Õhk-õhk-rakett

Õhk-õhk-rakett (inglise keeles air-to-air missile, AAM) on juhitav rakett, mille lennuk tulistab eesmärgiga hävitada teine õhusõiduk. Raketil on tavaliselt üks või rohkem tahkekütust kasutavat rakettmootorit, kuigi mõni töötab ka vedelkütusega. Õhk-õhk-rakette liigitatakse nende laskekauguse ja juhtimissüsteemi järgi.

Kirjeldus

Õhk-õhk-raketid on enamasti pika silindrikujulise kerega, et vähendada nende õhutakistust suurel kiirusel. Raketi põhiosad on otsipea, juhtimissüsteem, lõhkepea, rakettmootor ja juhtajamid. Komponentide omadused olenevad õhk-õhk-raketi otstarbest ja lennukaugusest.

Otsipea paikneb raketi otsas ning kasutab radarit, radarkiirguse või infrapunasensorit. Selle taga paikneb avioonika, millega raketti juhitakse. Järgmine komponent, mis asub sageli õhk-õhk-raketi keskosas, on lõhkepea – tavaliselt mitu kilo lõhkeainet, mida ümbritseb kilde tekitav metallkest. Raketi tagaosas on tahke- või vedelkütust kasutav rakettmootor, kuigi otsevoolu-reaktiivmootorid muutuvad levinumaks. Juhtajam suunab raketti selle erinevates kohtades asuvate tüürpindade või mootori veojõu suunamise abil sihtmärgini.

Õhk-õhk-rakettide sihtimise viisid on:

Aktiivne radarjuhtimine (active radar homing, ARH), mille käigus rakett leiab sihtmärgi oma radariga. Selle väikese võimsuse tõttu kasutatakse raketi radarit enamasti lennu lõppetapis. Aktiivse radarjuhtimisega raketid evivad lase ja unusta võimekust ning sihtimismeetod on üldlevinud kesk- ja pikamaarakettidel.
Poolaktiivne radarjuhtimine (semi-active radar homing, SARH) on aktiivsest lihtsam sihtimisviis. Küll aga tuleb raketi lasknud lennukil vastast radariga sihikul hoida, mis teeb laskuri haavatavaks. Passiivne radarjuhtimine on tavaline vanemate kesk- ja pikamaarakettide puhul.
Infrapunakiirgusest (infrared homing, IR) juhinduvad raketid tajuvad sihtmärgi soojust. Varasemad seda tüüpi raketid suutsid sihikule võtta ainult lennukite kuumi väljalaskedüüse, aga uuemad suudavad sihtmärgi lukustada igast küljest. Uuemad raketid näevad sihtmärki nagu videokaamerast ja on seetõttu vastumeetmete suhtes vähem haavatavad. Paljud lühimaaraketid kasutavad seda sihtimismeetodit ja seda tüüpi raketid toimivad lase ja unusta põhimõttel.
Elektrooptilise (electro-optical homing, EO) otsipeaga raketid näevad raketti sarnaselt uuemate infrapunakiirgust seiravate rakettidega, aga juhinduvad teise spektri valguskiirgusest, olgu selleks nähtav või ultraviolett. Selline juhtimismeetod on kasulik vähe kuumust kiirgavate sihtmärkide vastu nagu droonid ja tiibraketid ning sellised raketid on lase ja unusta võimekusega. Küll aga segavad elektro-optilisi otsipäid pilved.^[1].
Radarkiirguse sensoriga (anti-radiation missile, ARM) õhk-õhk raketid sihivad radarikiirguse allikaid. Enam kasutatakse tehnoloogiat maapealsete radarite tabamiseks, kuigi sellised raketid on mõjusad võimsa radariga varustatud radarlennukite vastu.

