(Translated by https://www.hiragana.jp/)
Elsa Gretškina – Vikipeedia Mine sisu juurde

Elsa Gretškina

Allikas: Vikipeedia

Elsa Gretškina (neiuna Elsa Krensman, esimeses abielus Elsa Lebakova[1]; vene keeles Эльза Робертовна Гречкина; 15. aprill 1932 Novo-Siverskaja küla, Gattšina rajoon, Leningradi oblast[2] – 20. oktoober 2014 Eesti[3]) oli Eesti NSV riigi- ja parteitegelane, Eesti NSV haridusminister (22. juuli 1980 – 1. august 1988[4]). Ta oli tuntud kui venestamispoliitika elluviija Eestis.[5] Teisalt oli ta tuntud kui kooliuuenduste läbiviija.[6]

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Elsa eestlasest isa Robert Krensman oli pärit Leisi kandist Saaremaalt, kus ta oli jõudnud algkooli lõpetada enne Venemaale kolimist. Elsa ema Maria oli ingerisoomlane. Staro-Siverskaja küla asustasid venelased, soomlased, poolakad, juudid ja mustlased. Perekonnas olid lisaks Elsale vanem õde Valentina ja vend Jevgeni. Teise maailmasõja idarinde lähenedes augustis 1941 evakueeriti ema ja lapsed tagalasse Vologda oblastisse. Isa oli juba tööpataljonis, sest eestlasi rindele ei lastud. Perekond tuli tagasi Siverskajasse detsembris 1944, aga soomlasest ema ei saanud sissekirjutust, sest nõukogude võim ei usaldanud soomlasi. Alles pöördumine Kalinini poole ja selle tõestamine, et nad kõik kolm on eestlased, isa Punaarmees, ja ema pole süüdi selles, et on soomlane, aitas ja ema sai sissekirjutuse loa oma kodukohta.[7]

Pärast Siverskaja kooli lõpetamist läks Elsa Krensman õppima Leningradi Toiduainetetööstuse Tehnikumi. Ta oleks soovinud kondiitriosakonda, et oleks "koht, kus kõht on alati täis", aga ta määrati likööri- ja viinaosakonda. Pärast tehnikumi lõpetamist soovis ta tööle asuda Sahhalinile, aga ema hakkas nutma ja isa ütles, et "lähed Eestisse ja kõik". "Mäletan, et keegi teine meie kursuselt ei tahtnud Eestisse minna, sest kartsid metsavendi".[2][8] Nii suunatigi ta 1951. aastal Tallinna, kus teda ootas koht viinavabriku likööritsehhi juhataja asetäitjana.[7] 1951. aastast töötas Tallinna Likööri- ja Viinatehases — algul tsehhiülema abina, seejärel tsehhiülemana[9].

Tallinna saabudes oskas Krensman öelda eesti keeles ainult sõna "rahutuvi". Tsehhis räägiti ainult eesti keelt. Paari kuuga hakkas ta rääkima eesti keelt ja kõneles aasta pärast juba sujuvalt, soome keele oskus aitas sellele kaasa. Krensman ei saanudki juhataja ametisse, vaid alustas lihttöölisena.[7] Hiljem töötas ta likööritsehhi juhatajana ja oli komsomolisekretär.[2]

Ta lõpetas 1961. aastal kaugõppes Eduard Vilde nim. Tallinna Pedagoogilise Instituudi vene keele ja kirjanduse õpetajana.

Tegevus ELKNÜ-s ja NLKP-s

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1953–1967 oli ta komsomoli- ja parteitööl, alates 1954. aastast NLKP liige. 1953. aastast oli komsomolitööl: algul ELKNÜ Tallinna Mererajooni Komitee teine, hiljem I sekretär, seejärel ELKNÜ Tallinna Linnakomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja, siis Tallinna Vineeri- ja Mööblivabriku komsomolikomitee sekretär. 1959. aastast parteitööl: algul oli EKP Tallinna Keskrajooni Komitee ja seejärel EKP Tallinna Linnakomitee instruktor, 1963–1967 EKP Tallinna Kalinini Rajoonikomitee sekretär[9].

