Teekattemärgistus on mistahes seade või materjal, mida kasutatakse teekattel ametliku teabe edastamiseks; teekattemärgistus on tavaliselt paigutatud teekatte märgistustööde masinatega (või teekattemärgistuse seadmetega, kõnniteede märgistus seadmetega). Neid võib kasutada ka muude rajatiste juures, mida sõidukid kasutavad.Näiteks parkimiskohtade markeerimiseks või muude alade markeerimiseks erinevatel otstarbetel.[1]
Põristite kasutamine sõidutee keskel
Teekatte markeeringuid kasutatakse teedel, et anda juhtidele ja jalakäijatele juhiseid ja teavet. Märgistuste ühtlikkus on oluline tegur, mis vähendab nende segadust ja ebakindlust nende tähenduse osas, ning pingutatakse selle nimel, et markeeringud ühtsustuksid ka teisel pool riigipiiri . Kuigi riigid ja piirkonnad liigitavad ja määravad teekatte märgistusi erineval moel - valgeid jooni nimetatakse mehaanilisteks valgeteks joonteks, mittemehaanilisteks või ajutisteks. Neid saab kasutada liiklusradade tähistamiseks,teavitamaks autojuhte ja jalakäijaid või müra tekitamiseks kui sõidutee ristub teise sõiduteega või üles äratada väsimus tunnustega juht, kui need on paigaldatud teepeenrale.Teekattemärgistus võib samuti reguleerida parkimise ja seiskamise korda.
Teekattemärgistus süsteemi parandamiseks tehakse pidevalt jõupingutusi ning tehnoloogilisi läbimurdeid,mis hõlmavad helkurite lisamist, kestvuse suurendamist ja paigaldamiskulude alandamist.
Tänapäeval kasutatakse teekattemärgistusi, mis annavad juhile teavet näiteks navigeerimise ja ohutuse kohta, ning mida tulevikus saaks kasutada isejuhtivates mootorsõidukites millel on arenenud juhtimisabi süsteemid.
Mehaanilised märgistused
Mehaanilisi märgistusi saab teekattele kas kõrgendamise või süvistamise teel,ning helkivad või mitte helkivad. Enamik neist seadmetest on püsivad,kuid on ka ümberpaigutatavaid.
Fail:Road-Marking-Machines.jpgTeemärgistus vahendKassisilmadega, mille Percy Shaw 1930. aastal leiutas,on varustatud mitmed suuremad liiklusmarsruudid Suurbritannias. Need koosnevad neljast helkivast läätsest, mis on paigaldatud vastupidavasse valgest kummist korpusesse, millest kaks on suunatud ettepoole ja kaks suunatud tahapoole. Korpus on paigaldatud rauast ääristatud valuvormi, mille kummist korpus üle sõitmisel vajub sisse. See tagab kaitse lume kuhjumise eest ja võimaldab läätsedel ise puhastuda.Läätsesid on saadaval erinevates värvides, peamiselt valge, kollane / oranž, roheline, punane ja sinine.[2]
Samasuguseks eesmärgiks kasutatakse põristeid. Põristi riba on tavaliselt 1 cm sügav ja 10 cm lai, mis on asfaldisse freesitud.Sarnaste alternatiividena võib kasutada teekattest kõrgemale paigutatud riba,pinnale värvitud või liimitud ribasid. Termoplasti kasutatakse spetsiaalsete tõstetud ribade puhul. Märgistuste tegemisel termoplast sulatatakse teepinnale ning vaheldumisi muudetakse selle kõrgust. Kõrgendatud profiiliga märgistuse saab lainema panna seni kuni termoplast on veel märg.Tõstetud profiilmärgised asetatakse teepinnale kindla intervalli järel, et tekitada auto rataste ja ribade vahel põrkumine.Tõstetud profiilmärgistused on mõnikord tuntud kui ka kumerate liiklusjoontena.Põristusribade kasutamine võib olla kogu sõidu suunas, et hoiatada ohtude eest või mööda sõidusuunda et, juhit jääks oma kindlale sõidureale. Põristi põhiline tööviis on tekitada tugevat vibratsiooni, kui sellest üle sõidetakse, mis hoiatab juhti mitmesuguste tulevaste ohtude eest, seda tänu tekitatud sõiduki heli kui ka füüsilise vibratsiooni tõttu.[3]
Helkivaid märgistusi kasutatakse sõiduraja jaotjatena, et tähistada sõidutee keskmist osa (mediaan) või peale-ja mahasõidu kohti. Kõrgkvaliteetset valgustpeegeldavat elementi on tavalisest märgistusjoonest paremini näha nii öösel kui ka halva ilma korral.Markeeringute värv varieerub sõltuvalt riigist; Ameerika Ühendriikide kiirteedel kasutatakse sageli helkureid, mis on valmistatud nii, et sõidukijuhid näevad valgeid õiges sõidusuunas sõites ning punased vastassuunas, et hoiatada autojuhte, kui nad liiguvad vastassuunas ja tekitades liiklusohtliku olukorra.[4][5]
