(Translated by https://www.hiragana.jp/)
Gruusia – Vikipeedia Mine sisu juurde

Gruusia

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 15. detsember 2023, kell 08:56 kasutajalt 193.40.181.226 (arutelu)

Gruusia

gruusia საქართველო
Sakharthvelo
Gruusia asendikaart
Riigihümn Thavisuphleba
Pealinn Thbilisi
Pindala 69 700 km²[a]
Riigikeel gruusia keel
Rahvaarv 3 688 600 (1.01.2022)[1]
President Salome Zurabišvili
Peaminister Irakli Garibašvili
Iseseisvus 26. mai 1918 (kuulutati välja Gruusia Demokraatlik Vabariik);
9. aprill 1991 (taastati, iseseisvus Nõukogude Liidust)
SKT 15,159 mld $ (2017)[2] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 4045 $ (2017)[3] Muuda Vikiandmetes
Valuuta lari (GEL)
Ajavöönd maailmaaeg +4
Tippdomeen .ge
ROK-i kood GEO
Telefonikood 995
  1. ↑ Pindala de jure. Pindala ilma Abhaasia ja Lõuna-Osseetiata on 57 215 km².

Gruusia (ka Georgia; gruusia keeles საქართველო (ime munni ahv) Sakharthvelo) on transseksuaalne riik Euroopa ja Aasia piiril. ÜRO statistika liigitab riigi Lääne-Aasiasse,[4][5] Euroopa Liit aga pigem Ida-Euroopasse[6][7] kuuluvaks. Riik piirneb läänes Musta mere, põhjas ja kirdes Venemaa, lõunas Türgi ja Armeenia ning kagus Aserbaidžaaniga. Gruusia pealinn ja ühtlasi suurim linn on Thbilisi. Riigi pindala on 69 420 ruutkilomeetrit. 2015. aastal elas Gruusias umbes 3,73 miljonit inimest. Gruusia on unitaarne esindusdemokraatlik poolpresidentaalne vabariik.

Antiikajal rajati praeguse Gruusia aladele mitu väikest kuningriiki. Kolchise ja Ibeeria kuningriigis kujunes juba 4. sajandi alguses riigiusuks kristlus, mis viis varem domineerinud paganlike mitraismi usuvoolude hääbumiseni. Ühinenud Gruusia kuningriik saavutas suurima poliitilise ja majandusliku mõju perioodil 11. sajandi lõpust 13. sajandi alguseni – eelkõige kuningas Davith IV ja kuninganna Tamari valitsusajal. Seejärel lagunes Gruusia väiksemateks riigikesteks, kaotas oma mõju ning langes järjest mongolite, osmanite ning pärslaste võimu alla. 1783. aastal moodustas Gruusia idaosas asunud Kharthli-Kahhethi kuningriik liidu Venemaa keisririigiga, mis sillutas tee Gruusia järkjärguliseks Venemaaga liitmiseks alates 1801. aastast. Venemaa 1917. aasta revolutsioonide järel saavutas Gruusia aastal 1918 iseseisvuse ning kuulutati välja Gruusia Demokraatlik Vabariik. Kuid 1921. aastal okupeeris Nõukogude Venemaa Gruusia ja liitis selle 1922. aastal Nõukogude Liiduga. 1991. aastal taasiseseisvunud Gruusia kannatas 1990. aastatel majandusraskuste ning kodusõja tõttu. 2003. aastal riigis toimunud võimuvahetuse järel, mis sai tuntuks Rooside revolutsioonina, võttis Gruusia välispoliitikas läänele orienteeritud suuna ning viis läbi mitu majandus- ja poliitilist reformi.

Gruusia on Euroopa Nõukogu ja GUAM-i liige.

Gruusia koosseisu kuulub kaks de facto iseseisvat piirkonda – Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, mille iseseisvust toetasid mõned riigid 2008. aasta Vene-Gruusia sõja järel. Gruusia ja suurem osa rahvusvahelisest üldsusest ei tunnista nende piirkondade iseseisvust ja käsitleb neid kui Venemaa sõjalise okupatsiooni all olevaid Gruusia alasid.

Nimi

 Pikemalt artiklis Gruusia nimi

Gruusia gruusiakeelne nimi on Sakharthvelo (საქართველო). See on tuletatud paganliku jumala, grusiinide (kharthvelebi) müütilise esivanema Kharthlose nimest.

