Südame rütmihäired

Südame rütmihäired
	Arrhythmiae cordis
	Siinustahhükardia, üks paljudest rütmihäirevormidest.
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10	II.44 – II.49
RHK-9	427
MedlinePlus	001101
MeSH	D001145

See artikkel räägib südame arütmiast; teiste tähenduste kohta vaata artiklit

Arütmia (täpsustus)

Südame rütmihäireteks nimetatakse haiguste rühma, mille ühiseks jooneks on südame elektrilise aktiivsuse kõrvalekalle normist. Südame rütmihäired võivad esineda nii iseseisva haigusena kui ka reaktsioonina mõnele muule haigusele.

Südame anatoomia ja elektrofüsioloogia

Süda koosneb mitut tüüpi kudedest, näiteks südamelihaskude, sidekude, närvikude jms. Erutuse tekkel ja levikul on keskne kude südamelihaskude. Südamelihaskude jaotatakse laiemalt kaheks, millest esimene on pumbafunktsiooni ja teine erutuslevikut tagav südamelihaskude. Erutustekke ja erutusjuhte piirkonnad koosnevad erilisest südamelihaskoest. Südamelihasrakud omavad puhkepotentsiaali. Potentsiaaliks nimetatakse elektrilist pinget südamelihasrakkude sisemuse ja väliskeskkonna vahel. Pinget puhkeolekus nimetatakse puhkepotentsiaaliks ja pinget töö (lihasraku kokkutõmbe) hetkel aktsioonipotentsiaaliks. Selle omaduse tõttu on rakud võimelised reageerima erutusele aktsioonipotentsiaaliga ja ühtlasi seda ka kadudeta edasi kandma. Südamelihaskoe teeb teiste lihaskudedega võrreldes eriliseks asjaolu, et ühe raku erutumisel kandub erutus edasi kõigile. Skeletilihases kandub erutus edasi vaid otse närvide poolt stimuleeritud rakkudele.

Südame võimet tekitada automaatselt (st ilma kesknärvisüsteemi sekkumiseta) elektrilist erutust nimetatakse südame automatismiks. Kui süda organismist eemaldada, kuid asetada seejärel soodsasse keskkonda, jätkab süda tööd. Kesknärvisüsteem saab reguleerida löögisagedust läbi siinussõlme mõjutamise. Südamele annab baaslöögisageduse siinussõlm ehk sinuatriaalsõlm, mis on pidevalt erutusimpulsse tekitav piirkond parema koja seinas. Sinuatriaalsõlm kontrollib südametööd seetõttu, et siinussõlm suudab elektrilisi impulsse tekitada kõige suurema sagedusega. Mida lähemale Purkinje kiududele, seda aeglasemat rütmi on võimelised erutustekke ja erutusjuhteteede komponendid tekitama. Näiteks atrioventrikulaarsõlmest lähtuvate pulsatsioonide sagedus ei ületa 60 lööki minutis.

Iga siinussõlmes (või mujal) alguse saanud erutuslaine on mõõdetav ja graafiliselt salvestatav pinge ja aja suhtena. Graafikut nimetatakse elektrokardiogrammiks. Erutuse tekkimise ja edasikandumise muutused saab kardiogrammi iseloomulike omaduste põhjal jaotada eraldi haigusteks ehk rütmihäireteks.

Südame rütmihäirete klassifitseerimine

Rütmihäireid klassifitseeritakse arütmiat iseloomustavate tunnuste alusel. Erinevate klassifikatsioonide kasutamine on meditsiinis seotud peamiselt traditsiooni ja harjumusega, mistõttu on maailmas kasutusel palju klassifikatsioone.

Lihtsaim võimalik jaotus põhineb südamelöögisagedusel, mis loetakse normaalseks vahemikus 60–90 lööki minutis. Arütmiaid löögisagedusega alla 60 l/min nimetaktakse bradüarütmiateks. Kiiremini kui 90 lööki minutis lööva südame rütme nimetatakse tahhüarütmiateks. Säärane jaotus olgugi lihtne ja ülevaatlik ega võta arvesse südame elektrilise stimulatsiooni juhteteede seisundit, mis on selle jaotuse üheks peamiseks puuduseks.

Lisaks võib südame arütmiaid rühmitada elektrilise erutuse tekke koha põhjal. Sel juhul võib arütmiaid jaotada supraventrikulaarseteks ehk kodade piirkonnas pärinevateks ja ventrikulaarseteks ehk vatsakeste piirkonnast pärinevateks. Selline jaotus on juhteteedega rohkem seotud, kuid ei võimalda täpselt jaotada juhtehäireid. Juhtehäirete puhul on haiguse lokalisatsioon küll oluline, kuid täpsemat iseloomustust lokalisatsioonipõhine jaotus ei võimalda.

Nagu eelnevate näidete põhjal näha ei ole rütmihäirete kui haiguste klassifitseerimine vaid üksikute tunnuste alusel piisavalt põhjalik, mistõttu on sellised lihtsustatud jaotused kasutusel peamiselt didaktilistel eesmärkidel.

Aja jooksul on arütmiate üldine jaotus kujunenud viiekomponendiliseks loendiks.

