(Translated by https://www.hiragana.jp/)
Grimm – Vikipeedia Mine sisu juurde

Grimm

Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 28. detsember 2018, kell 19:46 kasutajalt Avelitiiter (arutelu | kaastöö) (→Kasutatud kirjandus)
 See artikkel räägib spetsiaalsest jumestusest; teiste tähenduste kohta vaata Grimm (täpsustus).

Grimm on jumestus, mida kasutatakse teatris, filmikunstis, fotograafias ja mujal, et aidata näitlejal saavutada kujutatava tegelase välimust.

Grimmi kavandab teatri- või filmikunstnik. Grimmi pealekandmist nimetatakse grimeerimiseks ja seda teostab grimeerija.

Grimm on vahend, mis aitab esitajal karakterit luua. Grimm on üldiselt seotud inimese näo või kogu peaga, kuid grimmi abil saab luua ka näiteks haavu kehale, värvida kogu keha ulatuses naha tooni ning lisaks ka erinevaid lahendusi, mis muudavad isiksust. Grimmil on erinevad alaliigid nagu näiteks karakter- ja portreegrimm. Grimmi saab luua mahuliselt, ehitades inimese loomulikule näole juurde erinevaid näoosi, kui ka jumestuse või väikeste lisadetailidega.[1][2][3][4]

Taust

Antiikajal ei olnud grimm lavastustes nii vajalik, kuna karakterite loomiseks kasutati maske, mis andsid näitlejale võimalusi muutuda kellekski teiseks. Thespis oli esimene näitleja, kes kasutas oma näo maalimiseks pliivalget ja veini. Keskajal Euroopas kasutati värve, et tuua esile erinevaid karaktereid – näiteks, kui mängiti Jumalat, siis värviti esitaja nägu valgeks või kuldseks, aga kui inglit, siis värviti nägu punaseks. Grimmi kasutati samuti ka Eesti esimetes laulu- ja mänguseltsides, milleks olid 1860. aastatel Revalia (1863) ja Estonia (1865). Nendest mänguseltsidest arenesid välja teatrid.[5][6][7]

Põhjalikumalt grimmist

Teatrigrimmil on erinevaid liike: [1][2][3][4][6]

Karaktergrimm Luuakse grimmiga karakterit, kus grimeerija võib olla nii loominguline, kui lavastaja või kunstnik on selleks oma jooniste ja visiooniga ruumi jätnud. Karakter võib olla kuri, rõõmus, pahur või helde näoga tegelane, kui ka näiteks jänes, koll, vanaproua jne. Ükskõik, mis teeb näitlejast kellegi teise (kasvõi lisatud sünnimärk näos), loob juba karakterit.

Portreegrimm Luuakse grimmiga inimest, kes on päriselt eksisteerinud või endiselt eksisteerib. See grimm on matkimine ning proovitakse luua võimalikult täpselt konkreetset inimest. Näiteks 1997. aasta filmis "Minu Leninid" tegi Tallinna Linnateatri endine grimeerija Mai Mänd Kalju Komissarovist võimalikult täpse Vladimir Iljitš Uljanovi ehk Lenini.[8]

Mahulinegrimm Karakter- ja protreegrimmi saab teostada mahulisegrimmiga, mis on tehniline viis, kuidas teha grimmi. Töö käib mahtudega ehk kui on vaja luua kindlat inimest või mingit karakterit, kus lisatakse juurde lõug, põsesarnad, otsmik, nina või koguni täisgrimm, milleks on ülepea mahulinegrimm. Vahenditeks on põhiliselt silikoonist vormid, mis näitleja näolt võetud vormile plastiliinist ehitatakse ja silikooniga kaetakse. Samuti kasutati Helve Kelleri ja Mai Mändi sõnul 60ndatel mahulise grimmi loomisel vatti, mis liimiga näitleja näole kleebiti ning marliga kaeti, et moondada nägu.

Mis vahe on grimmil ja maskil?

Grimm on midagi, mis ehitatakse üles inimese näolt ning see liigub koos näolihastega. Mask on midagi, mis on statsionaarne ega liigu inimese näolihastega kaasa. Grimmi peale panemine ja eemaldamine võtab kauem aega ning on keerukam kui lihtsalt maski kasutamine. Maski saab lihtsalt näo eest ära võtta ja tagasi panna.[1][2][3][4]

Valgus- ja varjutoonid grimmis

Grimmis mängib väga suurt rolli valgus ja vari. Rõhutades erinevaid kohti, saab muuta inimese nägu, kas paksuks, kondiseks, kortsuliseks, suurendada põsesarnu jne. Kuid selle juures peab olema ettevaatlik, et looming ei muutuks ebaloomulikuks. Valgus saab esile tuua näo kõrgemaid kohti ning vari seevastu lohke ja sügavust. Valgustoon (värvina) on näopõhitoonist paar tooni heledam ning seda lisatakse ninaluu peale, põsesarnadele, silma ja kulmu alla. Varjutoon (värvina) on aga mõned toonid tumedam kui näopõhitoon, mis on kasutusel, et modelleerida näojooni - nina peenemaks või paksemaks, põski madaldada, vähendada lõuaotsa või esile tuua lõuajoont.[1][2][3][4][6]

