Duell

See artikkel räägib kahevõitlusest; Steven Spielbergi filmi kohta vaata artiklit Duell (film 1971); 1997. aasta filmi kohta vaata artiklit Kahevõitlus (film).

---

Thomas Couture, "Duell pärast maskeraadi" (1857)

Duell ehk kahevõitlus on duellireeglite alusel peetav võitlus, mille aluseks on ühe osapoole väljakutse talle või kolmandale isikule suunatud solvangu eest. Tänapäeval on duellid haruldased. Duelli mõte oli au kaitsmine ja taastamine. Duellid toimusid harilikult satisfaktsioonivõimeliste isikute vahel (aadlikud, ohvitserid, akadeemilised isikud jne).

Duellirelvi

• nuga, kinžall või pistoda
• mõõk (eelistati Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias)
• saabel (eelistati Austria-Ungaris ja Saksamaal)
• rapiir
• püstol

Kuulsaid duellante

• Otto von Bismarck, Saksamaa riigikantsler
• Aaron Burr, USA asepresident
• Aleksandr Gribojedov, vene proosakirjanik ja luuletaja
• Aleksandr Gutškov, Venemaa keisririigi III Riigiduuma esimees
• Alexander Hamilton, USA välisminister
• Mihhail Lermontov, vene proosakirjanik ja luuletaja
• Aleksandr Puškin, vene proosakirjanik ja luuletaja
• Otto Skorzeny, NSDAP, kaitsemaleva Schutzstaffel diversiooniüksuse juht
• Friedrich Walter

Duellid Eestis

1. veebruaril 1935 jõustunud Kriminaalseadustiku järgi (eriosa 24. peatükk) oli kahevõitluste pidamine karistatav vangimajaga mitte üle ühe aasta (§ 443).

Duellid Tartus

Tartus oli üks peamisi duellide toimumise kohti Vorbuse mets. 9. aprillil 1924 pidasid Tartus kahevõitluse Eugen Villmann (korporatsioon Vironia) ja Bruno Weymarn (korporatsioon Estonia). Kahevõitluse kohaks valiti Jakobi tänav 39 maja aed Tartus. Päikesetõusul kogunesid aeda Villmann ja Weymarn ühes sekundantide Ilmar Parise ja Heinrich Nerlingi, duelli juhataja Theodor Girgensoni ja kahe arstiga. Esimesena tulistas Villmann, kuid ei tabanud. Seejärel tulistas Weymarn ja tabas Villmanni vasakusse puusa ning Villmann toimetati kella 7 paiku hommikul Mellini kliinikusse. Juhtumit uuris politsei ja sellele järgnes kohtuprotsess, mis oli esimene kord Eesti Vabariigis, kui süüpingis istusid duellandid. Kohtu all olid Estonia liikmed Weymarn, Nerling ja Girgenson ning Vironia liige Paris ning neid süüdistati selles, et esimene neist kahevõitlusel Villmanni elukardetavalt haavas ja teised kahevõitlust ei takistanud. Kolmveerandtunnise arutluse järel määrati Bruno von Weymarn kaheksaks kuuks kindlusvangistusse ja teised kaebealused mõisteti õigeks.

Viimane duellil hukkunud Tartu üliõpilane oli Friedrich Walter, kes suri 18. veebruaril 1933 Oswald Schmidtiga peetud kahevõitluse haavadesse 20. veebruaril 1933. 7. veebruaril 1934 tahtsid Vorbuse metsas duelli pidada Heinrich Schwarz ja Fred Kuus, kuid neid takistas kriminaalpolitsei.

Duellid Tallinnas

28. septembril 1926 pidasid Tallinna lähedal kahevõitluse Roman Budberg ja Erich Engelhardt, Budberg sai kuulist riivata ja mõlemale osapoolele määras Tallinna-Haapsalu rahukogu tingimisi karistuse. Viimane duellil hukkunud Tartu üliõpilane oli Friedrich Walter, kes suri 18. veebruaril 1933 Oswald Schmidtiga peetud kahevõitluse haavadesse 20. veebruaril 1933. 7. veebruaril 1934 tahtsid Vorbuse metsas duelli pidada Heinrich Schwarz ja Fred Kuus, kuid neid takistas kriminaalpolitsei.

31. märtsil 1918 tõmbas Tallinna linnavalitsuse juriskonsult August Peet 3. jalaväepolgu joobnud lipnikul Ralf Adamsil õlakud maha. Järgmisel päeval käis Adams Peedi juures vabandamas. 3. aprillil kutsus polguülem Peeter Kann kokku ohvitseride kogu, mis otsustas Adamsi satisfaktsiooni mittenõudmise eest ohvitseride kogust ja Eesti sõjaväest välja heita ning August Peedi välja kutsuda. Loosi alusel sai õiguse esimesena Peedile väljakutse esitada lipnik August Klasmann. Sekundant Gustav Jonson viis duellikutse Peedile koju, kuid viimane ei võtnud väljakutset vastu. Seepeale pani ohvitseride kogu 9. aprillil "adv. Peet'i kui auutu isiku boikoti alla".