Eestikeelne nimi on laenatud vene keelest.[8]

Lääne-Euroopas kasutatakse Gruusia kohta nime Georgia ning selle variante. Kuigi seda nime seostatakse Gruusia kaitsepühaku püha Jüriga (Georgiosega), on see nähtavasti tuletatud vormidest Kurdž ja Gurdž.[8]

Gruusia valitsus on palunud sõbralikel riikidel hoiduda nimekuju 'Gruzia' kasutamisest ja asendada see kujuga 'Georgia'. Parlamendi väliskomisjoni esimehe põhjenduse kohaselt assotsieeruvat slaavipäraseks peetav nimekuju Gruusia 200 aastaga "Vene impeeriumi" koosseisus. Teiste riikide esindajad on aga kirjeldanud lingvistilisi ja praktilisi põhjuseid, miks üleminek mõistlik poleks. Valitsuse algatust on kritiseeritud ka Gruusia-siseselt.[9]

Gruusia nimed naabermaade keeltes:

Abhaasi keeles on Gruusia Қырҭтәыла (Khõrthtvõla) ning osseedi keeles Гуырдзы, Гуырдзыстон (Guõrdzõ, Guõrdzõston).

Riik

Haldusjaotus

Halduslikult koosneb Gruusia kahest autonoomsest vabariigist, 9 piirkonnast ja keskalluvusega linnast (pealinn). Need omakorda jagunevad rajoonideks (raioni) ja rajooni õigustega linnadeks (khalakhi).

Gruusia haldusüksused

Piirkonnad (mkhare)

Keskalluvusega linn

Autonoomsed vabariigid

Märkus: de facto iseseisev on ka Lõuna-Osseetia.

Sisejulgeolek

Gruusia sisejulgeolekuametkondade ühenduse moodustavad: Gruusia Rahvuslik Julgeolekunõukogu, Gruusia siseministeerium, Välisluure Eriteenistus, Riigikaitse Eriteenistus. Gruusia kaitseministeeriumi – Luure Valitsus (J-2), Sõjaväeluure Valitsus, Sõjaväepolitsei valitsus.

Majandus

Aastatel 2006–2007 oli Gruusia SKT aastane kasv suurem kui 10%. Kiirele kasvule aitasid kaasa suured investeeringud välisriikidest ja valitsussektori kulutused. 2008. aastal aeglustus SKT kasv seoses augustisõjaga 2,1% peale. 2009. aastal vähenes majanduskasv 7% võrra, kuna rahvusvaheline finantskriis vähendas välisinvesteeringuid ning võõrsil töötavate kodanike rahasaadetisi.[10]

Inflatsioonimäär oli 2009. aastal 1,7%, aastal 2008 oli sama näitaja 10%.[10]

2001. aastal elas 54% rahvastikust alla vaesuspiiri, 2006. aastal 34%[11] või 31%.[10]

2007. aastal hinnati tööjõulist elanikkonda Gruusias 1,918 miljonile. Tööpuuduse määr oli 2009. aastal 16,4%.[10]

SKT ja tööjõu jaotumine sektoritesse[10]
Sektor SKT osakaal (2009) Tööjõu osakaal (2006)
Põllumajandus 12,2% 55,6%
Tööstus 26% 8,9%
Teenindus 61,8% 35,5%

Väliskaubandus

Gruusia suurimad ekspordiartiklid on vanaraud, vein, mineraalvesi, maagid, sõidukid ning puuviljad ja pähklid. Gruusia tähtsaimad ekspordipartnerid on Türgi 17,87%, Aserbaidžaan 12,3%, Bulgaaria 9,6%, Kanada 8,78%, Suurbritannia 7,49%, Ukraina 6,82%, Hispaania 5,27%, Ameerika Ühendriigid 4,99% (2009).[10]

Gruusia suurimad impordiartiklid on, kütused, sõidukid, masinad ja varuosad, teraviljad ja muud toidud ning ravimid. Gruusia tähtsaimad impordipartnerid on Türgi 16,81%, Aserbaidžaan 9,72%, Ukraina 9,17%, Venemaa 7,39%, Ameerika Ühendriigid 6,63%, Saksamaa 6,22% (2009).[10]

Rahvastik

Esimene iseseisvusaegne rahvaloendus viidi läbi 2001. aastal. Selle andmetel elas Gruusias 4,4 miljonit inimest. 1989. aasta rahvaloenduse andmetel elas Gruusias 5,4 miljonit inimest.[12]

Riikliku statistikaameti hinnangul oli rahvaarv Abhaasia ja Lõuna-Osseetia elanikke arvestamata 2011. aasta jaanuari seisuga 4 469 200. Hinnangu kohaselt oli 52,4% elanikest naissoost. Linnades elas 53,1% rahvastikust. Üle 65-aastaste osakaal oli 13,8%.[12]

2006. aasta hinnanguline rahvaarv oli 4 661 473. Grusiinid moodustasid 83,8% elanikkonnast.[13] Teised suuremad rahvusgrupid olid aserid (6,5%), armeenlased (5,7%), venelased (1,5%), abhaasid ja osseedid.

