunes välja peale Babüloonia vangipõlve. Pärast viimast Jeruusalemma hävitamist aastal 70 pKr pagendati Iisraeli juudid kodumaalt.

Sionismiliikumise mõjul algas 1870. aastatel juutide naasmine Palestiinasse, mis hoogustus eriti Aškenazi juutide seas 1920.–30. aastatel, pärast seda soosivat Suurbritannia-poolset Balfouri deklaratsiooni (1917).

II maailmasõja aegne juutide hävitamine Natsi-Saksamaa okupeeritud aladel võimendas veelgi juudi riigi loomise ideed.

Juutide massiline immigratsioon Palestiinasse algas juba 1880. aastal ja nende pingutused elustada maad meelitas ligi pea samas suurusjärgus araablaste immigratsiooni.

I maailmasõda ja Palestiina

Esimese maailmasõja lahingute tulemusena vallutasid aastatel 1917–1918 Briti Egiptuse Ekspeditsioonikorpuse väed Edmund Allenby juhtimisel koostöös Araabia Lawrence poolt türgi okupatsioonivägedele vastuhakule õhutatud kohalike vastupanugruppidega Osmani impeeriumilt Palestiina piirkonna, kuhu aga Suurbritannia väed jäidki juutide ja araablaste vahelist habrast stabiilsust tagama.

1. novembril 1917. aastal võttis Suurbritania valitsus peaminister David Lloyd George juhtimisel vastu otsuse võimaldada juutidel Briti vägede poolt vallutatud territooriumitel saada oma -"rahvuslik kodu" (originaalis inglise keeles a national home), millest teavitas Suurbritannia välisminister Arthur Balfour nn. Balfouri deklaratsiooniga 2. novembril 1917. aastal Suurbritannia ja Iirimaa Sionistide Föderatsiooni esimees Walter Rothschildi.

Suurbritannia Ühendkuningriigi rahvusvaheline Palestiina valitsusmandaat

Suurbritannia Ühendkuningriigile määrati 25. aprillil 1920. aastal Jeruusalemma piirkonnas Balfouri deklaratsiooni ellurakendamiseks rahvusvaheline mandaat. See mandaat määrati 1920. aastal toimunud San Remo konverentsi tulemustel, millel I maailmasõja võitnud Prantsusmaa ja Suurbritannia Ühendkuningriik otsustasid ühtlasi, et sõja kaotanud Ottomani Impeeriumi kolooniad Iraak, Süüria ja Liibüa saavad osalise iseseisvuse. Mandaadi kinnitasid 2. juunil 1922. aastal Rahvasteliiga 51 liikmesriiki. 30. juunil kinnitas seda ka Rahvasteliigasse mittekuuluva Ameerika Ühendriikide Kongress.

1923. aastal jagasid britid Palestiina kaheks administratiivpiirkonnaks – juutidele anti Jordani jõest läände jääv osa ning araablastele ida poole jääv osa. Selle partitsioneerimisega said araablased endale 75 protsenti Palestiina alast, kuhu loodi Transjordaania riik. Allesjäänud veerand Palestiinast pidi saama juutide kodumaaks.

See väike osa araablastest, kes jäid Jordani jõest läände, aga polnud rahul maa jagamisega ning alustasid seal elavate juutide ründamist. Kuigi britid püüdsid alguses korda luua, leidsid nad varsti, et see on võimatu.

II maailmasõda ja Palestiina

Palestiina juudid moodustasid Palestiina araablaste vastu organiseeritud kaitseorgani Haganah, mis on praeguste Iisraeli kaitsejõudude eelkäija. Samuti moodustus põrandaalune organisatsioon Irgun, mida juhtis hilisem Iisraeli peaminister Menaẖem Begin.

1947. aasta ÜRO partitsioneerimisresolutsiooni järgi pidi moodustatama allesjäänud 25 protsendile Palestiina alast juudiriik ning teine Palestiina araablaste riik (Transjordaania oli esimene). Jagamine pidi toimuma vastavalt rahvaarvudele. Juudid nõustusid resolutsiooniga, araablased aga lükkasid selle tagasi.

Iisraeli riigi väljakuulutamine

14. mail 1948. kuulutasid juudid oma territooriumil välja Iisraeli riigi. Järgmisel päeval ründasid vastloodud riiki seitse Araabia naabrit – Egiptus, Jordaania, Süüria, Liibanon, Saudi Araabia, Iraak ja Jeemen.