Südame arütmiate üldine viiekomponendiline jaotus
Arütmiate rühma üldnimetus	Iseloomustus
Siinusarütmiad	Südamerütmihäired, mille korral elektriline erutus liigub südames õiget teed mööda, kuid teeb seda liiga kiiresti, liiga aeglaselt või ebaregulaarselt. Siinusarütmia korral pärineb südame elektriline ärritus alati siinussõlmest.
Ektoopiaarütmiad	Selliste rütmihäirete puhul saab südame elektriline stimulatsioon alguse mujalt kui siinussõlmest, kust see peaks pärinema.
Taassisestusarütmiad	Tegemist on rütmihäiretega, mille korral tekib iseeneslik elektrilise erutuslaine ringlemine mingis südameosas. Normaalolukorras kustub erutus enne järgmist stimulatsiooni. Taassisestusarütmiate puhul jääb elektriline stimulatsioon püsima.
Ülejuhtehäired	Selle nime alla on koondatud arütmiad mis saavad alguse küll siinussõlmest, kuid elektrilise erutuslaine liikumine peatub enne ettenähtud piirkonda või liigub mööda juhteteid normist aeglasemalt.
Preeksitatsiooni sündroomid ehk enneaegse erutusega arütmiad	Südamerütmihäired, mille korral on lisaks tavalistele juhteteedele arengu käigus tekkinud üks või mitu lisajuhteteed. Sellised lisajuhteteed võimaldavad südamelihaskiududel enneaegselt erutuda ja häirivad südame tööd.

Praktilistest kaalutlustest lähtuvalt jaotatakse rütmihäireid üldiste rütmihäiretüüpide alamliikideks vaid osaliselt. Põhjuseks on peamiselt asjaolu, et praktikas hinnatakse arütmiat mitme tunnuse põhjal, mistõttu ei ole otstarbekas neid alati üksiku tunnuse järgi rühmitada. Järgmises tabelis on rütmihäired klassifitseeritud praktilisele käsitlusele orienteeritud viisil.

Rütmihäirete praktiline jaotamine
Arütmiate üldnimetus	Iseloomustus	Arütmiate tüübid
Siinusarütmiad	Südamerütmihäired, mille korral südant stimuleerib siinussõlm ja elektriline erutus liigub südames õiget teed mööda. Seejuures töötab siinussõlm liiga kiiresti, liiga aeglaselt, ebaregulaarselt või ei tööta üldse.	Siinusbradükardia Siinustahhükardia Hingamisarütmia Asüstoolia
Supraventrikulaarsed arütmiad	Supraventrikulaarse arütmia korral stimuleerib südant piirkond, mis asub Hisi kimbust kõrgemal, kuid südant ei stimuleeri siinussõlm. Siit pärineb nimetus supraventrikulaarne ehk südamevatsakestest kõrgemal paiknev. Vahel kasutatakse terminit supraventrikulaarsed tahhükardiad, mida ei saa lugeda õigeks. Kõigi supraventrikulaarsete arütmiate puhul ei ole süda alati tahhükardiline, kuigi tahhükardiat esineb nende arütmiate puhul väga sageli.	Paroksüsmaalne supraventrikulaarne tahhükardia (PSVT) Kodade laperdusarütmia Kodade virvendusarütmia Multifokaalne kodade tahhükardia (MAT) Paroksusmaalne kodade tahhükardia (PAT)
Ventrikulaarsed arütmiad	Tegemist on arütmiate rühmaga, mille tekkekoldeks on südame vatsakeste piirkond.	Ventrikulaarsed ekstrasüstolid Ventrikulaarne tahhükardia Ventrikulaarne fibrillatsioon Idioventrikulaarne rütm Torsaad ehk torsades de pointes
Juhtehäired	Juhtehäireteks ehk ülejuhtehäireteks loetakse arütmiad, mille korral erutus liigub südames mööda õiget teed, kuid kaotab seejuures kiiruse või ei levi kindlast piirkonnast kaugemale.	Siinusblokaad Atrioventrikulaarsõlme blokaad Parema sääre blokaad Vasaku sääre blokaad Fastsiikli blokaadid
Preeksitatsiooni ehk enneaegse erutuse sündroomid	Preeksitatsiooni südroomide korral areneb atrioventrikulaarsõlemele lisaks üks või mitu erutuse liikumise teed. Sellised lisajuhteteed võimaldavad erutusel liikuda kodadelt vatsakestele ilma atrioventrikulaarsõlme läbimata.	Wolffi-Parkinsoni-White'i sündroom ehk WPW-sündroom^[1] Lowni-Ganongi-Levine'i sündroom ehk LGL-sündroom^[2]
Ektoopiaarütmiad	Selliste rütmihäirete puhul saab südame elektriline stimulatsioon alguse mujalt kui siinussõlmest, kust see peaks pärinema.	Asendusautomatism ehk passiivne automatism Atrioventrikulaarne ehk nodaalne rütm Rändav erutusteke Atrioventrikulaarne dissotsiatsioon Vatsakestest pärinev asendusrütm Asendussüstolid

Siinusarütmiad

Siinusarütmiate ülevaatlik võrdlustabel
Arütmia nimetus	Rütmi iseloom	P-sakkide määratavus kardiogrammil	P-sakkide ja QRS-kompleksi omavaheline seos	Südamestimulatsiooni lähtekoht	Löögisagedus (lööki/minutis)	Näidiskardiogramm
Siinustahhükardia	Regulaarne	Võimalik	P-sakile järgneb QRS-kompleks	Siinussõlm	Rohkem kui 90	.
Siinusbradükardia	Regulaarne	Võimalik	P-sakile järgneb QRS-kompleks	Siinussõlm	Vähem kui 60
Hingamisarütmia	Ebaregulaarne	Võimalik	P-sakile järgneb QRS-kompleks	Siinussõlm	Iseloomulik löögisagedus puudub. Fikseerida saab südametöö kiirenemist ja aeglustumist.
Asüstoolia	Ei ole määratav	Ei ole võimalik	P-sakk ja QRS-kompleks puuduvad	Puudub	Ei ole määratav