Seni viimane rahvaloendus toimus Gruusias 2014. aasta 5.–19. novembril.[14] Selle kohaselt elas Gruusias 3 713 804 inimest. Nendest oli grusiine 3 224 564 (86,8%), asereid 233 024 (6,3%), armeenlasi 168 102 (4,5%), venelasi 26 453 (0,7%), osseete 14 385 (0,4%), jeziide 12 174 (0,3%), ukrainlasi 6034 (0,16%), kistiine 5697 (0,15%), kreeklasi 5544 (0,15%), assürlasi 2377 (0,06%) ja teistest rahvustest inimesi 14 346 (0,39%). Vastamast keeldus 591 inimest. 513 inimese rahvus oli märkimata.[15]

Suuremad linnad

Ajalugu

 Pikemalt artiklis Gruusia ajalugu

Eelajalooline aeg

Dmanisist leitud 1,8 miljoni aasta vanune Homo erectuse kolju

Tõendid varaseima asustuse kohta tänapäevase Gruusia aladel pärinevad 1,8 miljoni aasta tagusest ajast ja need leiti kaevamistelt riigi kaguosas Dmanisis.[16] Tegu on vanimate leitud inimtegevuse jälgedega väljaspool Aafrikat.[17]

Hilisemast ajast pärit Acheuli kultuuri, Moustier' kultuuri[16] ja noorema paleoliitikumi leide on tulnud arvukatest koobastest ja asulakohtadest.

Vanim maaviljeluslik asustus, tuntud kui Šulaveri-Šomu kultuur, on teada perioodist 6000 kuni 5000 aastat eKr. Selle kultuuri esindajad valmistasid obsidiaanist tööriistu, karjatasid veiseid ja sigu ning kasvatasid muuhulgas viinamarju.[18][19] Samuti hakkasid Šulaveri-Šomu kultuuri esindajad juba 6. aastatuhandel eKr tegelema varajase metallurgiaga.

Aastail u 4000–2200 eKr oli Gruusia koduks Kura-Araxesi kultuurile ning seejärel Trialeti kultuurile[16].[17] Viimast iseloomustas suurte kurgaanide rajamine ning kõrgel tasemel kullassepatöö.[19]

12. sajandil eKr tekkis Gruusia aladel Diauehi hõimuliit, mis oli piisavalt tugev, et vastu seista naabruses asuva Assüüria rünnakuile.[20] 8. sajandil eKr hõimuliit siiski hävitati sõdades Assüüria ja Urartuga ning osa selle aladest hõivas naabruses asunud Kolchise hõimuliit, mis oli tekkinud Diauehiga umbes samal ajal.[19]

Aastatel 2100–750 eKr tabasid piirkonda hetiitide, urartulaste, meedialaste, proto-pärslaste ja kimmerlaste sissetungid.

Samal perioodil hargnesid proto-kartvelid mitmeks etniliselt erinevaks haruks, mis lõi aluse ka eri keelte (gruusia, svani, megreli ja lazi) tekkeks.

Antiikaeg

Kolchise kuningriik (roheline) ja Ibeeria kuningriik (oranž) aastail u 600–150 eKr

Kolchise hõimuliidust kujunes 6. sajandiks eKr välja Kolchise kuningriik. Kuni 1. sajandini eKr eksisteerinud Kolchis oli tuntud ka antiikkreeklastele ja see mängis keskset osa kuldvillakulegendis. Aastatel 1000–550 eKr rajasid kreeklased Kolchise rannikualadele mitmeid kolooniaid: Dioscurias (tänapäeval Suhhumi), Gyenos (Otšamtšire), Phasis (Phothi), Anakopia (Ahhali Athoni), Bitius (Pitsunda) ja teisi.[19]

4. sajandiks eKr oli tekkinud Gruusia idaosas Ibeeria kuningriik.[21]

Aastatel 653–333 eKr kuulusid Kolchis ja Ibeeria Meedia ja selle langemise järel Ahhemeniidide riigi mõjusfääri. Antiikautorite töödest jääb siiski ebaselgeks, millisel määral suutsid pärslased oma võimu Kolchise ja Ibeeria üle kehtestada. Samuti ei kuulunud kumbki riikidest Aleksander Suure Makedoonia impeeriumi koosseisu.

