Lehekülje Dante Alighieri lähteteksti vaatamine

{{See artikkel|räägib kirjanikust; Dante nime on kandnud ka [[Xaafuun]]; jalgpalluri kohta vaata artiklit [[Dante Bonfim Costa Santos]].}}
{{Infokast persoon/Wikidata|fetchwikidata=ALL|noicon=on}}
[[Fail:Cesare Saccaggi - Incipit Vita Nova - Dante, 1903.jpg|alt=Dante ja Beatrice aias, 1903, Taphasest pärit maalikunstniku Cesare Saccaggi prerafaeliidi stiilis teos.|pisi|353x353px|"Dante ja Beatrice aias", 1903, Cesare Saccaggi prerafaeliitide stiilis maal]]{{viita}}'''Dante Alighieri''' (umbes [[1265]] [[Firenze]] – [[14. september]] [[1321]] [[Ravenna]]) oli [[Itaallased|itaalia]] kirjanik ja poliitikategelane.

Dante Alighieri on [[Giovanni Boccaccio]] ja [[Francesco Petrarca]] kõrval üks kuulsamaid itaalia [[renessanss|renessansi]] poeete. Nagu nemad, arendas temagi [[itaalia keel]]t ("De vulgari eloquentia" – "Rahvakeelest", umbes 1305)<ref name=Antiigileksikon>[[Antiigileksikon]], 1. kd., lk. 109</ref>.

== Elukäik ==
Dante pärines perest, mis oli lojaalne [[gvelfid]]ele, kes pooldasid [[paavst]]ivõimu. Ühtlasi võitlesid gvelfid [[gibelliinid]]e vastu, kes toetasid [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisrit]]. Dante isa oli Alaghiero või Alighiero di Bellincione. Pärast seda, kui gvelfid olid [[1260]] kaotanud [[Montaperti lahing]]u, polnud isa tabanud mingid repressioonid ja seda on tõlgendatud kaheti: nii nõnda, et tal olid eriti tähtsad toetajad ja kõrge staatus, mis teda vaenamisest päästsid, kui ka nõnda, et ta oli nii tähtsusetu isik, et teda polnud põhjust Firenzest pagendada.

Dante ema Bella pärines tõenäoliselt Abatide perest ja suri siis, kui Dante veel 10-aastanegi polnud. Isa [[abielu|abiellus]] uuesti Lapa di Chiarissimo Cialuffiga. Pole kindel, kas nad juriidiliselt abiellusid, sest leskedele kehtisid neis asjades piirangud, kuid nad elasid koos ning neil sündis kaks last, Dante poolvend Francesco ja poolõde Tana (Gaetana).
[[Pilt:Dante-alighieri.jpg|pisi|püsti|vasakul|[[Giotto]] portree Dantest (umbes 1300)]]
[[Pilt:Dante Luca.jpg|pisi|[[Luca Signorelli]] [[fresko]] Dantest (umbes 1500)]]
[[Pilt:DanteFresco.jpg|pisi|püsti|[[Andrea del Castagno]] fresko Dantest (umbes 1450)]]

Kui Dante oli 12-aastane, [[kihlus|kihlati]] ta mõjukast Donatide perest pärit Manetto Donati tütre Gemma di Manetto Donatiga. Sel ajal oli tüüpiline, et perekonnad kihlasid üksteisega nii noori lapsi. Ei kihluse ega abiellumise täpne aeg ole teada. Kuid 1301. aastaks oli neil sündinud kolm last: pojad Pietro ja Jacopo ning tütar Antonia. Hiljem sündis neil veel poeg Giovanni.

Dante oli juba 9-aastaselt [[armastus|armunud]] [[Beatrice Portinari]]sse, keda ta nägi üksnes kahel korral elus. Beatrice oli Dantest aasta noorem, sündinud [[1266]], abiellus [[1287]] [[pankur]]i Simone dei Bardiga ja suri [[1290]].

Dante kirjutas hulga Beatricele pühendatud [[sonett]]e, aga oma naist Gemmat ei maininud ta iialgi üheski oma teoses.

Dante võitles [[11. juuni]]l [[1289]] [[Campaldino lahing]]us gvelfide [[ratsavägi|ratsaväes]]. Selles lahingus said gvelfid gibelliinide üle otsustava võidu. Pärast seda said gvelfid võimu Firenzes endale. Aga selleks, et osaleda avalikus elus, tuli kõigepealt astuda mõne [[gild]]i liikmeks. Gilde oli tollal linnas hulganisti, aga Dante valis [[arst]]ide ja [[apteek]]rite gildi. Järgmiste aastate jooksul on Dante nime korduvalt üles märgitud Firenze nõukogude istungitel sõnavõtja ja hääletajana, aga kuna suur osa neist dokumentidest, eriti aastaid [[1298]]–[[1300]] käsitlev osa, on kaduma läinud, siis ei ole Dante osaluse tegelikku määra linna valitsemises enam võimalik kindlaks teha.