 Pikemalt artiklis Araabia-Iisraeli konflikt

Iisraeli rünnanud araabiamaad kutsusid Iisraeli alal elavaid araablasi üles lahkuma, kuid neile lubati, et nad võivad pärast tagasi tulla ning iisraellaste elamised endale saada.

Kui sõda 19 kuuga läbi sai, anti Iisraeli alale jäänud araablastele Iisraeli kodakondsus ning neid ja nende järeltulijaid tuntakse Iisraeli araablastena. Lahkunud olid aga esimene „palestiina põgenike“ laine.

1949. aastal lõppenud Iseseisvussõja järel oli Iisraeli riik veidi suurem kui 1947. aasta ÜRO plaan ette nägi. See ala, millest pidi saama teine Palestiina araablaste riik, oli okupeeritud. Gaza maariba oli Egiptuse oma ning Juudea ja Samaaria ehk tänapäevane Läänekallas Transjordaania oma. Transjordaaniale jäi ka enamik Jeruusalemmast, sealhulgas terve vanalinn (ja Nutumüür).

1950. aastal annekteeris Transjordaania Läänekalda ametlikult ning kõigile seal elavatele araablastele anti kodakondsus. Kuna Transjordaania oli Jordani jõe mõlemal kaldal, pandi riigile nimeks Jordaania. Nii said araablased kokku 85 protsenti kunagisest Briti mandaadi alusest Palestiinast.

1949.–1967. aastani, kui Juudea-Samaaria ning Gaza olid araablaste poolt okupeeritud, ei püütud kordagi saavutada neil aladel iseseisvat riiki. Palestiinlaste liider Yasser Arafat ning tema 1964. aastal loodud Palestiina Vabastusorganisatsioon asusid seda taotlema alles siis, kui pärast Kuuepäevast sõda 1967. aastal oli Läänekallas ja Gaza Iisraeli valdusse läinud.

1967. aasta mais mobiliseerisid Egiptus, Jordaania ja Süüria oma armeed Iisraeli piiri äärde, et massiivse invasiooniga Iisrael hävitada. Iisrael aga korraldas ennetava rünnaku Egiptuse pihta, hävitades selle õhuväe. Kuna Jordaania sellest ei teadnud, alustati Läänekaldalt Iisraeli ründamist, Süüria väed valmistusid Iisraeli ründama Golani kõrgustikult.

1949.-1967. aastani oli Gaza Egiptuse oma, Golani kõrgustik Süüria oma ja Läänekallas Jordaania valduses. Pärast Kuuepäevast sõda aga jäid need Iisraelile, lisaks sai Iisrael ka Egiptuse Siinai kõrbe.

Läänekaldal ja Gazas elas toona 850 000 araablast, kes pärast Kuuepäevast sõda hakkasid end nimetama põgenikeks ning neist sai põgenike teine laine.

Läänekalda ja Gaza araablased olid valmis pärast 1967. aastat lahkuma, kuid toonane Iisraeli armeekindral Moshe Dayan palus neil jääda. Dayani plaan oli inimesi harida, pakkuda neile töökohti, arstiabi ja muud.

1973. aasta oktoobris toimus lühike Jom Kippuri sõda, milles Egiptus ja Süüria üritasid eelmistes sõdades kaotatut tagasi saada. Sõda algas Egiptusele ja Süüriale edukalt, kuid Iisrael suutis end peagi koguda ja sundis oma vasturünnakutega vastased alistuma.

1982. aastal sõlmisid Iisrael ja Egiptus rahulepingu ning Iisrael andis Siinai poolsaare Egiptusele tagasi. Süürialt saadud Golani kõrgendikud on endiselt Iisraeli valduses, nagu ka Läänekallas ja Gaza.

1982. aastal tõi Iisrael välja väed Siinaist; 1985 Liibanonist (v.a. puhvertsoonist riigi piiril).

1993. aastal tunnustasid Iisrael ja PVO teineteist. 2000. aastal tõi Iisrael väed välja Liibanonist, 2005. aastal tõi väed välja ja likvideeris asunudused okupeeritud Gaza piirkonnast.

2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt

 Pikemalt artiklis 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt

Aastal 2006 tungisid organisatsiooni Ḩizb Allāh sissid üle Iisraeli-Liibanoni piiri, tapsid 5 Iisraeli sõdurit ja võtsid vangi kaks sõdurit. Vangi võetud sõdureid hoiti Liibanoni territooriumil ja nad tagastati aastal 2008 vangide vahetuse käigus.