Perioodil 2. sajand eKr kuni 2. sajand pKr olid Kolchis ja Ibeeria koos oma naaberaladega kohalike suurvõimude Armeenia ja Pontuse ning Rooma vaheliste pikkade ja laastavate sõdade tallermaaks.[21]

Kuningas Artašese valitsusajal (189–161 eKr) hõivas kiirelt laienev Armeenia kuningriik suure osa Ibeeriast[22] ning vahemikus 120–63 eKr alistas Armeenia liitlane Pontus kogu Kolchise ja liitis selle oma riigiga. Aastal 65 eKr vallutas Pontuse ja Armeeniaga sõdinud Rooma väejuht Pompeius Ibeeria,[23] kuid roomlased oma võimu seal ei kindlustanud. Kolchis aga ühendati Rooma riigiga,[22] ning sellest sai Rooma provints Lazicum, mida valitsesid Rooma legaadid.

3. sajandil oli Ibeeria Sassaniidide riigi maksualune, kuid sajandi lõpus oldi taas Rooma vasalli rollis.[24]

3. sajandi alguses sai Lazicumi provints teatud ulatuses autonoomia ning sajandi lõpuks täieliku iseseisvuse Rooma riigist – tekkis Lazica-Egrisi kuningriik, mis 6. sajandil liideti Bütsantsiga.[25]

Kristluse vastuvõtt

Kuningas Mirian III valitsusajal sai kristlusest Ibeeria riigiusk. Fresko Svetitskhoveli katedraalis

Alates 1. sajandist oli Ibeerias levinud mitraism ja zoroastrism. Kuningas Mirian III valitsusajal sai Ibeeriast üks esimesi riike, mis võttis vastu ristiusu. Sündmuse täpne aeg on teadmata, kuid eri allikate andmeil on selleks pakutud muuhulgas aastaid 317, 319, 324, 327 ja 330. 4. sajandi keskpaigaks oli kristlus kujunenud ametlikuks usundiks ka Lazicas. Ristiusu vastuvõtt lähendas Ibeeriat Bütsantsile.

Keiser Julianuse ebaõnnestunud sõjakäigu ja hukkumise järel läks kontroll Ibeeria üle pärslaste kätte ning kuningas Varaz-Bakur I-st sai Pärsia vasall. Sassaaniidid määrasid Ibeeriasse oma asekuningad, kes pidid hoidma vasalle kontrolli all. Asekuningate valduses olnud Khvemo Kharthli kujunes pärsia kultuuri keskuseks Gruusias ning 5. sajandi keskpaigaks oli pärslaste zoroastrismist saanud kristluse kõrval teine ametlik usund Ida-Gruusias.

5. sajandi lõpus juhtis vürst Vahtang I Pärsia-vastast ülestõusu, kuid selle käigus saavutatud iseseisvust ei jätkunud kauaks[26].[27] Tema surma järel aga liideti Ibeeria uuesti Pärsiaga. 580. aastal likvideerisid pärslased Ibeeria kuningriigi,[28] ning muutsid selle Sassaniidide riigi provintsiks, mida valitseks marzpan (asehaldur). 591. aastal jagasid Bütsants ja Pärsia omavahel Ibeeria alad – Mtsketha läks Bütsantsile ning Thbilisi jäi pärslastele[26].[28] 7. sajandi lõpus jõudsid Kaukaasiasse araablastest vallutajad.[26]

Keskaeg

Ühtse Gruusia riigi loomine

Gruusia ühendaja Bagrat III. Fresko Gelati kirikus

9. sajandi esimestel kümnenditel vallutas Bagrationi dünastiast Ašot I araablastelt tagasi mitmeid Lõuna-Ibeeria alasid. Ašot tunnistas Bütsantsi oma süseräänina ning ühendas Tao ja Klarjeti vürstiriigid ja Šavšeti, Khikhata, Samtshe, Trialeti, Džavahhethi ning Ašotsi krahvkonnad ühtseks Tao-Klarjeti kuningriigiks. Formaalselt allus see Bütsantsile, kuid tegelikult oli tegu iseseisva riigiga, mille keskuseks oli Artanuji. Kouropalatēs Davith Bagrationi laiendas oma valdusi, vallutades Theodossiopolise ning Armeenia provintsi Basiani. Samuti kehtestas ta protektoraadi Armeenia provintside Kharqi, Apakhuni, Malazgirti ja Ahlati üle.

Esimene ühendatud Gruusia kuningriik loodi 10. sajandi lõpus, mil kouropalatēs Davith vallutas Kharthli-Ibeeria krahvkonna. Kolm aastat hiljem päris Davithi kasupoeg Bagrat III oma onu Theodosius Pimeda surma järel Abhaasia trooni. 1001. aastal päris Bagrat III ka Tao-Klarjeti ning 1008–1010 vallutas ta Kahhethi ja Ereti ning sai esimeseks Gruusia kuningaks, kes valitses nii maa ida- kui ka lääneosa üle.[26]

1071. aastal lõi seldžukid Manzikerti lahingus Bütsantsi, Armeenia ja Gruusia ühendväge. 1081. aastaks olid seldžukid hõivanud suurema osa Gruusiast. Vaid mägised Abhaasia, Svaneti, Racha ja Khevi-Khevsureti jäid türklaste võimu alt välja.