Ta õppis aastatel 1967–1970[9] NLKP Keskkomitee juures asuvas Ühiskonnateaduste Akadeemias.[10] 1970. aastast oli tal ajalooteaduste kandidaadi kraad. Ta töötas akadeemia lõpetamise järel EKP Tallinna Linnakomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhatajana[11], aastatel 1972–1974 EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja asetäitjana ning 1974–1980 EKP Keskkomitee teaduse ja õppeasutuste osakonna juhatajana[9].

1976. aastast oli Elsa Gretškina EKP KK liige ja Eesti NSV Ülemnõukogu IX, X, XI koosseisu saadik.[12]

Aastail 1980–1988 Eesti NSV haridusminister.[2]24.juunil 1988 anti talle Eesti NSV teenelise haridustöötaja aunimetus.

Tegevus iseseisvuse taastanud Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Töötas Akadeemia Nordi välissuhete büroos ja Vene Eragümnaasiumi Polüloog arengudirektorina ning Autotranspordiinstituudi Raiment õppeprorektorina.

Ta oli 17. märtsist 1998 Keskerakonna liige. 1996. aastal oli Mustamäe linnaosa volikogu kandidaat.[13]

Teoseid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Parteiorganisatsioonide propagandategevus". Eesti Raamat. 1975
  • "Средние слои на пути к социализму". Eesti Raamat. Tallinn 1976
  • "Рабочий класс - решающая сила десятой пятилетки" (koos Jevdokia Madisega). Eesti Raamat. Tallinn 1978
  • "Elanikkonna poliitilise teadlikkuse kujundamisest: abiks lektorile". Eesti NSV Ühing "Teadus". Tallinn 1984
  • Koos kaasautoritega. Vene Eragümnaasium "Polüloog". Haridus nr 4, 1998. Lk 45–47
  • "Projekt "Avatud õppekava" Eesti uuenevas haridusruumis: innovatsiooni aspekt". Haridusministeerium. Tallinn 2001
  • "Küsimuse püstitamine: iseenda osalemise teadvustamine (adapteeritud metoodika)". Haridusministeerium. Tallinn 2001
  • "Kooli arengukava ja õppekava analüüsi juhend-metoodika: kultuurilis-integratsiooniline aspekt" (koos Lilian-Astrid Kiviga; eessõna Toivo Sikk). Ilo. Tallinn 2003
  • "Miks ma tehnikumis likööri- ja viinatootmist õppisin". Õpetajate Leht, 14. august 2009. Lk 6

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema tütar on Haabersti Vene Gümnaasiumi direktor Irina Antonjuk.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Aare Laanemäe. "Kümme aastat valges majas: ausalt ja avameelselt". Argo. Tallinn 2013. Lk 43
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Kolm punast elusügist". Naiste Maailm, 29. aprill 2002
  3. ↑ Mirjam Mäekivi (23. oktoober 2014). "Suri kunagine ENSV haridusminister Elsa Gretškina". Postimees. Vaadatud 23. oktoobril 2014.
  4. ↑ Eesti haridusministrid, Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleht
  5. ↑ Kärt Karpa. "Endine venestaja väitleb seminaril". Eesti Päevaleht, 5. juuni 1999, lk 5
  6. ↑ Raivo Juurak, Haridusminister Elsa Gretškinat meenutades, Õpetajate Leht, 31. oktoober 2014
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 "Töölistüdrukust haridusministriks". Õpetajate Leht nr 31, 10. september 1999
  8. ↑ "Miks ma tehnikumis likööri- ja viinatootmist õppisin". Õpetajate Leht, 14. august 2009
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Elsa Roberti t. Gretškina, Eesti NSV Ülemnõukogu IX koosseis = Верховный Совет ЭССР IX созыв: biograafiline lühiteatmik. EESTI RAAMAT TALLINN 1976, lk 34
  10. ↑ "ENSV viimane haridusminister pürib koolidirektoriks"[alaline kõdulink]. Postimees, 20. mai 1998
  11. ↑ Aare Laanemäe, Mälestus tööst EKP Tallinna linnakomitees: kui Moskvast saabus Elsa Gretškina, Eesti Naine, 12.08.2015
  12. ↑ "Gretškina, Elsa". ENE 3. Tallinn 1988
  13. ↑ Valimisnimekirjad: Kohalike volikogude valimised/20. oktoober. Eesti Päevaleht, 14. september 1996

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Elsa_Gretškina&oldid=6620242"