Ḩizb Allāh tulistas konflikti käigus üle Liibanoni piiri Iisraeli pihta ligi 4000 raketti. Iisrael vastas õhu- ja maarünnakuga peamiselt Lõuna-Liibanonis. Kõige rohkem said kannatada Liibanoni tsiviilstruktuurid, kui Iisraeli õhuvägi ründas Ḩizb Allāhi infrastruktuuri Liibanonis. Lisaks viis Iisrael Liibanoni oma vägesid ning teostas blokaadi.

Viimased Iisraeli väed lahkusid Liibanonist detsembris 2006 kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1701, mis nägi ette relvakonflikti lõpetamise ja Ḩizb Allāhi desarmeerimise. ÜRO rahuvalvajad pole täitnud resolutsiooni sätet, mis nägi ette Ḩizb Allāhi jt Lõuna-Liibanoni relvastatud rühmituste desarmeerimise. Iisraeli luure andmetel on Ḩizb Allāh oma relvastust täiendanud ja suurendanud.

Rahvastik

Tel Aviv

Haifa

2011. aasta seisuga elab Iisraelis 7 746 000 inimest.

Iisraeli rahvusgrupid on järgmised:

• 75,3% juudid
• 20,5% araablased
• 4,2% muud.

Suuremad linnad

Koht	Linn	Elanike arv (2009)
1	Jeruusalemm	780 200
2	Tel Aviv	404 400A
3	Haifa	265 500
4	Rishon LeZion	228 200
5	Be'er-Sheva	194 300

^2010. aasta seisuga

Majandus

2011. aastal oli Iisraeli SKP 219,43 miljardit USA dollarit.

2010. aastal oli töötus 6,4%. 2007. aastal elas 23,6% elanikkonnast allpool vaesuspiiri.

SKP jaotumine sektoritesse (2010) Sektor Osakaal Põllumajandus 2,4% Tööstus 32,6% Teenindus 65%

Tööjõu jaotumine sektoritesse (2008) Sektor Osakaal Põllumajandus 2% Tööstus 16% Teenindus 82%

Eksport Iisraeli tähtsaimad ekspordiartiklid on masinad ja varustus tarkvara teemandid põllumajandustooted kemikaalid tekstiilid ja rõivad. Iisraeli tähtsaimad ekspordipartnerid on Ameerika Ühendriigid 35,05%, Hong Kong 6,02%, Belgia 4,95% (2009).

Import Iisraeli tähtsaimad impordiartiklid on toorained sõjaväevarustus tootmisvahendid töötlemata teemandid kütused teraviljad tarbekaubad. Iisraeli tähtsaimad impordipartnerid on Ameerika Ühendriigid 12,35%, Hiina 7,43%, Saksamaa 7,1%, Šveits 6,94%, Belgia 5,42%, Itaalia 4,49%, Suurbritannia 4,03%, Holland 3,98% (2009).

Iisraeli kultuur

Juudid on traditsiooniliselt pidanud judaismi kultuuriks, millel on oma ajalugu, keel (heebrea keel), esivanemate kodumaa – Iisrael. Igas linnas on sünagoog, mis on filosoofia, eetika ja religioosse praktika keskus. Rabid on judaismi nimetanud arenevaks religioosseks tsivilisatsiooniks.

Pikemalt artiklis Jidiši keel  Pikemalt artiklis Heebrea keel  Pikemalt artiklis Heebrea kirjandus  Pikemalt artiklis Juudi keel

Pikemalt artiklis Juudi kirjandus  Pikemalt artiklis Iisrael Eurovisiooni lauluvõistlusel  Pikemalt artiklis Iisraeli jalgpallikoondis

Iisrael — süüdistused rassismis, antisemitism ja rahvustevahelised suhted

• Antisemitism
• holokaust
• Holokaustirevisionism
• Simon Wiesenthali keskus

Vaata ka

• Iisraellased
• Juudi autonoomne oblast
• Juudi sõda
• Judaism
• Sefaradi juudid
• Operatsioon Sulatina
• 1972. aasta suveolümpiamängud
• Must September

Välislingid

• Israelis hit by new digger attack, 22. juuli 2008
• Sergei Stadnikov. Iisraeli riigile saatuslikuks saada võivatest asjaoludest Eesti Ekspress, 12. veebruar 2009