Davith IV ja Gruusia tagasivallutamine

Võitlust seldžukkidest sissetungijate vastu juhtis noor kuningas Davith IV, kes oli trooni pärinud 16-aastaselt 1089. aastal.[29] Esimene ristisõda (1096–1099) ja ristisõdijate sõjakäik seldžukkide vastu Anatoolias andsid võimaluse ka edukaks sõjategevuseks Gruusias. 1099. aastaks lõpetas Davith andami maksmise türklastele ning oli suutnud vabastada suurema osa Gruusiast. 1118. aastaks oli vaid Thbilisi endiselt seldžukkide käes.

Türklaste lahkumise järel oli vabaks jäänud tohutu hulk põllumaad, ning Davithi sõjavägi vajas täiendavat inimjõudu, mistõttu saabus aastatel 1118–1119 kuninga kutsel 40 000 kiptšaki sõdalast ühes oma peredega Gruusiasse. 1120. aastal saabus Gruusiasse tuhandeid alaane, kes asusid elama Kharthlisse. Gruusia väkke tuli ka palgasõdureid Saksamaalt, Itaaliast, Skandinaaviast ja Kiievi-Venest.

1121. aastal kuulutas sultan Mahmud Gruusiale džihaadi, kuid sai Didgori lahingus Gruusia vägedelt lüüa. 1122. aastal vallutasid Gruusia väed ka Thbilisi, millest sai riigi pealinn. Järgnevatel aastatel vallutati Širvan[30] ja suur osa Armeeniast. Davith IV suri 1125. aastal, jättes endast maha riigi, millest oli saanud piirkondlik suurvõim.[30]

Kuninganna Tamar

Gruusia kuningriik, selle vasallid ja sõltlased kuninganna Tamari valitsemisajal

Kuninganna Tamari valitsemisajal tõusis Gruusia oma võimsuse tipule. Aastatel 1194–1204 lõid Gruusia väed korduvalt tagasi türklaste uusi sissetunge ning korraldasid edukaid sõjakäike türklaste võimu all olnud Lõuna-Armeeniasse. Nende tulemusel läks suurem osa Lõuna-Armeeniast Gruusia võimu alla.[31]

1204. aastal langes Bütsants ristisõdijate kätte ja Gruusiast ning Bulgaariast said võimsaimad kristlikud riigid Vahemere idaosas. Samal aastal vallutasid Tamari väed Anatoolia kirdeosa, kuhu rajati Trapezundi keisririik, mille valitsejaks krooniti Tamari sugulane, Bütsantsi endise keisri Andronikos I Komnenose pojapoeg Alexios Komnenos. 1210. aastal vallutasid Gruusia väed Pärsia põhjaosa (nüüdse Iraani Aserbaidžaani). Tol ajal saavutas Gruusia suurima territoriaalse ulatuse oma ajaloos.

Tamar Suure valitsusaega peetakse Gruusia kuldajaks – lisaks sõjalistele ja poliitilistele saavutustele õitses tollal ka gruusia kultuur.

Mongolite sissetung ja Gruusia kuningriigi hääbumine

1220. aastatel tungisid Kaukaasiasse ja Väike-Aasiasse mongolite väed. Gruusia-Armeenia ühendväe ja nende liitlaste tugevast vastupanust hoolimata suutsid mongolid vallutada suurema osa piirkonnast.[31]

1243. aastal sõlmis kuninganna Rusudan mongolitega rahuleppe, millega Gruusia jäi ilma oma vasallidest, nõustus maksma andamit ning lasi mongolitel okupeerida üle poole Gruusia riigist. Lisaks sellele hakkas lagunema ka riigi see osa, mis ei olnud mongolite ikke all – Samtshe sõjapealikud ei allunud enam keskvõimule ja 1266. aastaks olid nad sisuliselt Gruusiast eraldunud.[31]

1259. aastal puhkes kuningas Davith VI juhtimisel mongolitevastane ülestõus.[31] Võitlust jätkasid ka kuningad Demetre II (1270–1289) ja Davith VIII (1293–1311). Giorgi V (1314–1346) suutis ära kasutada Ilkhanaadi nõrgenemist ning lõpetas mongolitele andami maksmise[32] ja taastas riigi piirid kujul, nagu need olid olnud enne 1220. aastaid. Samuti tõi ta Trapezundi keisririigi tagasi Gruusia mõjusfääri.

