Andres Larka

Andres Larka
Sünniaeg	5. märts 1879 Pilistvere, Kabala vald, Viljandimaa
Surmaaeg	8. jaanuar 1943 (63-aastaselt) Malmõž, Kirovi oblast, Nõukogude Liit
Truudusvanne	Venemaa keisririik Eesti
Teenistus	Vene Keiserlik armee Eesti Rahvavägi
Auaste	kindralmajor
Juhtinud	Eesti sõjaministeerium Tagavaravägi Sõjaväe Peastaabi Tallinna Garnison
Sõjad/lahingud	Vene-Jaapani sõda Esimene maailmasõda Vabadussõda
Autasud	Vabadusrist I/1 Loend...
Abikaasa	Blanche-Felicia Voichillo (1912–1917) Marianne Ostrov (1919–1927) Helmi Veroonika Ostrov (a. 1934)
Lapsed	2 poega

Andres Larka VR I/1 (5. märts 1879 Pilistvere, Kabala vald, Viljandimaa – 8. jaanuar 1943 Malmõž, Kirovi oblast, Nõukogude Liit) oli Eesti sõjaväelane ja poliitik, Eesti Vabadussõjalaste Liidu esimees ja riigivanema kandidaat 1934. aastal.

Elulugu

Noorpõlv ja haridus

Andres Larka venepärane nimi oli Andrei Larko (Андрей Ларко); seda kandis ta Vene Keiserliku armee teenistuse aja jooksul.

Larka sündis 6. märtsil (21. veebruaril vana kalendri järgi) 1879 Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas Kabala vallas, Laeva külas mölder Jaan Larka ja tema abikaasa Mari Tedderi pojana. Haridusteed alustas ta 1889. aastal Laeva vallakoolis, sellele järgnes Pilistvere kihelkonnakool ja Põltsamaa Eesti Aleksandri linnakool, mille lõpetamise järel astus II. järgu vabatahtlikuna Vene Armeesse. 1899 alustas ta teenistust Pihkva kadetikorpuses.

1900–1902 õppis Larka Vilno sõjakoolis ("junkrukoolis"), mille lõpetas 22. oktoobril 1902 esimese järgu diplomiga. Sõjakooli lõpetamisel anti talle nooremleitnandi ("alamleitnandi") auaste ja ta asus teenima 113. Starorusski jalaväerügemendis. Sõjaväeteenistuse kõrvalt kuulus ta Eesti Kirjanduse Seltsi.

Vene-Jaapani sõda ja Esimene maailmasõda

1904–1905 osales ta Vene-Jaapani sõjas 117. Jaroslavli jalaväerügemendi koosseisus. Pärast sõja lõppu jätkas Larka teenistust 113. Starorusski rügemendis, kuid sooritas 1909 sisseastumiseksamid Peterburi Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse. Kolmeaastase õppetöö lõpetas ta 1912 esimese järgu diplomiga. Seejärel läbis ta sama õppeasutuse juures 1913 täienduskursused, mille tulemusel arvati Kindralstaabi koosseisu. Kindralstaabi tööks vajalike kogemuste omandamiseks lähetati Andres Larka stažeerima Vilniuse sõjaväeringkonna staapi.

Pärast Esimese maailmasõja algust anti Larkale kapteni auaste ja ta määrati 40. jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks. Staabiohvitserina osales ta 1914–1915 lahingutes Saksa armeega Ida-Preisimaal ja Poolas.

1916 ülendati ta alampolkovnikuks ja määrati 5. Siberi korpuse staabiohvitseriks. Samal aastal viidi ta üle 159. jalaväediviisi staabiülemaks, kellena võttis osa lahingutest Galiitsias ja Rumeenias. Sellele ametikohale jäi ta detsembrini 1917.

Vene-Saksa sõjas omandatud teenuste ja ülesnäidatud vahvuse eest on ta mitu ordenit mõõkade ja lindiga saanud.

Kui bolševike võimule pääsemisel 1917. aasta viimasel veerandil Vene Sõjavägi lagunema hakkas ja üleüldine korralagedus Venemaal maad võttis, tuli A. Larka kodumaale, kus end Maanõukogu 28. novembril 1917. ainukeseks kõrgemaks võimuks oli kuulutanud, ja hakkas energiliselt Eesti rahvuslike väeosade organiseerimisest osa võtma.