Siinustahhükardia

Pikemalt artiklis Siinustahhükardia

Siinustahhükardia ehk kiire südametöö on rütmihäire, mille korral süda töötab organismi eeldatavast vajadusest kiiremini. Siinustahhükardia põhiliseks kriteeriumiks on südame löögisagedus, mis peab olema suurem kui 85–90 lööki minutis. Siinustahhükardia korral on südame stimulatsiooniallikaks siinussõlm. Siinustahhükardia esineb suhteliselt harvemini iseseisva arütmiana. Sagedamini on siinustahhükardia reaktsioon südamevälise mõju tulemus kuna siinussõlm on kesknärvisüsteemi kontrolli all. Siinustahhükardiat põhjustab näiteks kilpnäärme ületalitlus.

Siinusbradükardia

Pikemalt artiklis Siinusbradükardia

Siinusbradükardia on vastand siinustahhükardiale. Selle arütmia vormi korral töötab süda aeglasemalt kui ta seda eeldatavalt peaks tegema. Tavaliselt loetakse löögisagedus bradükardiliseks siis, kui löögisagedus on alla 60 löögi minutis. Siinusbradükardia korral saab süda oma stimulatsiooni siinussõlmest. Kombinatsioonis aeglase südametöö ehk siinusbradükardiaga võib esineda asendussüstoleid, mille teket stimuleerib tavaliselt atrioventrikulaarsõlm. Asendussüstoleid tuleb vaadata kui abi siinussõlmele. Siinusbradükardia põhjuseks võib olla siinussõlme nõrkuse sündroom. Südame aeglane töö saab olla ka füsioloogiline. Hästi treenitud inimesed, kelle hapniku ja toitainete omastamine on väga efektiivsed, ei vaja rahuolekus normsagedusega südametööd.

Hingamisarütmia

Pikemalt artiklis Hingamisarütmia

Hingamisarütmia ehk respiratoorne arütmia ei ole haiguslik nähtus. Tegemist on füsioloogilise nähtusega. Hingates sisse kiireneb südametöö, hingates välja südametöö aeglustub. Selline südametöö kiirenemine on sedastatav vaid kardiogrammil. Hingamisarütmia on ilmekas noortel inimestel. Inimese vananedes see väheneb kuni täieliku kadumiseni.

Asüstoolia

Pikemalt artiklis Asüstoolia

Seisundit, mille korral südamestimulatsioon puudub, nimetatakse asüstooliaks. Asüstoolia loetakse elustamise käsitluses üheks südameseiskuse vormiks.

Supraventrikulaarsed arütmiad

Supraventrikulaarsete arütmiate ülevaatlik võrdlustabel
Arütmia nimetus	Rütmi iseloom	P-sakkide määratavus kardiogrammil	P-sakkide ja QRS-kompleksi omavaheline seos	Südamestimulatsiooni lähtekoht	Löögisagedus (lööki/minutis)
Paroksüsmaalne supraventrikulaarne tahhükardia (PSVT)	Regulaarne	Enamasti ei ole võimalik	Vahel on näha QRS-kompleksile järgnev P-sakk	Kindel lähtekoht puudub	150–250
Kodade laperdusarütmia	Regulaarne	Ei ole võimalik	Seost ei ole	Kindel lähtekoht puudub	250–300
Kodade virvedusarütmia	Ebaregulaarne	Ei ole võimalik	Seost ei ole	Kindel lähtekoht puudub	Normsagedusliku virvendusarütmia korral 60–80 lööki minutis. Suure löögisagedusega virvendusarütmia puhul 150–500 lööki minutis.
Multifokaalne kodade tahhükardia	Ebaregulaarne	Võimalik.	P-sakile järgneb QRS-kompleks	Tavaliselt siinussõlm ja 2–3 lisastimulatsiooniala kodade seintes	100–200 lööki
Paroksüsmaalne kodade tahhükardia	Regulaarne	Enamasti ei ole võimalik.	Seos puudub	Kindel lähtekoht puudub	100–200

Paroksüsmaalne supraventrikulaarne tahhükardia (PSVT)

Pikemalt artiklis Paroksüsmaalne supraventrikulaarne tahhükardia

PSVT termin on sõna-sõnalt võttes mõnevõrra eksitav. Sõna paroksüsmaalne (kr paroxysmos ärritus) tähistab meditsiinis haigussööstu. Samas ei ole see PSVT eriomadus. Südame rütmihäired tekivadki üldjuhul sekundite jooksul. Samas on PSVT mõistena Eesti meditsiinis juurdunud. Selle rütmihäire ingliskeelne nimetus on AV nodal re-entry tachycardia (AVNRT).