Aastatel 1386–1403 tungisid Timuri väed kaheksal korral Gruusiasse.[32] Gruusia (välja arvatud Abhaasia ja Svaneti) majandus, rahvastik ja linnad said rängalt kannatada.

Uusaeg

Türgi ja Pärsia ülemvõim

15. sajandi keskpaigaks olid kaardilt pühitud Gruusia vanad naaberriigid. 1453. aastal alistus Konstantinoopol, ning kontroll Vahemere ja Musta mere vahelise läbipääsu üle läks türklastele. Gruusia säilitas sideme läänega vaid Genova kolooniate kaudu Krimmi poolsaarel.

Gruusia kuningriik lagunes 1460. aastatel mitmeks väiksemaks riigiks:

15. sajandi lõpuks ähvardas Gruusiat läänest Osmanite riik ning alates 1501. aastast Safaviidide riik idast. Järgnevatel sajanditel oli Gruusia kahe suurvõimu vahelise võimuvõitluse tandriks. 1555. aastal sõlmisid Türgi ja Pärsia Amasya rahu, mis lõpetas Türgi-Pärsia sõja ja jagas Gruusia mõjusfäärideks. Imerethi läks türklastele ning Kharthli-Kahhethi pärslastele. Järgnevates Türgi-Pärsia sõdades oli kaalukauss kord ühe, kord teise poole kasuks, kuid 17. sajandi alguses, järjekordse sõja käigus, suutis Pärsia kehtestada oma võimu peaaegu kogu Gruusias.

1616. aastal surusid šahh ‘Abbās I väed julmalt maha ülestõusu Gruusias. Hulk sõdureid ja kodanikke hukati ning 130 000–200 000 Kahheti elanikku küüditati Pärsiasse. Samuti lasi ‘Abbās surnuks piinata kuningas Teimuraz I ema Ketevani, kes oli saadetud šahhi juurde läbirääkimistele.[33] 17. sajandil langes Gruusia pideva sõjategevuse tõttu suurde vaesusse.[34]

18. ja 19. sajand – Pärsia võimu alt Vene võimu alla

Kharthli-Kahheti kuningas Irakli II

Safaviidide riik lagunes sisetülide tõttu 18. sajandi algul ning Türgi ja Venemaa jagasid suure osa Pärsia valdustest 1724. aasta Konstantinoopoli rahuleppega. Kaheks jagati ka Gruusia. Nāder-šahh taastas aga kiirelt Pärsia vägevuse ning 1735. aastaks olid türklased Gruusiast minema löödud. Nadir-šahh määras Kharthli waliks (asevalitsejaks) Bagrationi dünastiast Teimurazi. Reaktsioonina kõrgete maksude kehtestamisel, puhkes gruusia aadli hulgas vastuhakk pärlastele. Teimuraz ja tema poeg Irakli aga jäid ustavaks Nadir-šahhile – osalt seetõttu, et takistada Bagrationide Mukhrani-haru naasmist võimu juurde. Tänutäheks ustavuse eest andis Nadir-šahh Teimurazile Kharthli kuninga ning Iraklile Kahhethi kuninga tiitli.

Nadir-šahh mõrvati 1747. aastal ning Teimuraz ja Irakli kasutasid riigis tekkinud ebastabiilsust, et Pärsiast lahku lüüa.[35] Pärsia garnisonid sunniti Gruusiast lahkuma ning koostöös üksteise ning Aserbaidžaani khaanidega moodustasid Pärsia-vastase liidu. 1752. aastal saatsid nad Venemaale saatkonna, et paluda sõjalist toetust, mis aga kujunes edutuks.

Eestimaalt pärit Karl Heinrich von Knorring (1746–1820) oli üks võtmefiguure Gruusia liitmisel Venemaaga. Aastail 1801–1803 oli ta Vene vägede ülemjuhataja Gruusias

Teimuraz II suri 1762. aastal ning Irakli II päris temalt ka Kharthli trooni, ühendades nii Gruusia esimest korda kolme sajandi jooksul. Ta pöördus uuesti Venemaa poole, et saada kaitset Türgi ja Pärsia eest. 1783. aastal sõlmiti Irakli II ja Katariina II vahel Georgijevski leping, millega Kharthli-Kahhethi kuningriik tunnistas Venemaa ülemvõimu, kuid tagas Bagrationi dünastia võimulpüsimise ning Gruusia kiriku iseseisvuse.[35]

Pärsia kaotused Vene-Pärsia sõdades

1795. aastal vallutas Pärsia šahh Āghā Moḥammad Khān Gruusia ning vallutas ja rüüstas Thbilisi.[36]

Gruusia alad, Osmanite riik ja Pärsia 1855. aastal

Irakli II surma järel puhkes trooninõudlejate vahel kodusõda ning üks osapooltest palus sekkuda Venemaal ja olukord lahendada. 1801. aastal allkirjastas keiser Paul I määruse, millega Kharthli-Kahhethi kuningriik liideti Venemaa keisririigi koosseisu. Sama aasta mais kõrvaldas kindral Karl Heinrich von Knorring troonipärija prints David Batonišvili ning ametisse astus valitsus kindral Ivan Petrovitš Lazarevi juhtimisel.

