Aleksandr Benois
.jpg)
Aleksandr Benois (vene Александр Николаевич Бенуа, kasutatakse ka nimekuju Alexandre Benois; 3. mai 1870 Peterburi – 9. veebruar 1960 Pariis) oli vene maalikunstnik, teatridekoraator, graafik ning kunstiajaloolane ja -kriitik.
Aleksandr Benois oli kunstnike rühmituse ja ajakirja Mir Iskusstva üks asutajaid ja vaimseid juhte.
Aastail 1918–1926 oli ta Ermitaaži maaligalerii juhataja.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Aleksandr Benois sündis 1870. aastal Peterburis. Tema isa Nicholas Benois oli tunnustatud vene arhitekt.[1] Tuntuks sai ka Aleksandri vanem vend Leonti, kes oli arhitekt, ning vend Albert, kes tegeles maalikunsti ja arhitektuuriga.
Aastail 1890–1894 õppis Aleksandr Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas.[1] Selle kõrvalt õppis ta iseseisvalt kunstiajalugu ja tegeles maalikunstiga.[1]
Kolm aastat pärast ülikooli lõpetamist ja esimest reisi Prantsusmaale valmis Aleksandril akvarellisari, mis kujutas Louis XIV viimast promenaadi.[1] Seeria sai kuulsaks tänu Pavel Tretjakovile, kes pani teosed näitusele. Tänu sellele näitusele võitis Benois kunstikriitiku Sergei Djagilevi ja kunstniku Leon Baksti tähelepanu. Kolmekesi koos asutasid nad kunstnike ühenduse Mir Iskusstva ja hakkasid välja andma samanimelist kunstiajakirja.
20. sajandi alguses jätkas Benois tööd Mir Iskusstvaga, kuid tegeles ka muuga. Ta kirjutas ja avaldas monograafiaid 19. sajandi vene kunsti ning Tsarskoje Selo kohta. 1903. aastal illustreeris ta Aleksandr Puškini poeemi "Vaskratsanik".
1901. aastal määrati ta Peterburi Maria teatri kunstiliseks juhiks. Sestpeale pühendas ta enamiku oma ajast lavakujundusele. Aleksandr Benois' loodud kostüüme ja lavakujundusi lavastustele "Sülfiid" (1909), "Giselle" (1910) ja "Petruška" (1911) peetakse tema parimateks teosteks üldse.[1]
Aleksandr Benois tegi koostööd ka Moskva Kunstiteatri[1] ja teiste tähtsate Euroopa teatritega.
Aastail 1918–1926 töötas Aleksandr Benois Ermitaaži kunstigalerii juhatajana ning andis välja uue Ermitaaži kataloogi. Samuti jätkas ta tööd raamatu- ja teatrikunstnikuna, viimasega tegeles ta peamiselt Moskva Suures Teatris.
1926. aastal emigreerus Benois Nõukogude Liidust Prantsusmaale ning elas Pariisis.[1] Ta töötas peamiselt teatrikostüümide ja lavakujunduse kunstnikuna. Pärast teist maailmasõda töötas Aleksandr Benois mõnda aega Milanos La Scala teatris.[1]
1955. aastal ilmusid Benois' kahes köites "Memuaarid".
Aleksandr Benois suri 9. veebruaril 1960 Pariisis.
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]-
Keisrinna Jelizaveta I promenaad üle Peterburi aadellike tänavate, 1903 -
Peeter I mõtisklemas, kas ehitada Peterburi Läänemere äärde, 1916 -
Imperaator Paul I sõjaväeparaad Mihhailovski lossi ees, 1907 -
Stravinski "Petruška" lavakujundus, 1911 -
Anna Monsi kodu, 1911
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 "Elulugu artonline.ru lehel". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. jaanuar 2009. Vaadatud 30. juunil 2011.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Katerina Clark, Petersburg: Crucible of the Cultural Revolution (Cambridge, MA, 1995).
- John E. Bowlt, The Silver Age: Russian Art of the Early Twentieth Century and the 'World of Art' Group (Newtonville, MA, 1982).
- Janet Kennedy, The Mir Iskusstva Group and Russian Art, 1898–1912 (New York, 1978).
- Sergei Makovskii, Stranitsy khudozhestvennoi kritiki – Kniga vtoraia: Sovremennye Russkie khudozhniki (St. Petersburg, 1909).
- Gregory Stroud, Retrospective Revolution: A History of Time and Memory in Urban Russia, 1903–1923 (Urbana-Champaign, Illinois: University of Illinois at Urbana-Champaign, 2006).