PSVT on selliste mitut liiki rütmihäirete üldnimetus, mille iseloomulikuks jooneks on nn ringidena (ingl k re-entry) kulgev elektriimpulsi liikumine südames. Tekib nn pöörislaine. Erutuslaine ei liigu enam oma tavalist teed mööda, vaid jääb vatsakestest kõrgemal paiknevatesse südameosadesse ringlema. Sageli ei ole PSVT alatüüpide eristamine igapäeva kasutuses olevate kardiograafidega võimalik. Vajalik on spetsiaalne elektrofüsioloogiline uuring, mida tehakse vaid haiglas. Ka on sarnane PSVT alatüüpide ravi, nii et praktikas on põhjendatud nende vaatlemine sama haigusena. Elektriimpulss ringleb PSVT korral atrioventrikulaarsõlme sees. Eristatakse kolme PSVT alatüüpi. Neist esimene tähistab olukorda, kus elektriimpulss liigub atrioventrikulaarsõlme aeglast teed mööda vatsakeste suunas ja pöördub tagasi kiiret teed pidi. Teine variant on vastupidine. Kolmanda, kõige haruldasema PSVT liigi korral ringleb impulss aeglase tee sees.

Kodade laperdusarütmia

Pikemalt artiklis Kodade laperdusarütmia

Kodade laperdusarütmia korral esineb supraventrikulaarsetele tahhükardiatele omane elektriimpulsi ringlemine. Erutuslaine ei liigu enam oma tavalist teed mööda, vaid jääb vatsakestest kõrgemal paiknevatesse südameosadesse ringlema. Tekib nn pöörislaine. Laperduse eriomaduseks on ühe impulsringi tekkimine paremas või vasakus kojas. Laperdusarütmia korral ringlevad elektriimpulsid tüüpiliselt ümber parema atroventrikulaarklapi. Ümber parema atrioventrikulaarklapi kulgevat erutuslainet nimetatakse esimest tüüpi laperduseks. Esimese tüübi laperdusel eristatakse kahte alatüüpi. Nendeks on päri- ja vastupäeva kulgevate impulsiringidega laperdusarütmiad. Teise tüübi laperduarütmiaks loetakse mujal kodades esinevat laperdusarütmiat. Laperdusarütmiat iseloomustatakse nn x:y valemiga. X näitab laperlainete arvu R-sakkide vahel ja y ülejuhte sagedust. Näiteks 2:1 tähendab, et iga 2 laperlaine kohta juhitakse üks erutuslaine vatsakestele. Levinud laperdusarütmia versioonid on ka 3:1, 4:1 ja 5:1.

Kodade virvendusarütmia (FA)

Pikemalt artiklis Kodade virvendussarütmia

Kodade virvendusarütmia (FA) on kõige sagedamini esinev arütmia üldse. Kodade virvenduse korral tekivad südame kodades elektriimpulsside ringid ehk pöörislained. Erutuslaine ei liigu enam oma tavalist teed mööda, vaid jääb vatsakestest kõrgemal paiknevatesse südameosadesse ringlema. Kodade virvenduse eriomaduseks on mitme säärase ringi väljakujunemine. Tavaliselt esineb korraga 4–6 pöörislainet, mis üksteisest sõltumatuna südame kodades levivad.

Multifokaalne kodade tahhükardia (MAT)

Pikemalt artiklis Multifokaalne kodade tahhükardia

Selle rütmihäire korral konkureerivad 2–3 aktiivset kollet südame stimulatsiooni pärast. MAT korral ei esine pöörislainet. Põhimõtteliselt võib iga südamelihaskiud südant stimuleerida. Seejuures pääseb maksvusele kõige kiiremini töötav kolle, milleks tavaliselt on siinussõlm. Siinussõlme nõrgenemise korral hakkab episooditi südant stimuleerima kodade seinas paiknev südamelihaskiud. Neid võib olla ka mitu. Seejuures võib siinussõlm vahel oma juhtiva rolli taastada. Kardiogrammil on see rütmihäire nähtav mitmesuguse kujuga P-sakkidena. MAT ei tohi ära vahetada siinussõlme nõrkuse sündroomiga, mille domineerivaks tunnuseks on bradükardia.

Paroksüsmaalne kodade tahhükardia (PAT)

Pikemalt artiklis Paroksüsmaalne kodade tahhükardia (PAT)

Vahel nimetatakse ka lühemalt kodade tahhükardiaks või atriaalseks tahhükardiaks. PAT on rütmihäire, mille korral stimuleerib südant üks kodade seinas paiknev kolle, mis ei ole siinussõlm. Samuti võib see esineda pöörislainena. Seetõttu ei käsitleta PATd alati iseseisva rütmihäirena. PAT eriomaduseks on iseloomulik rütmihäire algus. Kuigi PAT ise on regulaarne rütmihäire, siis selle alates esineb teatud ebaregulaarne rütm. Selle ebaregulaaruse salvestamine EKGle on juhus, mistõttu sageli ei saa PSVTd ja PATi üksteisest eristada. PAT on võrdlemisi harva esinev rütmihäire, mille tavaliseks põhjuseks on digoksiini liigtarvitamine.