Teenistus Eesti rahvuslikes väeosades

Eestis sai Andres Larka ülesande asuda moodustama Eesti rahvusväeosade 1. Eesti jalaväediviisi 1. Eesti Suurtükiväebrigaadi. 3. jaanuaril vkj 1918 alustas ta sellega Haapsalus, kus kuu aja jooksul õnnestus moodustada 5 suurtükipatareid. 16. veebruaril kutsuti ta Tallinna, kus pidi üle võtma 1. Eesti diviisi staabiülema koha. Kui ta Tallinna jõudis, olid seal juba võimu haaranud bolševikud ja Larkal tuli diviisi juhtimise asemel ennast hoopis uute võimude eest varjata.

Vabadussõda

Kui 24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik, siis nimetati Andres Larka Eesti Ajutise Valitsuse esimeseks sõjaministriks. Kui 25. veebruaril vallutasid Tallinna Saksa väed, lubasid nad Eesti rahvusväeosadel tegevust jätkata ja tema ülesandeks jäi nende koordineerimine. 20. märtsil 1918 saatsid aga sakslased pärast rahu sõlmimist Nõukogude Venemaaga Eesti rahvusdiviisi laiali. Seda otsust ei õnnestunud Larkal muuta, kuigi ta pidas läbirääkimisi nii Saksa väejuhatuse kui ka Eestimaa rüütelkonnaga.

Eesti sõjaväes nimetas Andres Larka end algul kindralstaabi ooberstiks, kuigi tema ametlik auaste Vene sõjaväes oli olnud alampolkovnik. 8. märtsil 1918 ülendati ta kindralmajoriks. 1934. aastal üritasid oponendid teda presidendivalimiste poliitilise võitluse käigus väidetavate valeandmete esitamise pärast vastutusele võtta, asi oleks Larka maakaitseväest väljaarvamise tõttu allunud tsiviilprokurörile.

Edaspidi osales Andres Larka koos kindral Ernst Põdderiga Kaitseliidu loomisel, mis viis augustis 1918 kindral Põdderi arreteerimiseni Saksa okupatsioonivõimude poolt. Kindralmajor Larkal õnnestus koos kindral Aleksander Tõnissoniga septembris 1918 Soome põgeneda. Oktoobris külastas ta Stockholmi ja Kopenhaagenit, kus kohtus Eesti välisesindusega. 13. novembril 1918 õnnestus tal Tallinna naasta. Sõjaministrina langes tema õlule kohustus Eesti rahvusüksused taastada.

26. novembril 1918 kujundati Ajutise Valitsuse koosseis ümber ja Konstantin Päts asus ise sõjaministri ametikohale. Samast päevast, 26. novembril 1918 nimetati kindralmajor Larka Sõjaväe Peastaabi ülemaks, ühtlasi ka veebruarist oktoobrini 1919 Tagavaravägede ülemaks. 28. novembril alanud Punaarmee pealetungi ajal koordineeris ta sõjategevust Narva rindel.

Eesti sõjaväe kõrgem juhtkond 1920. aastal, tagumine rida vasakult: kindralmajor Ernst Põdder, Dr. Arthur Lossmann, kindralmajor Aleksander Tõnisson, polkovnik Karl Parts, polkovnik Viktor Puskar, polkovnik Jaan Rink. Esimene rida vasakult: kindralmajor Andres Larka, kindralmajor Jaan Soots, Sõjavägede Ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner, Admiral Johan Pitka ja polkovnik Rudolf Reimann

1. veebruarist 1919 kuni 1. jaanuarini 1925 oli ta Eesti Vabariigi sõjaministri abi. Sellel ametikohal vastutas ta kuni Vabadussõja lõpuni ühtlasi mobilisatsiooni ja reservvägede tegevuse eest. 1919. aasta maist kuni märtsini 1920 oli ta ka Tallinna Garnisoni ülem.

Vabadussõja järel oli tema ülesandeks väeosade demobilisatsiooni korraldamine. Ta haigestus kurgutuberkuloosi, tunnistati 12. septembril 1924 töövõimetuks ja oli sunnitud 1. jaanuaril 1925 erru minema. 1930. aastal oli ta kõrgeimat pensioni saav Eesti kaitseväelane (48 100 senti kuus). Teenete eest sõjaväe juhtimisel autasustati teda Vabadusristi I liigi 1. järguga ja Kotkaristi I klassi teenetemärgiga (mõõkadega). Andres Larkale annetati 125-hektarine Voore mõisasüda, mille ta müüs suurtööstur Oskar Kilgasele.

Poliitiline tegevus

Pärast teenistusest lahkumist ravis Andres Larka ennast edukalt Šveitsis. Kuna ravikulude katteks oli ta pidanud maha müüma talle teenete eest annetatud maa ja maja, siis tagasi pöördudes ostis ta endale Harjumaal Jõgisool väikese talukoha koos vesiveskiga ja asus sinna elama.