Gvelfid jagunesid kohe pärast võitu gibelliinide üle kaheks fraktsiooniks: mustadeks ja valgeteks gvelfideks. Mustad gvelfid soovisid paavsti otsest kontrolli linna üle, valged seevastu suuremat iseseisvust. Esialgu olid Firenzes võimul valged gvelfid ja nad pagendasid mustad gvelfid. [[1301]]. aastal otsustas paavst [[Bonifatius VIII]] Firenze vallutada ja määras seda tegema [[Charles de Valois]], kes oli [[Prantsusmaa kuningas|Prantsusmaa kuninga]] [[Philippe IV]] vend. Firenzel oli häda käes ja nad saatsid delegatsiooni [[Rooma]] lepitust otsima. Esialgu kuulus delegatsiooni hulk liikmeid, aga Bonifatius saatis teised saadikud laiali ja pidas läbirääkimisi üksnes Dantega. Kuid juba [[1. november|1. novembril]] 1301 vallutas Charles de Valois koos mustade gvelfidega Firenze ja hulk valgeid gvelfe tapeti. Dante jäi ellu, sest ta pidas parasjagu Roomas läbirääkimisi.

Mustad gvelfid pagendasid Dante kaheks aastaks ja käskisid tal maksta suure trahvi. Dante ei maksnud midagi, esiteks sellepärast, et ta pidas trahvi ebaõiglaseks, ja teiseks sellepärast, et mustad gvelfid olid nagunii kogu tema Firenzesse jäänud vara konfiskeerinud. Seetõttu asendasid mustad gvelfid tema karistuse igavese pagendusega.

Seejärel elas Dante [[Verona]]s ja konspireeris mustade gvelfide kukutamiseks, kuid kõik vandenõud kukkusid läbi reeturite tõttu, kes olid salaorganisatsiooni imbunud. Alles [[1310]] tungis Itaaliasse Saksa-Rooma keiser [[Heinrich VII (Saksa-Rooma keiser)|Heinrich VII]], kes Firenze [[1312]] vallutas. Dante kirjutas talle, paludes tal mustad gvelfid hävitada. Dante nägi Heinrichis teist [[Karl Suur]]t, kes toob Põhja-Itaaliasse kindla võimu, aga Heinrich suri juba [[1313]] ja Dante ei jõudnudki Firenzesse tagasi.

[[1318]] kutsus vürst [[Guido Novello da Polenta]] Dante [[Ravenna]]sse, kus Dante elaski surmani. Dante suri tõenäoliselt [[malaaria]]sse, millesse nakatus diplomaatilisel missioonil [[Veneetsia]]sse.
Ravennasse Dante ka maeti. Firenze küll soovis ta säilmeid endale saada, kuid see ei õnnestunud. Ometigi 1829. aastal ehitati [[Santa Croce basiilika]]sse talle haud. Haud on siiani tühi. Seoses Dante 700. surma-aastapäevaga avaldas [[paavst]] [[Franciscus]] [[25. märts]]il [[2021]] apostelliku kirja "Candor lucis".
[[Pilt:Santa Croce Firenze Apr 2008 (17).JPG|pisi|püsti|vasakul|[[Kenotaaf]] [[Santa Croce basiilika]]s [[Firenze]]s]]
[[Pilt:Dante's tomb (Ravenna) - Facade.jpg|pisi|püsti|Haud Ravennas (ehitatud 1780)]]

== Looming ==
Loominguks valis ta ainet peamiselt oma kodumaa [[Antiikaeg|antiik]]- ja [[keskaeg|keskajast]]. Ta kasutas lisaks keskaja [[filosoof]]ide ja [[müstitsism|müstikute]] ning selliste vanarooma autorite kui [[Vergilius]]e, [[Horatius]]e, [[Ovidius]]e, [[Lucanus]]e ja [[Statius]]e teostele ka vanakreeka autorite ([[Homeros]]e ja [[Aristoteles]]e) teoseid, kuigi kreekakeelsed teosed polnud talle alati algkujul kättesaadavad.<ref name=Antiigileksikon/>

Dante peateos on "[[Jumalik komöödia]]" ("Divina Commedia", [[1307]]–[[1321]]) ("[[Põrgu (Dante)|Põrgu]]", "[[Purgatoorium (Dante)|Purgatoorium]] ja "[[Paradiis (Dante)|Paradiis]]") . Lisaks on ta kirjutanud [[luule]]t ("La vita nuova" – "Uus elu") ja filosoofilisi teoseid ("Il convivio" – "Pidusöök").<ref name=Antiigileksikon/>

Dante esindab valgustatud [[humanism]]i, mis püüdleb universaalsuse ja [[realism (kirjandus)|realismi]] poole.<ref name=Antiigileksikon/>

[[22. oktoober|22. oktoobril]] [[1988]] asutati [[Eesti Dante Selts]].