Ventrikulaarsed arütmiad

Ventrikulaarsete arütmiate ülevaatlik võrdlustabel
Ventrikulaarse arütmia vorm	Rütmi iseloom	P-sakkide määratavus kardiogrammil	P-sakkide ja QRS-kompleksi omavaheline seos	Südamestimulatsiooni lähtekoht	Löögisagedus
Ventrikulaarne ekstrasüstoolia(VES)	Enamasti ebaregulaarne	Sõltub põhirütmist	Sõltub põhirütmist	Põhirütmi stimulatsiooni ja üks või mitu kollet vatsakeste seinas	Sõltub põhirütmist
Ventrikulaarne tahhükardia (VT)	Tavaliselt regulaarne	Ei ole võimalik	Seos puudub	Vatsakeste seinas olev kolle	120–200 lööki minutis
Vatsakeste fibrillatsioon (VF)	Ebaregulaarne	Ei ole võimalik	Seos puudub	Ei ole määratav	Ei ole määratav
Idioventrikulaarne rütm	Regulaarne	Ei ole võimalik	Seos puudub	Vatsakeste seinas olev kolle	50–100 lööki minutis
Torsades de pointes ehk torsaad (TdP)	Ebaregulaarne	Ei ole võimalik	Seos puudub	Ei ole määratav	Ei ole määratav

Ventrikulaarne ekstrasüstoolia (VES)

Pikemalt artiklis Ventrikulaarne ekstrasüstoolia (VES)

Ventrikulaarne ekstrasüstoolia on rütmihäire, mille korral tõmbuvad südame vatsakesed enneaegselt kokku. Tekivad nn vatsakeste vahelöögid. Rütmihäire aluseks on iga südamelihaskiu võime iseseisvalt kokku tõmbuda. Nähtust nimetatakse südame automatismiks. Tingituna erutuslaine levimise ebaühtlusest vatsakeste seintes, tekib olukord, kus kogu lihas ei erutu korraga. See omakorda võimaldab rakenduda üksiku lihaskiu automatismil ja tekitada täiendavad kokkutõmbeid. Ekstraüstoli tekkimiseks vajalik stimulatsioon võib tulla ühest või mitmest koldest.

Ekstraüstolite esinemine on enamasti juhuslik, kuid võib avalduda ka kindel muster. Rütmi, mille iga teine südamelöök on ekstrasüstol, nimetatakse bigeminusrütmiks. Eelmisega sarnane on trigeminusrütm. Sel juhul on iga kolmas südamelöök VES. Mitme ventrikulaarse ekstrasüstoli koosesinemisel nimetatakse paarina esinevaid vahelööke kupletiks. Kolmest järjestikusest VES-ist koosnevat kompleksi nimetatakse tripletiks. Alates neljast järjestikusest VES-ist loetakse rütmi ventrikulaarseks tahhükardiaks. Mõningates käsitlustes loetakse ventrikulaarseks tahhükardiaks ka kolme järjestikust VES-i.

Kupletina esinev ventrikulaarne ekstrasüstoolia. Põhirütmiks on siinusrütm.
Bigeminusrütm. Iga teine südamelöök on vatsakeste ekstrasüstol. Põhirütmiks on siinusrütm.
Polütoopsed ehk mitmest koldest pärinevad ventrikulaarsed ekstrasüstolid. Põhirütm on siinusrütm.
Üksikud vatsakeste vahelöögid. Põhirütm on siinusrütm.

Ventrikulaarne tahhükardia(VT)

Pikemalt artiklis Ventrikulaarne tahhükardia (VT)

Ventrikulaarse tahhükardia ehk vatsakestest pärineva kiire rütmi mõistega märgitakse olukorda kui vatsakestest pärineb järjestikku 4 või enam lööki. Kardiogrammil registreeritud rütm meenutab järjestikku esinevaid ventrikulaarseid ekstrasüstoleid. Ehkki enamik rütmihäireid võivad kujuneda eluohtlikuks, kuulub ventrikulaarne tahhükardia ohtlikemate rütmihäirete hulka. Rütmihäire kujunemine suurde ja väiksesse vereringesse verd pumpavate vatsakeste piirkonnas, vähendab märgatavalt südame minutimahtu. Selline rütmihäire on ohtlik eriti eelneva südamehaigusega patsientidel. Ventrikulaarse tahhükardiaga patsientidel hinnatakse alati vererõhku ja pulsisagedust. Pulsi puudumisel loetakse ventrikulaarne tahhükardia üheks südameseiskuse vormiks. Pulsiga ventrikulaarne tahhükardia on samuti vältimatut abi nõudev seisund.

Ventrikulaarne tahhükardia. Näha on kardiogrammi II lülitus
Ventrikulaarne tahhükardia.

Vatsakeste fibrillatsioon

Pikemalt artiklis Vatsakeste fibrillatsioon

Vatsakeste fibrillatsioon on rütmihäire, mille korral vatsakestes puudub sünkroonitud kokkutõmme. Mitmed pöörislained liiguvad koordineerimatult vatsakeste seintes. Südame minutimaht langeb miinimumini, kuni lakkab täiesti. Vatsakeste fibrillatsiooni korral lakkab vatsakeste mehaaniline töö ja seda loetakse südameseiskuse vormiks.

Idioventrikulaarne rütm

Pikemalt artiklis Idioventrikulaarne rütm

Idioventrikulaarne on ventrikulaarsete tahhükardiate alamliik. Idioentrikulaarne rütm tekib olukorras, kus ükski teine piirkond südames ei suuda seda kiiremini stimuleerida. Südame kokkutõmmet stimuleerib elektriimpulss pärineb vatsakese seinast. Idioventrikulaarne rütm loetakse üldiselt hea prognoosiga rütmihäireks. Idioventrikulaarne rütmi nimetatakse tänapäeval ka reperfusiooni arütmiaks. Topistunud südame pärgarteri avamise järel on sagedasim rütmihäire idioventrikulaarne rütm.

Torsades de pointes (TdP)

Pikemalt artiklis Torsades de pointes (TdP)

Torsades de pointes ehk torsaad on ventrikulaarse tahhükardia vorm, mis tekib nn RT-sündroomi tagajärjel. Torsaadi ajal tõmbuvad vatsakesed kokku asünkroonselt. Torsaad võib lõppeda vatsakeste fibrillatsiooniga.

