Paparatso

Paparatso ehk kõmufotograaf on iseseisev või ajalehe jaoks töötav fotograaf, kes pildistab peamiselt kuulsuseid: näitlejaid, poliitikuid, sportlasi, muusikuid ja teisi tähtsaid inimesi. Esimest korda mainiti sõna paparazzi (ingl) filmis "La dolce vita" ("Magus elu").

Paparatsod üritavad pildile saada tähelepanuväärseid inimesi, kes teevad oma igapäevaseid toimetusi. Nende peamine tuluallikas ongi ajalehtedele, uudiste väljaannetele või fotoagentuuridele piltide müümine. Ajalehed ja ajakirjad kasutavad paparatso pilti, et saada pildil olevast kuulsusest järgmine klikimagnet, mis ei tee üldiselt kuulsuse mainele head, aga on ka erandeid. Üks viisidest on pilti kasutada näiteks järgmise päeva tabloidlehe esikaanel.

Isiklikku ellu tungimine

Paparatsod tegutsevad üldiselt gruppides, jälgides järeleandmatult kuulsusi ja kogunevad nende ümber massidena, kui kuskil avalikus kohas kuulsust nähakse.

Kuulujuttude rääkimine ja tähelepanuvajadus on kõigile inimestele justkui sisse kodeeritud. Teatud inimtüübile piisab sellest, kui ta saab mõne sõbraga natukene kellestki taga rääkida. Teisele inimtüübile meeldib teistest tagarääkimine palju rohkem. See ei pea otseselt halb olema, vaid justkui räägitakse kellestki, keda ei ole parasjagu kohal.

Avaliku elu tegelastest saab palju rääkida, sest nad on kogu aeg pildis ehk nende tegemisi näidatakse pidevalt ajakirjades, uudistes, internetis jne. Sellega kaasnevad avaliku elu inimestel probleemid. Paparatsod saavad väga hea pildi just siis, kui nad on tunginud kuulsa inimese isiklikku ruumi, läinud tema hoovi või lausa akna taha pildistama. Väga paljud avaliku elu tegelased hoiduvad paparatsodest, varjates ennast vihmavarjuga, kandes prille ja kapuutsi üle pea või varjates käega enda nägu. Tihtipeale võivad paparatsod oodata ühe pildi tegemist mitu tundi, kui mitte päevi, seda ühte hetke, millal kuulsus oma uksest välja astub. Paljud paparatsopildid ja väga kuulsaks saanud ajakirja esikaanefotod on teinud tavalised inimesed, kes teevad pilte oma telefoniga. Telefonikaamerate kiire areng teeb mobiiltelefoni sama võimsaks, kui on professionaalsed kaamerad, mida fotograafid kasutavad. See tähendab, et tavalistel inimestel on võimalus saata ajakirjanikele, uudisteportaalidele ja kõmuajalehtedele väga kvaliteetseid, samuti väga kiiresti kuulsusest tehtud pilte. Selline tegevus võib tulevikus professionaalsetelt paparatsodelt ja fotograafidelt nende töö ära võtta. Tihtipeale jäetakse paparatsod ilma tööta, sest kuulsus on taibanud palgata endale oma fotograafid, kes pildistavad kõik paremad pildid ise. Seeläbi on kuulsusel kontroll selle üle, mida uudisteportaalid või blogid nendest üles riputavad. Isegi kui avaliku elu inimesel ei ole kontrolli selle üle, missuguseid pilte temast tehakse, võib pildi peavoolumeediasse sattumine kuulsuse jaoks siiski väga palju tuntust juurde tuua. Juhul kui ei ole tegemist narkootikumidega või suuremate skandaalidega, siis on paparatsod kuulsusele isegi päris kasulikud ning ka vastupidi. Ilma kuulsa inimeseta ei oleks kõmufotograafidel kellestki pilti teha.

Sõna paparatso ajalugu

Sõna paparazzi (ingl) pärineb Frederico Fellini filmist "La dolce vita", mis esilinastus aastal 1960. Fellin nimetas filmist ühe tegelase, fotograafi Paparazzoks. See nimi tähendab Itaalia keeles justkui sääse pininat, torkimist jms tüütut häält. Selle filmi tegelaskuju oli põhjus, miks hakati kuulsuste ja muude tähtsate inimeste paljastavaid pilte tegevaid fotograafe kutsuma paparazzi’deks (ainsuses paparazzo). Päris mitmes Itaalia piirkonnas võis 1960. aastatel ringi lendamas näha verejanulisi ja tüütuid sääski, mis seostusid Paparazzo nime kõlaga. Sõna paparazzi (ingl) tuli oma kontseptsiooniga eesti keelde 1990. aastate keskpaiku, kus algul kasutati selle sõna mitmuse vormi paparazzi. Aastaid hiljem panid keelekorraldajad sõnaraamatusse mugandatud sõna paparatso.

Vihjed ja nõusolekud

Paparatsodel on väga head ja usaldusväärsed allikad. Kõige paremad on üldjuhul turvamehed, kes siis ööklubis või kuskil üritusel turvavad, lisaks uksehoidjad ja üldised klubi- või restoranitöötajad. Paparatsod on väga tihedalt seotud ajakirjandusega ja nad kasutavad tuttavate ajakirjanike abi või vihjeid. Kõik need isikud, kes aitavad kuidagi paparatsol kuulsusele lähemale saada kuulsusele, saavad ka mingisuguse protsendi foto hinnast. Ameerikas on lisaks kodutud, kes tihtilugu teavad kõigest kõike ning nendel on vihje eest saadavat raha kõige enam vaja. Sageli käitutakse paparatsodega halvasti, sest nad on ületanud mingisuguse nähtamatu piiri, milleks on inimeste privaatsus, mis on suurema osa inimeste jaoks väga püha. Tegelikult on nad tavalised inimesed, kes peavad raha teenimiseks tööd tegema.

Paparatsod sarnanevad väga ajakirjanikega, nende töö ongi sekkuda inimeste ellu.

Kuulsusel peaks olema mingisugunegi õigus privaatsele elule, kuid tihtipeale seda privaatsust vähendavad ajakirjade ja tabloidide lai levik ja tarbimine. Samas on kõik eelnev halb nii vaimselt kui ka füüsiliselt kõigile – kuulsustele ning tavainimestele. Tihtipeale võib juhtuda, et paparatsod kaevatakse kohtusse, kuna nad on avaldanud ilma nõusolekuta pilte ja videoid. Samuti võib põhjus olla, et suured paparatsorühmad tekitavad varalist kahju, kas siis kogemata või mitte. Näiteks võib tuua, et kolme paparatsot süüdistati 1997. aastal printsess Diana saatusliku avarii pildistamises (ja tekitamises). Paparatsod olid üritanud pildistada Dianat ja temaga kaasas olnud inimest nii enne kui ka pärast avariid. Leidub ka vastupidiseid süüdistusi, kus paparatso või firma, mille all ta töötab, kaebab kellegi kohtusse. Nii juhtus näiteks Dua Lipaga, kes kasutas paparatso loata, omakasu eesmärgil, fotot oma sotsiaalmeedias. Tegemist oli väärtusliku pildiga, mis oleks teeninud Dua Lipale suuri summasid ja rohkelt jälgijaid tema sotsiaalmeedia kontodel.