Grimm ja valguskunst

Valgusel on suur roll grimmikunstis. Võib olla tehtud väga hea ja efektne grimm, kuid kui see valgusega ei sobi siis võib see lihtsalt laval ära kaduda või tooni muuta. Grimeerija peab valguskunstnikuga väga tihedalt koostööd tegema, et laval võiks grimm esile tulla selliselt, nagu kunstnik on soovinud. Valguskunst ja grimm peavad üksteist toetama ja täiendama, et esile saaks tulla parim lahendus. Grimeerijal peab olema väga selge arusaam, mida teeb lavavalgus tema loodud grimmiga.

Valguse efektid grimmile

  • Roosa - muudab külmad toonid tuhmimaks, intensiivsemaks soojad toonid. Kollane näiteks muutub oranžikamaks.
  • Ihuroosa – soodustab kõige rohkem grimmikunsti.
  • Tulipunane – rikub ära grimmi värvitoonid. Kõik toonid, välja arvatud tumedad ihutoonid, kaovad visuaalselt. Heledad ja keskmist tooni põsepunad ühtlustuvad tääniga (näo aluspõhja toon, kuid tumedamad põsepunad muutuvad punakaspruunideks. Kollasest saab oranž ja külmad varjutoonid muutuvad halli ja musta varjunditeks.
  • Võlts merevaik – toob esile soojad roosad ja ihutoonid.
  • Merevaik, kollane ja oranž – võimendavad ihutoone ja muudavad põsepuna oranžikamaks ning külmad värvid hallikamaks.
  • Roheline, hall, kõik ihutoonid ja põsepunad vastavuses võimendavad üksteist.
  • Hele sinakas-roheline – tuhmistab grimmi põhitoone. Selle vältimiseks tuleks lisada aluspõhjale põsepunatooni.
  • Sinised – põhjustavad halli ja enamus ihutoone paistmist punastena või lilladena.
  • Lilla – oranž, tulipunane ja helepunane muutuvad punasemaks. Punane paistab intensiivsemalt.
  • Purpur – mõjub grimmile samuti nagu lilla valgus, ainult et punased ja oranž on intensiivsemad ja enamik sinised toonid näivad lillad.[9]

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Intervjuu Helve Kelleriga. [Helisalvestis].
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 IntervjuuÜlle Konovalovaga. [Helisalvestis].
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Intervjuu Mai Mändiga. [Helisalvestis].
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Intervjuu Külliki Pertiga. [Helisalvestis].
  5. ↑ Hartnoll, P. (1989). Lühike teatriajalugu. Tallinn: Eesti Raamat.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Cummings, T. "History of makeup in Theater". Leaf.
  7. ↑ "Eesti muusika- ja näitemänguseltsid".
  8. ↑ Eesti Filmi Andmebaas. "Kalju Komissaarov".
  9. ↑ Kehoe, V. (1969). The Technique of Film and Television Make-Up for Color and Black and White.

Kasutatud allikad

  • Ajalooarhiivi fondiloend. (2008) Eesti muusika- ja näitemänguseltsid. https://www.eha.ee/fondiloend/frames/struc_prop.php?id=803&lid=863 (11.12.2018).
  • Cummings, T. Leaf. History of makeup in Theater. https://www.leaf.tv/articles/history-of-makeup-in-theater/ (21.11.2018).
  • Eesti Filmi Andmebaas. (2018). Kalju Komissaarov. http://www.efis.ee/et/varamu/biograafiline-leksikon/kalju-komissarov (21.11.2018).
  • Hartnoll, P. (1989) Lühike teatriajalugu. Tallinn: Eesti Raamat.
  • Keller, H. (15.11.2018). Mahuline- ja karaktergrimm. A. Tiiter. Intervjuu Helve Kelleriga [Helisalvestis]. Tallinn.
  • Kehoe, Vincent (1969). The Technique of Film and Television Make-Up for Color and Black and White. New York: Hastings House Publishers. p. 21.
  • Konovalov, Ü. (19.10.2018). Mahuline- ja karaktergrimm. A. Tiiter. Intervjuu Ülle Konovalovaga [Helisalvestis]. Viljandi.
  • Mänd, M. (09.11.2018). Mahuline- ja karaktergrimm. A. Tiiter. Intervjuu Mai Mändiga [Helisalvestis]. Tallinn.
  • Pert, K. (13.11.2018). Mahuline- ja karaktergrimm. A. Tiiter. Intervjuu Külliki Pertiga [Helisalvestis]. Tallinn.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Grimm&oldid=5180676"