Juhtehäired

Juhtehäirete ülevaatlik võrdlustabel
Juhtehäire vorm	Rütmi iseloom	P-sakkide ja QRS-komplekside seos	Südamestimulatsiooni lähtekoht	Löögisagedus
I astme siinusblokaad.	Ei ole määratav	PR aeg normaalne	Ei ole määratav	40–70 l/min
II astme siinusblokaad	Ebaregulaarne	PR aeg normaalne	Siinussõlm	40–70 l/min
III astme siinusblokaad	Regulaarne	PR aeg ei ole määratav	Ei ole määratav	60–100 l/min
I astme atrioventrikulaarblokaad	Regulaarne	PR aeg on pikem kui 0,2 sekundit	Siinussõlm	40–70 l/min
II astme atrioventrikulaarblokaad	Regulaarne	PR aeg on pikem kui 0,2 sekundit. QRS-komplekside välja langemine	Siinussõlm	40–70 l/min
III astme atrioventrikulaarblokaad	Ebaregulaarne	Seos puudub	Vähemalt kaks kollet. Siinussõlm ja tavaliselt ventrikulaarne kolle.	Kojad 60–100 l/min; vatsakesed 30–45 l/min
Parempoolne sääreblokaad	Regulaarne	P ja QRS seos normaalne	Siinussõlm	Normaalne löögisagedus
Vasakpoolne sääreblokaad	Regulaarne	P ja QRS seos normaalne	Siinussõlm	Normaalne löögisagedus
Eesmine fastsiikliblokaad	Regulaarne	P ja QRS seos normaalne	Siinussõlm	Normaalne löögisagedus
Tagumine fastsiikliblokaad	Regulaarne	P ja QRS seos normaalne	Siinussõlm	Normaalne löögisagedus

Siinusblokaadid

Pikemalt artiklis Siinuatriaalne blokaad

Siinussõlmega seotud rütmihäireid nimetatakse kõnekeeles vahel ka siksiinuseks, mis on tuletatud ingliskeelsest väljendist sick-sinus syndrome. Tegemist on siinussõlme haigusseisundite üldnimetusega.

Siinuatriaalse ehk siinuaurikulaarse blokaadi korral pidurdub või katkeb erutuse ülekanne siinussõlmelt kodadele. Terminoloogias ei eristata erutusjuhte katkemist ja aeglustumist, vaid nimetatakse neid ühtmoodi blokaadideks.

Esimese astme siinuatriaalse blokaadi korral ei jõua erutus siinussõlmelt kodadele. Erutusteke piirdub siinussõlmega. Praktikas on I astme blokaadi võimalik diagnoosida vaid spetsiaalse elektrofüsioloogilise uuringu abil. Siinussõlme ja muu müokardi elektrilise pinge suure erinevuse tõttu on aparatuur optimeeritud viimase kasuks. Kardiogrammil näha oleva põhjal ei saa eristada esimest ja kolmandat tüüpi siinusblokaadi. See on eristatav vaid spetsiaalse aparatuuriga.

Teise astme siinuatriaalse liigub erutus siinussõlmelt kodadele, kuid katkeb varsti pärast kodadele jõudmist. Sel juhul on näha muster, kus regulaarselt langeb välja mõni PQRST-kompleks. Tavaliselt omandab kardiogramm iseloomu, kus iga teine või kolmas PQRST-kompleks langeb välja. Selle asemel on kardiogrammil näha tavaline isoelektriline joon. Teise astme erijuhuks on nn Wenckebachi perioodika, mille korral TP aeg progresseeruvalt pikeneb, kuni lõpuks langeb üks terve PQRST-kompleks välja. Seejärel taastub normaalne siinusrütm ja kõik algab otsast peale.

Kolmanda astme siinuatriaalne blokaad tähistab olukorda, kus erutus liigub siinussõlmelt kodadele ja erutuslaine katkeb kodade seinas. Kui vaatlejal õnnestub näha seda arütmiavormi tekkimise hetkel, näeb ta järsku PQRST-komplekside kadumist. Seejärel kaotab inimene tavaliselt teadvuse ja kui mõni teine südameosa siinussõlme ülesandeid üle ei võta, inimene sureb. Enamasti järgneb stimulatsioonipausile kas siinusrütmi taastumine või asendusrütmi teke. Esimese ja kolmanda siinusblokaadi puhul on sümptomaatika samane.

Atrioventrikulaarsed blokaadid

Pikemalt artiklis Atrioventrikulaarne blokaad

Atrioventrikulaarne blokaad (AV-blokaad) tähistab olukorda, kus erutuse ülekanne aeglustub või katkeb atrioventrikulaarsõlme ja vatsakestes asetsevate juhtedeede (Hisi kimp) vahelisel alal.

Esimese astme AV-blokaadi korral pidurdub erutuse liikumine kas atrioventrikulaarsõlmes või Hisi kimbus. Selle tulemuseks PQ aja pikenemine üle 0,2 sekundi. Ka siin ilmneb terminoloogiline järjekindlusetus: blokaadiks nimetatav juhtehäire on tegelikult aeglustunud ülejuhe.