Poliitikasse otsustas erukindral minna 1928. aastal, mil ta liitus vabadussõjalaste liikumisega. Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu (EVKL) esimesel kongressil 26. jaanuaril 1930 valiti Andres Larka EVKL-i juhatuse esimeheks, ta jäi mainitud ametikohale organisatsiooni likvideerimiseni aastal 1933. Larkast kujunes EVKL-is pigem esindusisik kui tegevjuht, EVKL-i poliitilist tegevust suunas peamiselt advokaat Artur Sirk.

10. novembril 1932 esitas Vabadussõjalaste Keskliit eesotsas Andres Larkaga Riigikogule omapoolse põhiseaduse muutmise kavandi, mille kohaselt pidi rahvaesindajate arvu vähendatama 50 inimesele, loodama suure võimutäiusega riigipea ametikoht ja asendatama proportsionaalne valimissüsteem isikuvalimistega. Riigikogu aga jättis vabadussõjalaste eelnõu menetlemata ja alustas ise uue põhiseaduse muutmise eelnõu välja töötamist.

Riigikogu eelnõu kukkus juunis 1933 toimunud rahvahääletusel teist korda läbi. Süvenenud poliitilise ja majandusliku kriisi tingimustes sulges Jaan Tõnissoni valitsus 11. augustil 1933 mitu poliitilist organisatsiooni, sealhulgas Vabadussõjalaste Keskliidu. See ei vähendanud poliitilisi pingeid ja kui oktoobris 1933 vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu lõpuks rahvahääletusele pandi, kiitis rahvas selle ülekaalukalt heaks. See tõi kaasa valitsuse tagasiastumise ja vabadussõjalaste legaalse tegevuse taastamise 30. oktoobril 1933 Eesti Vabadussõjalaste Liidu nime all. 17. detsembril 1933 valiti Andres Larka liidu nõukogu ja keskjuhatuse esimeheks.

Jaanuaris 1934 toimunud kohalikel valimistel saavutasid vabadussõjalased Tallinna ja Tartu linnavolikogus absoluutse enamuse, mida peetakse tänapäeval ka üleriigiliseks valimisvõiduks, samas enamikus omavalitsustes (eriti valdades) enamust ei saavutatud. 24. jaanuaril 1934 hakkas kehtima vabadussõjalaste põhiseadus ja 24. veebruaril 1934 seati üles kandidaadid uue, laiendatud volitustega riigivanema valimisteks. Vabadussõjalaste Liidu kandidaadiks oli Andres Larka, tema esindajaks Valimiste Peakomitees olid Theodor Rõuk ja viimase asetäitjaks Paul Telg. Tema vastaskandidaadid olid Konstantin Päts, Johan Laidoner ja August Rei. Larka kogus 21. märtsiks 62 270 toetusallkirja, mis oli peaaegu kaks korda rohkem kui teistel kandidaatidel kokku.

Veebruaris 1934 levitati Petserimaa vene külades ja Petseris vapside propagandabrošüüre, mille esilehele oli kleebitud Nikolai II pilt. Pildi alla oli kirjutatud: "Põhiseaduse lahingu juht. Vabadussõjalaste poolt Eesti rahvale esitatud kandidaat riigivanema kohale."

2. märtsil 1934 Andres Larka minestas halva tervise tõttu Kuressaares kõnereisil olles. Tal oli alati kaasas 2–10-liikmeline saatjaskond (valvurid, ihukaitsjad ja kaaskõnelejad). Tal lasti kõnelda 15 minutit, misjärel viidi ta ära, jätmata teda minutikski üksinda. .

Terava poliitilise võitluse tingimustes korraldasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner riigipöörde. Riigivanem Konstantin Päts kehtestas 12. märtsil 1934 6-kuulise üleriikliku kaitseseisukorra ja nimetas Johan Laidoneri kaitsevägede ülemjuhatajaks. Suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit, selle väljaanded ja Eesti Isamaaline Ühing. 200 juhtivat vapsi arreteeriti. Andres Larka viibis sel ajal Keilas, kust ta viivitamatult sõitis Tallinna; ta ise jäeti arreteerimata, kuna oli presidendikandidaat. Ta seletas tuttavatele, et on poliitikast tagasi tõmbunud ja et tal varemgi selleks tungi pole olnud, kuid teda olevat sinna tassitud vägisi. 1934. aasta mais käis Andres Larka igal hommikul poseerimas Jaan Koorti valmistatava kuju jaoks.