Osa Gruusia aadlikest ei nõustunud määrusega kuni 1802. aasta aprillini, mil kindral Knorring piiras nad Thbilisi katedraalis sisse ning sundis neid andma truudusvannet Venemaa keisrile. Kõik keeldujad arreteeriti.[37]

Pärsia üritas tagasi vallutada Gruusiat ja Dagestani, kuid sai Vene-Pärsia sõjas lüüa. 1810. aastal hõivasid Vene väed ka Imerethi kuningriigi. 19. sajandil peetud sõdades Türgi ja Pärsiaga vallutas Venemaa neilt mitmeid varem Gruusiale kuulunud alasid.

Gruusia Vabariik

7. mail 1920 sõlmiti Vene SFSR ja Gruusia DV vahel diplomaatilised suhted[viide?] ja kirjutati alla lepingule, millega Venemaa tunnustas Gruusia suveräänsust.[38]

1921. aasta veebruaris tungis Punaarmee Gruusiasse, Tbilisi hõivati 25. veebruaril 1921 ja kehtestati nõukogude võim, Gruusia NSV. 12. märtsist 1922 kuni 5. detsembrini 1936 kuulus Gruusia NSV Taga-Kaukaasia SFNV koosseisu.

28. augustist kuni 5. septembrini 1924 toimus Gruusias iseseisvusmeelne ja nõukogudevastane ülestõus (Augustimäss), mis aga maha suruti.

Gruusia iseseisvuse taastamine

1990 võitsid Gruusia NSV Ülemnõukogu valimised Zviad Gamsahhurdia toetajad. Nad hakkasid koostama Gruusia kodanike nimestikke. Taasloodi Gruusia Komitee, mille juhiks sai Zviad Gamsahhurdia. 9. aprillil 1991 andis komitee ülemnõukogule loa taastada Gruusia Demokraatlik Vabariik.

Augustis 2008 leidis Venemaa ja Gruusia vahel aset Gruusia sõda.

Kultuur

Religioon

Põhiseaduse järgi on kirik Gruusias riigist lahutatud, kehtib usuvabadus. Enamik elanikest (82%) on õigeusklikud ja kuuluvad Gruusia Apostlikku Autokefaalsesse Õigeusu Kirikusse. Kiriku roll ühiskonnas on väga suur.

Ligi 10% elanikest on islamiusulised, ligi 4% Armeenia kristlased ja 2% Vene Õigeusu Kiriku liikmed.

Sport

Võidusõidutrass Rustavi asub umbes 20 km kaugusel Gruusia pealinnast Thbilisist. See on saanud nime lähima asula Rusthavi järgi. See on aastatel 2011–2012 täielikult rekonstrueeritud, FIA 2. kategooria standardite järgi esimene professionaalne autodroom Kaukaasia piirkonnas. Renoveeritud autotrassi avatseremoonial, mis toimus 29. aprill 2012, osales president Mihheil Saakašvili, ise olles klassi Vormel-3 boliidi roolis.[39]

