Bedlingtoni terjer

Bedlingtoni terjer
1915. aasta foto
FCI standard nr 9
Rühm	3: terjerid
Alarühm	1: suured ja keskmise suurusega terjerid
Standard nr	9   05.01.2011 (en et)
Päritolumaa	Inglismaa
Kohalik nimi	Bedlington Terrier
Töökatsed	ei
Kasutus	terjer
Tunnused
Karvkate	sinine, maksapruun, liivakarva piirdega või ilma
Meediafailid Wikimedia Commonsis
Koer (Canis lupus familiaris)

Hall (vasakul) ja maksavärvi (paremal) bedlingtoni terjer

Bedlingtoni terjer on koeratõug, kes on nimetuse saanud Suurbritannias Inglismaal asuva Bedlingtoni kaevanduslinna järgi. Ta kuulub terjerite hulka ja on tuntud lammast meenutava välimuse poolest.

Bedlingtoni terjer jagab tunnuseid, nagu krussis karv, küürus selg ja värvus, oma mitmete sugulastõugudega: whippet, saarmakoer ja Dandie Dinmonti terjer. Algselt aretati ta kaevandustes kahjureid hävitama, teda on aga kasutatud ka koerte võidujooksudel ja võitlustel, mitmel koeraspordialal, lisaks seltsi- ja näitusekoerana. FCI-s on selle tõu number 9.

Kirjeldus

Välimus

Bedlingtoni terjerit on kirjeldatud kui lammast meenutavat. Värvus on sinine, maksa- või liivavärvi, kõigil kolmel värvusel võib esineda tan-markeering. Bedlingtonidel esineb dominantne G-lookusel asuv hallinemisgeen. See geen põhjustab musta või tumepruuni karvaga sündivate kutsikate vananedes nende värvuse halliks või maksavärviks muutumise. Bedlingtoni terjeri karv moodustab pealael kupli. Kuigi enamiku tänapäeva standardite järgi peaks see osa karvast olema heledam kui ülejäänud keha, on tõu algusaegadest teada vähemalt üks tunnustatud kasvataja, kes väitis, et kuppel peaks olema tumedam.

Bedlingtoni terjeri karvastikku iseloomustatakse tokerja, karmi ja konarlikuna. Inglise keeles on tõu hüüdnimeks takuse karvaga terjer – linty-haired terrier. Tema karvastik koosneb jäikade ja pehmete karvade kombinatsioonist. Isegi asjatundjate jaoks on karva kuju säilitamine äärmiselt vaevanõudev ning karvahooldus võib osutuda väga kalliks. Näitusekarvaga koertel ei tohi karv ulatuda kehast rohkem kui 2,5 cm kaugusele. Kui karva regulaarselt ei hooldata, halveneb selle seisukord kiiresti. Bedlingtoni terjerid ei aja karva ning on allergiaohutud.

Koera peakuju peab olema ümar, üleminek laubalt koonule puudub täielikult. Silmad on mandlikujulised ja väikesed, mokad pingul. Selg on küürus ja keha on pikkuselt veidi suurem kui kõrguselt. Isaste koerte ideaalne turjakõrgus on 42 cm, lubatud on 41–44 cm. Emaste ideaalne turjakõrgus on 39 cm ja lubatav määr on 38–42 cm. Mõlemast soost isendite kaal peab jääma 7,7 ja 10 kg vahele. Kõnnak on kerge, vetruv.

Temperament

Bedlingtoni terjerid sobivad hästi agility'ks

Bedlingtoni terjerid on iseloomult väga aktiivsed ja mängulised ning nii kangekaelsed, et nad "pigem sureksid kui alistuksid". Nad on tarmukad ja südid. Nende haugatus meenutab jahikoera oma ja seda on võrreldud automaatrelva tärinaga. Nad on söögi suhtes valivad ning tihti peetakse neid laisaks. Nii maal kui vees on bedlingtoni terjer kiire ja vastupidav ning nende ujumisoskus on võrdväärne newfoundlandi koeraga. Whippeti-sarnaselt on neil komme teha joostes kiireid sööste.

Bedlingtoni terjerite julgust on võrreldud buldogitega. Võitluses kahjuritega on nad intelligentsed ja visad. Need koerad on üsna kaklushimulised ja võivad teiste koerte läheduses olla armukadedad. Nende omaduste pärast on seda tõugu kasutatud ka koertevõitlustes. Bedlingtoni terjerit on raske pidada majapidamises koos teiste dominantse iseloomuga koertega, kuid teiste koertega lepib ta üldjuhul hästi.

Ajalugu

Bedlingtoni terjer umbes 1889

Bedlingoni terjer aretati Bedlingtoni külas Northumberlandis ja teda on kirjeldatud kui "põhjapoolsete kaevurite lemmikseltsilist". Algselt tunti neid rodbury või rothbury terjeritena, kuna lord Rothbury näitas nende koerte vastu üles erilist huvi. Enne seda teati neid ka mustlaskoertena, kuna mustlased ja salakütid kasutasid neid jahtimiseks. Esimest korda mainiti bedlingtoni terjerit aastal 1825 arvatavalt teoses "The Life of James Allen", kuid mõnede koerte sugupuid on õnnestunud tuvastada aastani 1782. Jamesi isa William oli tuntud saarmakütt ja ta pidas bedlingtoni terjereid jahikoertena. Neid hinnati ka jäneseajajate ja võidujooksukoertena, kuni whippet bedlingtoni terjeri neis valdkondades asendas.

Esimesed koertenäitused, milles oli esitusring ka bedlingtoni terjeri jaoks, toimusid 1870. aastal Bedlingtonis. Sellele järgneval aastal oli bedlingtoni terjerite jaoks ring ka ühel Kristallpalees toimunud näitusel, kus võitis esimese koha punane koer nimega Miner. Bedlingtoni terjerite ühing (The Bedlington Terrier Club) asutati 1875. aastal. Juba varastel näitustel piirati ja värviti mitmete koerte karva, et muuta neid tõustandardile vastavamaks ja võiduvõimalusi suurendada. Pole teada, kas tollased kohtunikud sellisest tegevusest teadlikud olid või kas neid see huvitas. Trimmimine tehti peagi ka ametlikult lubatuks, ettekäändega, et seda tehti "koera kuju kontuuride teravdamiseks ja esile toomiseks".

Tervis

Vastavalt kahele hiljutisele Ühendkuningriigi uuringule on bedlingtoni terjerite keskmine eluiga umbes 13,5 aastat, mis on rohkem kui teistel samas suuruses tõugudel ja tõupuhastel koertel üldiselt. 2004. aastal tehtud 48 koera eluea võrdluses oli kõrgeimaks elatud vanuseks 18,4 aastat. Bedlingtoni terjerite seas juhtivad surma põhjused olid vanadus (23%), uroloogilised haigused (15%) ja maksahaigused (12,5%). Maksahaigustesse surnud koerad surid enamasti nooremalt kui teiste põhjuste tõttu surnud koerad.

Ühendkuningriigi bedlingtoni terjerite omanike sõnul on levinumateks terviseprobleemideks reproduktiivsed, südamekahina- ja silmahaigused, viimaste seas pisaravool, võrkkesta düsplaasia ja kataraktid. Bedlingtoni terjerite puhul näivad need silmahaigused olevat tavalisemad kui teistel tõugudel. Nende puhul esineb palju ka neerutõvesid. Vasemürgistust esines 5% koerte seas. Muret tekitab sugulusaretus, kuna osate koerte sugupuudes on seda sooritatud kahjuliku määrani. Kui need probleemid välja arvata, on bedlingtonid üldiselt väga terve tõug.