Mais 1934 kaebas Andres Larka Päevalehe kohtusse, kuna leidis, et tema au on lehes riivatud. Tunnistajate seletusist ilmnes, et Larka ei organiseerinud põrandaalust kaitseliitu ega juhatanud Vabadussõja esimesi lahinguid. Tunnistajate ja dokumentide varal selgus veel, et Andres Larkal puudus õigus endale oobersti aukraadi anda ja end kindralmajori aukraadi saamiseks esitada. Veel selgus, et Andres Larka oli nimetanud end Andrei Larkoks ja tema esimene naine oli venelanna, mitte eestlanna, nagu väideti vapside propagandakirjanduses. Tallinna-Haapsalu Rahukogu mõistis Andres Larka kaebuse tühjaks.

12. juunil 1935 sõjaringkonnakohtus alanud protsessil vabadussõjalaste üle määrati neile tingimisi karistused. Kuigi vapside organisatsioon oli keelustatud, alustasid nad peatselt taas poliitilist tegevust ja esitasid sama aasta 20. septembril uue põhiseaduse muutmise eelnõu, millega soovisid nüüd piirata riigivanema volitusi. Konstantin Pätsi juhitav valitsus ei nõustunud siiski eelnõud rahvahääletusele panema.

Väidetavalt asusid vabadussõjalased seejärel ette valmistama riigipöörde katset, mille käigus pidi 8. detsembril 1935 arreteeritama Isamaaliidu kongressil Eesti riigijuhid eesotsas Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneriga. Vabadussõjalaste endise juhina olevat riigipöörde ettevalmistamisel osalenud ka erukindral Larka. Seetõttu arreteeris 7. detsembril Poliitiline Politsei vabadussõjalaste juhid teist korda ja mais 1936 toimunud teisel vabadussõjalaste protsessil mõisteti nende juhtidele juba pikemad karistused.

1936. aastal alanud kohtuistungil süüdistati Andres Larkat, Johannes Woldemar Hollandit, Aleksander Seimani, Paul-Georg Laamani, August-Julius Klasmani, kapten Ants Pedakut, Leonhard-Herman Pallonit, Karl Podrätsikut, Aleksander Wilti, Nikolai Tuimanit, Arnold Liivakut, Anton Allikut, Mihail Kalmi, Viktor Puskarit, Hjalmar Mäed, Eduard-Alfred Kubbot, Alfred Sampkat, Hans-Walter Parist ja Bernhard Välit, selles, et nemad 1935. a. Tallinnas ja Tartus kaitseseisukorra maksvuse ajal ja maksvuse piirkonnas kokkuleppel teiste, isikutega valistasid ette Eesti vabariigis põhiseadusega maksma pandud riigikorra vägivaldset muutmist. Selleks organiseerisid nad lööksalku kallaletungimiseks riigivanemale, kaitsevägede ülemjuhatajale, vabariigi valitsuse liikmetele ja Valitsusasutustele. Nende sihiks oli vägivaldselt Eesti vabariigi etteotsa seada teisi isikuid, kes selleks seaduslikus korras ei ole volitatud, ja riigi üldjuhtimine panna oma meestest koosneva asutuse, „rahvuskongressi" peale, milline põhiseaduses pole ette nähtud, ühtlasi muretsesid nad kallaletungimise teostamiseks 10 kilo dünamiiti, 77 käsigranaati, püstolkuulipilduja ja käsirelvi ning jaotasid omawahel osad ja ülesanded kallaletungimise teostamisel, määrates kallaletungi aja 8. detsembriks 1935. a., kui vabariigi valitsus pidi minema Estonia teatrihoonesse Isamaaliidu kongressile. Selle raske kuritöö ettevalmistamine katkes mässumeestest enestest mitteolenevail põhjustel, sest et nemad tabati politseivõimude poolt ja wahistati ööl vastu 8. detsembrit.

Andres Larka vabanes vanglast 20. detsembril 1937 ja edaspidi puudus tal võimalus poliitikas osaleda. Ta elas oma kodus Jõgisool kuni Nõukogude okupatsioonini 1940. aastal. Erukindral Larka arreteeriti 23. juulil 1940, pärast Eesti NSV väljakuulutamist ja sõjatribunali otsusega mõisteti talle 8 aastat vangilaagrit ja 3 aastat asumist kogu vara konfiskeerimisega. Tunnistajate sõnul nähti teda hiljem Vjatka vangilaagris Kirovi oblastis, kus ta ka ametlike andmete kohaselt 8. jaanuaril 1943 suri Kirovi oblastis Malmõži vanglas. Matmispaik on teadmata.