Laskekauguse järgi jagunevad õhk-õhk-raketid nägemisulatuses ja väljaspool nägemisulatust rakettideks. Samas võib rakette täpsemalt liigitada lühi-, kesk- ja pikamaa õhk-õhk-rakettideks. Liigitusel puuduvad formaalsed vahemikud, kuid nägemisulatuse piiriks loetakse 20 meremiili (37 km) ja vähem^[2].

Kuna õhk-õhk-raketid ei lenda kogu tee sihtmärgini töötava rakettmootoriga, oleneb tabamise tõenäosus raketi kineetilise energia hulgast. Maksimaalse laskekauguse lähedal on raketil manööverdamiseks vähem energiat, mistõttu on vastasel võimalik manööverdamisega raketti vältida. Samas on igal õhk-õhk-raketil vältimatuse tsoon (no-escape zone), kuhu sattunud vaenlasel on väga väike tõenäosus pääseda.

Ajalugu

Õhk-õhk-raketid jõudsid lahingusse juba esimese maailmasõja, kuigi siis oli tegu juhitamatute rakettidega. Biplaanid üritasid toonaste rakettidega tabada suuri ja aeglaselt liikuvaid sihtmärke nagu vaatlusõhupallid^[3]. Esimeste juhitavate õhk-õhk-rakettide ilmumiseni oli veel aastakümneid.

Liitlaste ülekaalu tõttu õhus otsis Saksamaa teises maailmasõjas uuenduslikke lahendusi. Esialgu piirduti suurtükiväerakettide kohandamisega lennukite jaoks, mis algas 21 cm Nebelwerfer 42 jalaväerakettide kohandamisega lennukilt lastavaks BR 21 raketiks ja jätkus R4M juhitamatu raketi konstrueerimisega. Sõja jooksul jõudis Saksamaa alustada mitut juhitava õhk-õhk-raketi projekti, sealhulgas Ruhrstahl X-4.

Juhitavad õhk-õhk-raketid võtsid esimesena teenistusse Ühendriikide merevägi ja õhujõud. Alates 1956. aastast varustasid Ühendriikide õhujõud oma lennukid AIM-4 Falcon ning merevägi AIM-7 Sparrow ja AIM-9 Sidewinder rakettidega. Aasta hiljem järgnesid Ühendriikidele Kuninglik õhuvägi ja Nõukogude õhuvägi vastavalt Fairey Fireflash ja K-5 õhk-õhk-rakettidega.

F-4 Phantomi esimestel variantidel polnud kahurit, sest konstruktorid olid veendunud õhk-õhk-rakettide tõhususes. Vietnami sõda näitas aga vastupidist ning peagi lisati Phantomitele uuesti kahur ja pöörati enam tähelepanu pilootide väljaõppele lähivõitluseks. Hilisemates sõdades on pardakahuritel olnud siiski väiksem roll.

Hävituslennukite üha võimekamate sensorite tõttu vajavad need veelgi pikema lennukaugusega rakette. Vargtehnoloogia vähendab sensorite tõhusust, kuid sensorite areng töötab jällegi sellele vastu. Kuigi hävitajate konstruktorid ei välista lähivõitluse võimalust, on fookus siiski kesk- ja pikamaa lahingutel ning seega pikema lennukaugusega rakettidel.

Viited

↑ Atmospheric Effects on Electro-optics. FAS SPP. Vaadatud 2. septembril 2023.
↑ Houck, Michael R., Whitaker, Leslie A., & Kendall, Robert R. (1993). An Information Processing Classification of Beyond Visual Range Air Intercepts. United States Air Force.
↑ Albert Ball VC. pp. 90–91

Välislingid

Õhk-õhk-rakett – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

[1] Atmospheric Effects on Electro-optics. FAS SPP. Vaadatud 2. septembril 2023.

[2] Houck, Michael R., Whitaker, Leslie A., & Kendall, Robert R. (1993). An Information Processing Classification of Beyond Visual Range Air Intercepts. United States Air Force.

[AB-3] Albert Ball VC. pp. 90–91

[1]

[2]

[3]