Teise astme AV-blokaadiks on olukord, kus igale P-sakile ei järgne QRS-kompleksi. Vahel langevad QRS-kompleksid välja kindla mustri (iga teine või iga kolmas vms) alusel. Sarnaselt teise astme siinuatriaalblokaadiga on ka teise astme AV-blokaadi erijuhuks Wenckebachi perioodika. Sel juhul tekib progresseeruv atrioventrikulaar ülejuhte (PQ aja) pikenemine. Aeg pikeneb, kuni lõpuks langeb üks QRST-kompleks välja. Seejärel taastub normaalne siinusrütm ja kõik kordub. Wenckebachi perioodikat nimetatakse la Mobitz I tüüpi blokaadiks. Teise erijuhuna tuleb arvesse rütmihäire, mida nimetatakse Mobitzi teise tüübi blokaadiks (Mobitz II). Sel juhul Mobitz I tüüpi PQ aja progresseeruvat pikenemist ei esine. Kardiogrammil on näha kõver 2–3 normaalse PQRST-kompleksiga, millele järgneb P-sakk ilma QRST-kompleksita. Tekib kindel väljalangemise muster, näiteks 2:1 (st 2 normaalse PQRST-kompleksi kohta on üks ebanormaalne) vmt. Mobitz II erilisus seisneb kindla mustri esinemises, mida tavalise teise astme AV-blokaadi puhul ei esine.

Kolmanda astme AV-blokaadi korral ei jõua erutus kodades vatsakestesse. Sel juhul töötavad kojad ja vatsakesed eraldi löögisagedusega (dissotsiatsioon) ning südame minutimaht langeb märgatavalt. Kardiogrammil on näha P-sakid ja ventrikulaarsed kompleksid (mitte ajada segi ventrikulaarse ekstrasüstooliaga, kuigi komplekside kuju on sama), mis ilmuvad kardiogrammile teineteisega seostamatult.

Sääreblokaadid

Pikemalt artiklis Sääreblokaad

Sääreblokaade saab definitsiooni kohaselt diagnoosida siis, kui erutusjuhtivus katkeb pärast Hisi kimbu jaotumist. Hisi kimp jaotub vatsakestes vasakuks ja paremaks sääreks. Juhul kui juhe katkeb vasakus sääres, on tegemist vasakpoolse sääreblokaadiga. Kui katkeb paremas, on tegemist parempoolse sääreblokaadiga. Sääreblokaad ei põhjusta tavaliselt märkimisväärseid tervisehäireid ja see avastatakse juhuslikult. Sääreblokaade diagnoositakse peamiselt iseloomuliku kardiogrammikõvera alusel.

Parempoolse sääreblokaadi korral on alati näha QRS-kompleksi laienemine, nii et see kestab osalise blokaadi puhul 0,12 sekundit ja täieliku blokaadi korral 0,15–0,16 sekundit. Esineb RSR-kompleks ehk nn jänesekõrvade fenomen. QRS-kompleksi asemel on näha jänesekõrvadega sarnanevaid R-sakke.

Vasakpoolse sääreblokaadi korral on samuti näha QRS-kompleksi kestuse pikenemine üle 0,12 sekundi. Samuti on näha elektrilise telje kalle vasakule.

Fastsikulaarsed blokaadid

Pikemalt artiklis Fastsikulaarne blokaad

Fastsikulaarsed blokaadid ehk poolblokaadid ehk hemiblokaadid ehk hemiblokid on arütmiavormid, mille korral erutusülekanne aeglustub või peatub Hisi kimbu vasakus sääres. Vasak sääre jaguneb kolmeks fastsiikliks. Need viivad erutustekke vatsakeste vaheseina ning vatsakeste tagumisele ja eesmisele pinnale. Tüüpiliseks fastsikulaarse blokaadi leiuks on elektrilise telje muutumine ilma QRS-kompleksi kestuse pikenemiseta. Kuna vaheseina liikuv fastsiikel on väga väikese läbimõõduga, siis praktikas ei diagnoosita vaheseina fastsiikli blokaadi.

Eesmise fastsiikli ehk eesmise kimbu blokaadi korral on kardiogrammil näha elektrilise telje kaldumine vasakule. Seejuures on kardiogramm muus osas normaalne ja muud seletust elektrilise telje kaldele ei ole.

Tagumise fastsiikli ehk eesmise kimbu blokaadi korral on kardiogrammil näha elektrilise telje kalle paremale. Seejuures on kardiogramm teiste parameetrite osas normaalne ja muud seletust elektrilise telje kaldele pole.

Bifastsikulaarse blokaadi korral kombineeruvad parempoolne sääreblokaad ja eesmine või tagumine sääreblokaad. Kombineeritud blokaadi korral esinevad koos parempoolne sääreblokaad ning eesmine ja tagumine fastsiikliblokaad. Võimalik on ka AV-blokaadi liitumine. Sel juhul on näha kombineeritud leidu, millel on eespool nimetatud arütmiate omadused.

Enneaegse erutuvuse ehk preeksitatsiooni sündroomid

Preeksitatsiooni sündroomide ülevaatlik võrdlustabel
Preeksitatsiooni vorm	Rütmi iseloom	P-sakkide määratavus kardiogrammil	P-sakkide ja QRS-kompleksi seos	Südamestimulatsiooni lähtekoht	Löögisagedus	Rütminäidis kardiogrammil
Wolfi-Parkinsoni-White'i sündroom (WPW)	Regulaarne	Võimalik	P-sakile järgneb QRS-kompleks	Normaalne	Normaalne löögisagedus
Lowni-Ganongi-Levine'i sündroom (LGL)	Regulaarne	Võimalik	P-sakile järgneb QRS-kompleks	Võimalik	Normaalne löögisagedus

Wolfi-Parkinsoni-White'i sündroom (WPW)

Pikemalt artiklis WPW-sündroom

WPW-sündroom on kaasasündinud haigus. Normaalse südameanatoomia puhul juhib elektrilist erutust kodadelt vatsakestele atrioventrikulaarsõlm. WPW-sündroomiga südame puhul lisandub normaalsele juhteteele üks või mitu täiendavat juhteteed. WPW-sündroom ise põhjustab harva tervisekaebusi, küll aga esineb sellise defektiga südame sageli supraventrikulaarset tüüpi rütmihäireid.