Isiklikku

Larka perekonna varasem nimi oli Lärka, mis hiljem muudeti Larkaks.

Andres Larka oli kolm korda abielus. Esimest korda abiellus ta aastal 1912 Kaunase kubermangus Blanche-Felicia Voichilloga. Kooselu jäi lastetuks ja lahutati aastal 1917 Petrogradis. Teist korda abiellus ta aastal 1919 Marianne Ostroviga. Neil oli üks laps, poeg Georg (sündinud 1919). Marianne suri raske haiguse tagajärjel 1928. Marianne Larkat autasustati 1921 Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgiga. Kolmandat korda abiellus Larka aastal 1934 Helmi Veroonika Ostroviga, kes oli ta eelmise naise noorem õde. Neil oli poeg Peeter Jaak Larka (1935-2021). Teise ja kolmanda naise vend Mihkel Ostrov-Laid oli rindeohvitser ning Sangaste ja Laatre Püha Laurentsiuse koguduse õpetaja. Andres Larka noorem vend Johannes Larka osales samuti Vabadussõjas ja autasustati Vabadusristiga. Andres Larka vend Hans Larka oli vedurijuht, kes leiutas vaguni siduri, mis ise haagib vagunid lahti ja kinni, ilma et selleks vagunihaakijat vaja oleks.

Teenistus

• 1902–1917 Vene armee staabiohvitser
• 1918 Eesti Vabariigi sõjaminister
• 1918–1919 Eesti sõjaväe peastaabi ülem
• 1919–1925 Eesti Vabariigi sõjaministri abi
• 1930–1933 Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse esimees
• 1933–1934 Eesti Vabadussõjalaste Liidu juhatuse esimees
• 1934 kandidaat Eesti riigivanema valimistel

Tunnustus

• Vabadusristi I liik 1. järk, 23. veebruar 1920: "Kindral-major Larka on juhtival kohal Eesti sõjaväes olnud juba Saksa okkupatsioonist alates. Peale Eesti väeosade deformeerimist sakslaste poolt asus K.-m. Larka põrandaalusele Eesti sõjaväe organiseerimisele. Väljamaal viibides aitas k.-m. Larka sõjaliselt tähtsaid sidemeid luua välisriikidega. Enamlaste pealetungimisel oli k.-m. Larka Peastaabi Ülemana sõjategevuse juhiks. Sõjaministri abina on k.-m. Larka väsimata energiat ja püsivust ülesnäidanud."
• Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk, 1921
• Eesti Punase Risti mälestusmärgi I järgu II aste, 1928
• Kotkaristi I klassi teenetemärk mõõkadega, 1930
• Eesti Vabadussõjalaste Liidu auliige, 17. detsember 1933
• Polonia Restituta aumärk.
• Soome Valge Roosi 1. klassi aumärk.
• Läti Karutapjate Ordu 2. järgu aumärk.
• Andres Larka 55. sünnipäeva puhul asutas Eesti Vabadussõjalaste Liidu Keskjuhatus kindral A. Larka nimelise abiandmise kapitali, millest antakse toetust nendele, kes on kannatada saanud võitluses Vabadussõjalaste Rahvaliikumise aadete eest. "Tarvidus sarnase abiandmise kapitali järele oli juba ammugi, sest paljud kaasvõitlejad on kannatada saanud erakondliku terrori läbi ning meie kõikide aukohuseks on neid kaasvõitlejaid hädast välja aidata." Esimesed annetused asutatud kapitali heaks tegid Andres Larka ise (250 krooni) ja Artur Sirk (100 krooni).

Kirjandus

• Kindral A. Larka : põhiseaduse lahingu juht : vabadussõjalaste poolt Eesti rahvale esitatud kandidaat riigivanema kohale. Tallinn: EVL, 1934.
• Eesti ajalugu : kronoloogia / koost. Sulev Vahtre. Tallinn: Olion, 1994.
• Larka minevik kohtus selgitamisel. Kaja, 15. mai 1934, nr 112, lk 3.
• A. Larka kaotas protsessi. Kaja, 16. mai 1934, nr 113, lk 1.
• Jaak Pihlak, "Pilistvere kihelkond ja Vabaduse Risti vennad" Viljandi Muuseumi aastaraamat, 2005, lk 118–120.

Välislingid

• Eesti kindralid Vabadussõjas: 130 aastat kindral Ernst Põdderi ja Andres Larka sünnist, Kultuur ja Elu 1/2009
• [1], Sõdur 11/1919
• [2], Vikerraadio saadete arhiiv, "Eesti lugu" 7. juuni 2008 Andres Larka