== Teosed eesti keeles ==
* "Jumalik komöödia. Põrgu". Esimene laul. Tõlkinud [[Villem Grünthal-Ridala]] – "Noor-Eesti" III album, [[1910]] 
* "Kantsoon Beatrice surmast". Tõlkinud [[Johannes Semper]] – [[Looming (ajakiri)|Looming]] [[1924]], nr 7, lk 481–482 
* "Uus elu". Tõlkinud ja eessõna: Johannes Semper. [[Eesti Kirjanduse Selts|EKS]]i Koolikirjanduse-toimkond, [[Tartu]] 1924, 98 lk
* "Jumalik komöödia. Põrgu". Kolmas laul. Tõlkinud Johannes Semper – Looming [[1939]], nr 9, lk 975–978
* [[Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia]], [[Tallinn]] [[1962]] ("Jumaliku komöödia" 1., 3., 5., 10. ja 33. laul, tõlkijad Villem Ridala, Johannes Semper, [[Harald Rajamets]] ja [[Aleksander Kurtna]])
* "Põrgu". Üheksas laul. Tõlkinud ja järelmärkus: Aleksander Kurtna, Harald Rajamets – Looming [[1965]], nr 5, lk 762–766
* Maailmakirjanduse lugemik, [[1993]] (5., 10. ja 33. laul)
* "Jumalik komöödia. Purgatoorium". 27. ja 28. laul. Itaalia keelest tõlkinud Harald Rajamets; kommenteerinud [[Ülar Ploom]] – Vikerkaar [[2008]], nr 1/2, lk 21–37
* "Purgatoorium". Esimene laul. Tõlkinud Harald Rajamets; kommenteerinud [[Ülar Ploom]] – Looming 2008, nr 4, lk 551–560
* "Jumalik komöödia. Põrgu". Tõlkinud Harald Rajamets – Eesti Keele Sihtasutus [[2011]], ISBN 9789985794067, ISBN 9789985794364 ([[e-raamat]])
* "Jumalik komöödia. Põrgu". Tõlkinud Harald Rajamets – [[Tallinna Ülikooli Kirjastus]] 2011, ISBN 9789985587102
* "Uus elu". Tõlkinud Rein Raud – [[Tallinna Ülikooli Kirjastus]] 2012, ISBN 9789985587546
* "Jumalik komöödia. Purgatoorium." Tõlkinud Harald Rajamets, kommentaarid ja saatesõna kirjutanud Ülar Ploom – [[Tallinna Ülikooli Kirjastus]] 2016, <nowiki>ISBN 9789985588123</nowiki>

== Viited ==
{{Viited}}

== Kirjandus ==
* [[Rudolf Gutmann]], "Dante Alighieri. Pidulik kõne Dante Alighieri 600-aastase surmapäeva pühitsemisel Tartu Ülikooli aulas 14. sept. 1921", Tartu [[1921]], 42 lk 
* Aleksander Kurtna, "Elav Dante" – [[Keel ja Kirjandus]] 1965, nr 5, lk 298–301
* [[Villem Alttoa]], "Dante Alighieri. 700. sünnipäeva puhul" – Looming 1965, nr 5, lk 760–761
* "Dante rehabiliteeriti" (sõnum) – Looming [[1966]], nr 5, lk 829
* Itaalia bukett – [[Vikerkaar (ajakiri)|Vikerkaar]] 1988, nr 5
* Ülar Ploom, "Märkmeid "Jumaliku komöödia" avalaulu tõlgendamisest" – kogumikus "Uurimusi keelest, kirjandusest ja kultuurist", toimetanud [[Mihhail Lotman]] ja [[Tõnu Viik (filosoof)|Tõnu Viik]], [[Eesti Humanitaarinstituut]], Tallinn [[1995]], lk 75–89
* [[Georg Henrik von Wright]], "[[Minerva]] [[öökull]]" [esseed]. Tõlkinud [[Joel Sang]]. [[Vagabund (kirjastus)|Vagabund]], Tallinn [[1996]], lk 5–15 ("Dante [[Odysseus]]e ja [[Faust]]i vahel")
* Ülar Ploom, "[[Aquino Thomas]] ja Dante: kognitiivsed ja representatiivsed mudelid" (poeemi "Jumalik komöödia" analüüs) – Vikerkaar [[1998]], nr 4/5, lk 110–121
* [[Haljand Udam]], "Loetud ja kirjutatud. Esseed raamatutest ja elust", [[Eesti Entsüklopeediakirjastus]], Tallinn 1998, lk 209–216 ("Dante" – 675 aastat surmast)
* [[Jorge Luis Borges]], "Valik esseid". Tõlkinud [[Ruth Lias]]. Vagabund, Tallinn [[2000]], lk 181–206 ("Jumalik komöödia")
* [[Jaan Puhvel]], "Ulgvel ja umbes". [[Ilmamaa]], Tartu [[2001]], lk 77–86 ("Luulemere eksilaevas") 
* Haljand Udam, "Orienditeekond", Ilmamaa, Tartu 2001, lk 116–120 ("[[Avicenna]] ja Dante")
* Ülar Ploom, "''Dante estonicus''’e kontekstis" – Looming [[2008]], nr 4, lk 561–563

== Välislingid ==
{{vikitsitaat}}
{{commonscat}}
* [http://www.eki.ee/ninniku/index2.php Dante tõlkeluuleajakirjas Ninniku]

[[Kategooria:Itaalia kirjanikud]]
[[Kategooria:Renessansskirjanikud]]
[[Kategooria:Sündinud 1265]]
[[Kategooria:Surnud 1321]]