Eestlaste vahelised avalikud auvahekorrad (nagu Johan Pitka ja Karl Asti vahel, Johannes Zimmermanni ja Jüri Uluotsa vahel ning Artur Tupitsa ja Leopold Johansoni vahel) ei viinud kahevõitluseni. Asjad, mida ei lahendanud Riigikogu või üliõpilaste aukohus, lahendati mensuuriga.

Protseduur

Auvahekordade lahendamine kahevõitluse teel oli väheste eranditega kombeks ainult üliõpilas- ja ohvitserkonnas. Kahevõitlus ei olnud sunduslik, kuid isik, kes oli kord osalenud kahevõitluses, ei saanud end hiljem antiduellandiks nimetada. Kahevõitlusele eelnes tavaline auvahekorra lahendamise menetlus aukohtus. Kahevõitlust peeti tavaliselt mõõkade (rapiiride), harva ka püstolitega (eriliste eestlaetavate duellipüstolitega). Relvad valis solvatu (väljakutsuja). Kahevõitlus tuli pidada võimalikult kiiresti, kui ei olnud mõjuvaid põhjusi selle edasilükkamiseks. Sõja ajal lükati duellid edasi kuni rahutegemiseni.

Vastaste volinike, sekundantide, kohus oli teha kõik, et konflikt lahendada rahumeelselt; kui see ei olnud võimalik, tuli määrata võitlustingimused. Kokku ei tohtinud leppida võitlust elule ja surmale, vaid ainult võitlusvõimetuseni. Kui võitlustingimusi pole kindlaks määratud ja võitlus toimus ilma sekundantide juuresolekuta, ei olnud see avaliku arvamuse ega seaduse silmis kahevõitlus.

Kõige kahevõitlusel toimuva eest vastutasid sekundandid. Korra vastu eksinud sekundanti võis asendada. Kui duellil rikuti võitlusreegleid, üks pool sai mõõgavõitlusel haavata, kaotas relva või kukkus maha, pidid sekundandid, kasvõi oma elu kaalule pannes, võitluse silmapilkselt katkestama.

Sekundandid ja kõik teised asjaosalised pidid oma ausõnaga kahevõitlusest vaikima. Ainult kohtu ees tuli tunnistada täit tõtt.

Kahevõitlusega, sõltumata selle tulemusest, loeti konflikt likvideerituks ja vastased kohtlesid teineteist endiselt, nagu poleks midagi juhtunud.

Mensuur

Mõõgaga oli lubatud ainult lüüa. Torked olid keelatud ja loeti võrdväärseks hariliku tapmiskatsega.

Mensuuril viibisid erapooletu, mõlema poole sekundandid, kummagi poole kaks tunnistajat ja kaks arsti. Kellegi puudumisel jäi duell pidamata. Pealtvaatajaina võisid juures viibida kõik oma organisatsiooni liikmed.

Pooled kandsid erilist kaitseriietust (takelaaži).

Võitlusväljale astudes tervitasid vastased ja sekundandid üksteist viisakalt. Esimesed pidid muidu vaikima.

Võitlust juhtis erapooletu ühes mõlema poole sekundantidega. Enne võitluse algust pani erapooletu vastastele ette veel kord leppida ja tuletas meelde, et võitlus on seadusvastane (tegelikult oli leppimine siis juba välistatud). Seejärel kohustas ta vastaseid oma au juures kinni pidama võitlustingimustest, mitte lööma enne ega pärast vastavat komandot ega torkama. Ise kohustus ta erapooletult juhtima võitlust oma parema arusaamise ja südametunnistuse järgi.

Võitlus algas komando järel ja kestis 7, raskematel juhtudel kuni 14 käiku. Võitluse võis lõpetada ka varem, kui üks pooltest sai haavata niivõrd raskelt, et ei olnud arsti hinnangul võimeline enam võitlust jätkama.

Püstoliduell

Duelli püstolid

Kummalgi poolel pidi olema kaks sekundanti. Kõrvalisil isikuil oli juuresviibimine keelatud. Püstolitega varustati ka sekundandid, et nad tarbekorral saaksid kaitsta oma mandanti.

Püstolid laeti võitlusväljal vastase sekundandi poolt, laadimist kontrollis oma sekundant ja ulatas püstoli laskevalmilt võitlejale.

Vahemaaks võeti harilikult 20–30, kunagi mitte alla 15 sammu.

Lasta lubati ainult jalgadesse, väga raskete solvamiste eest ka üle kogu keha.

Harilikult lasti üks kord, mitte kunagi üle kolme korra.

Pärast ettevalmistusi ja viimast lepituskatset andis erapooletu käskluse "Tuld!" ja luges kolmeni. Lasta võis ühe ja kolme vahel. Enne ühte või pärast kolme laskmine oli rangelt keelatud, seda tegijat loeti harilikuks mõrtsukaks. Sekundandid pidid seda takistama oma elu hinnaga, ka ise tulistades võitlusreeglite rikkujat.

Kahevõitlus loeti lõpetatuks pärast tulistamisaja möödumist, olenemata, kas osapooled tegelikult lasksid või mitte.

Duellid Nõukogude Liidus

1925. aastal tehti Punaarmees kindlaks 99 duellijuhtu, 70 juhul lõppes kahevõitlus vähemalt ühe osapoole surmaga.

Vaata ka

• Kindlusvangistus

Välislingid

• Mensuurid vana Tartu kommaani järgi