Lowni-Ganongi-Levine'i sündroom (LGL)

Pikemalt artiklis LGL-sündroom

LGL-sündroom on kaasasündinud haigus, mille olemus on sarnane WPW-sündroomiga, kuid täiendav juhtetee asub atrioventrikulaarsõlme sees. Teiste arvamuste järgi asub lisajuhtetee kohe atrioventrikulaarsõlme kõrval. LGL-sündroomi iseloomulikus tunnuseks on väga lühike PR(PQ) aeg. PR(PQ) aeg näitab elektrilise erutuse levimise kiirust kodadelt vatsakestele. Normaalselt kulub selleks kuni 0,2 sekundit. LGL-sündroomiga inimesel on PR(PQ) aeg kuni 0,12 sekundit. Haigus ise tavaliselt kaebusi ei põhjusta ja see avastatakse juhuslikult. Samas põhjustab LGL muid rütmihäireid.

Ektoopiaarütmiad

Ektoopiaarütmiate ülevaatlik võrdlustabel
Juhtehäire vorm	Rütmi iseloom	P-sakkide määratavus kardiogrammil	P-sakkide ja QRS-komplekside seos	Südamestimulatsiooni lähtekoht	Löögisagedus
Nodaalne rütm	Regulaarne	Võimalik, kuid mitte alati	Muutunud konfiguratsiooniga P-sakk eelneb QRS-kompleksile	Atrioventrikulaarsõlm	35–50 l/min
Rändav erutusteke	Ebaregulaarne	Võimalik	Olemas või puudub	Siinussõlm ja atrioventrikulaarsõlm	Suures ulatuses kõikuv
Vatsakeste asendusrütm	Regulaarne või ebaregulaarne	Vahel on, vahel ei ole	Vahel on, vahel ei ole	Vatsakeste seinas paiknev kolle	60–150
Asendussüstol	Regulaarne või ebaregulaarne	Reeglina määratavad	Tavaliselt järgneb QRS-kompleksile P-sakk	Tavaliselt atrioventrikulaarsõlm	Tavaliselt bradükarida

Nodaalne rütm ehk asendav atrioventrikulaarne rütm

Pikemalt artiklis Nodaalne rütm

Nodaalse rütmi korral stimuleerib südant atrioventrikulaarsõlm. Rütmihäire esineb, kui siinussõlm lakkab töötamast ja südame stimuleerimise võtab üle atrioventrikulaarsõlm.

Rändav erutusteke

Pikemalt artiklis Rändav erutusteke

Rändav erutusteke on analoogne multifokaalsele kodade tahhükardiaga (PAT). Nagu PAT puhul, muutub ka rändava erutustekke korral südamestimulatsioonikoht. Siinussõlm ei suuda südant kogu aeg stimuleerida ning stimulatsioonikolle nihkub kodade seina ja jälle siinussõlme tagasi. Definitsiooni järgi ei esine rändava erutustekke korral südame kiiret tööd.

Vatsakeste asendusrütm

Pikemalt artiklis Vatsakeste asendusrütm

Vatsakeste asendusrütmi korral ei suuda ükski teine südamelihase piirkond südant stimuleerida ja domineerima pääseb aeglane vatsakeste rütm. Rütm on tavaliselt regulaarne, kuid väga aeglane. Löögisagedus jääb tavaliselt alla 35 korra minutis.

Asendussüstol

Pikemalt artiklis Asendussüstol

Asendussüstol pärineb tavaliselt atrioventrikulaarsõlmest või vatsakestest. Asendussüstol tekib aeglase südamerütmi foonil, kui südametöösse tekib pikk paus. Asendussüstolit eristab asendusrütmist asjaolu, et asendusüstoleid esineb üksikute löökidena muu südamerütmi foonil. Kardiogrammil on asendussüstol ja ekstrasüstol sageli eristamatud, kuid definitsiooni järgi esineb asendussüstoleid ainult aeglase südametöö foonil. Vahelööke ehk ekstrasüstoleid esineb ka koos kiire südametööga.

Vaata ka

Pulsita elektriline aktiivsus

Viited

↑ Meditsiinisõnastik, lk 854, 2004, ISBN 9985-829-55-7
↑ Meditsiinisõnastik, lk 435, 2004.

Välislingid

Täiendavat infot puhke- ja aktsioonipotentsiaalist

Mark D. Levin, Min Min Lu,Nataliya B. Petrenko jt, Melanocyte-like cells in the heart and pulmonary veins contribute to atrial arrhythmia triggers, J Clin Invest. 2. november 2009; 119(11): 3420–3436, doi: 10.1172/JCI39109, PMCID: PMC2769175

[Meditsiinisõnastik854-1] Meditsiinisõnastik, lk 854, 2004, ISBN 9985-829-55-7

[Meditsiinisõnastik435-2] Meditsiinisõnastik, lk 435, 2004.

[1]

[2]