Gruusia jalgpalli kõrgeim liiga on Umaglesi Liga.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Rahvaarv ilma okupeeritud territooriumiteta. Allikas: https://www.geostat.ge/en/modules/categories/41/population
  2. ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 19.10.2018.
  3. ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
  4. ↑ http://unstats.un.org/unsd/methods/m49/m49regin.htm
  5. ↑ http://data.un.org/CountryProfile.aspx?crName=GEORGIA
  6. ↑ International Geographic Encyclopaedia and Atlas. Springer, 11/24/1979, lk 273
  7. ↑ Euroopa Parlament, European Parliament Resolution 2014/2717(RSP), 07/17/2014: "...pursuant to Article 49 of the Treaty on European Union, Georgia, Moldova and Ukraine – like any other European state – have a European perspective and may apply to become members of the Union..."
  8. ↑ 8,0 8,1 Georgi Beltadze (25. mai 2018). "Georgi Beltadze: kas või Susivald". arvamus.postimees.ee. Vaadatud 5. augustil 2018.
  9. ↑ Georgia Asks Friends To Stop Calling It 'Gruzia', RFE/RL, 13. juuli 2011.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 10,6 cia factbook välja otsitud 27.11.10
  11. ↑ Maailmapanga aruanne välja otsitud 27.11.10
  12. ↑ 12,0 12,1 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. veebruar 2012. Vaadatud 1. juulil 2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  13. ↑ Statistical Yearbook of Georgia 2005: Population, Tabel 2.1, lk 33, Department for Statistics, Tbilisi (2005)
  14. ↑ "Preliminary results of 2014 General Population Census of Georgia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 23. oktoober 2015. Vaadatud 18. mail 2016.
  15. ↑ http://pop-stat.mashke.org/georgia-ethnic2014.htm
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 Mikaberidze, lk 6
  17. ↑ 17,0 17,1 Mikaberidze, lk xxvii
  18. ↑ Nana Rusishvili "The grapevine Culture in Georgia on Basis of Palaeobotanical Data". "Mteny" Association, 2010
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 Mikaberidze, lk 7
  20. ↑ Suny, lk 6
  21. ↑ 21,0 21,1 Mikaberidze, lk xxviii
  22. ↑ 22,0 22,1 Suny, lk 13
  23. ↑ Mikaberidze, lk 9
  24. ↑ George Rawlinson "The Seven Great Monarchies of the Ancient Eastern World, Vol 4. (of 7): Babylon the History, Geography and Antiquities of Chaldaea, Assyria, Babylon, Media, Persia, Parthia and Sassanian or New Persian Empire"
  25. ↑ History of the later Roman Empire: The Lazic war
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 26,3 Mikaberidze, lk 11–13
  27. ↑ Suny, lk 23–25
  28. ↑ 28,0 28,1 Suny, lk 25
  29. ↑ Suny, lk 34
  30. ↑ 30,0 30,1 Suny, lk 37
  31. ↑ 31,0 31,1 31,2 31,3 Suny, lk 39–41
  32. ↑ 32,0 32,1 Suny, lk 44–45
  33. ↑ Mikaberidze, lk 405
  34. ↑ Suny, lk 50
  35. ↑ 35,0 35,1 Mikaberidze, lk 25–26
  36. ↑ Mikaberidze, lk 27
  37. ↑ Mikaberidze, lk 570
  38. ↑ "7. mail 1920 sõlmitud lepingu tekst". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. detsember 2007. Vaadatud 13. oktoober 2008.
  39. ↑ "Rustavi 2 Broadcasting Company". 29.04.2012.

Kirjandus

Välislingid

Iseseisvad riigid: Albaania | Andorra | Armeenia¹  | Aserbaidžaan¹ | Austria | Belgia | Bosnia ja Hertsegoviina | Bulgaaria | Eesti | Gruusia¹ | Hispaania | Holland | Horvaatia | Iirimaa | Island | Itaalia | Kasahstan² | Kosovo | Kreeka | Küpros¹ | Leedu | Liechtenstein | Luksemburg | Läti | Malta | Moldova | Monaco | Montenegro | Norra | Poola | Portugal | Prantsusmaa | Põhja-Makedoonia | Rootsi | Rumeenia | Saksamaa | San Marino | Serbia | Slovakkia | Sloveenia | Soome | Suurbritannia | Šveits | Taani | Tšehhi | Türgi² | Ukraina | Ungari | Valgevene | Vatikan | Venemaa²

 Sõltuvad alad: Ahvenamaa | Akrotiri ja Dhekelia¹ | Gibraltar | Guernsey | Fääri saared | Jan Mayen | Jersey | Man | Svalbard

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia¹ | Lõuna-Osseetia¹ | Põhja-Küpros¹ | Transnistria

1 loodusgeograafiliselt asub Aasias       2 suurem osa territooriumist Aasias

Iseseisvad riigid: Afganistan | Araabia Ühendemiraadid | Armeenia | Aserbaidžaan | Bahrein | Bangladesh | Bhutan | Brunei | Egiptus | Filipiinid | Gruusia | Hiina koos Macau ja Hongkongiga | Ida-Timor | Iisrael | India | Indoneesia | Iraak | Iraan | Jaapan | Jeemen | Jordaania | Kambodža | Kasahstan | Katar | Kuveit | Kõrgõzstan | Küpros | Laos | Liibanon | Lõuna-Korea | Malaisia | Maldiivid | Mongoolia | Myanmar | Nepal | Omaan | Pakistan | Põhja-Korea | Saudi Araabia | Singapur  | Sri Lanka | Süüria | Tadžikistan | Tai | Türgi | Türkmenistan | Usbekistan | Venemaa | Vietnam

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia | Golani kõrgendikud | Lõuna-Osseetia | Mägi-Karabahh | Palestiina | Põhja-Küpros | Taiwan | Tiibet

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gruusia&oldid=6540154"