Emantsipatoorne meeskarakter
Emantsipatoorne ehk feminiinne meeskarakter on kirjanduslik tegelane, keda iseloomustavad peamiselt naiselikud jooned (abivalmidus, ohvrimeelsus, iseseisvuse puudumine, ettevaatlikus, füüsilise jõu puudumine). Ta eelistab seltskonnale üksindust, kujutamisel on oluline tegelase psühholoogilise arengu ja mõtiskluste kirjeldamine.[1] Läänemaailmas on maskuliinsuse kujutamise alustaladeks ratsionaalsus, vastutustunne, heteroseksuaalsus, hierarhia tipus olemine, teiste üle domineerimine ja vägivald.[2] Neist stereotüüpidest lahti murdmine on võtnud kirjanduslikul mehel pikalt aega. Emantsipeerumist on saatnud pidev homoseksuaalsuse diagnoosi ja mehelikkuse kaotamise hirm nii reaalsuses kui ilukirjanduses. Esimest korda ilmusid feminiinsed mehed laiemalt avalikkuse ette 1920. aastatel, kuid suurem vabadus saavutati alles 1970ndatel.
Ühiskond[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene maailmasõda vähendas meeste arvu sõtta kaasatud riikides, mis tõi kaasa muutusi tööjaotuses, geograafilises ruumis kui rahvastikus. Kui enne olid mehed pere ainsad ülalpidajad, siis pärast sõda jagasid nad seda rolli naistega. Uued ametid ei vajanud 19. sajandi tööstusrevolutsiooni tõttu meestelt enam toorest füüsilist jõudu, tööd muutusid ka tubasemaks.[2] Samuti aitasid 20. sajandi teisel poolel toimunud muutused (seksuaalrevolutsioon, feminismi esiletõusmine, infotehnoloogia areng) feminiinsetel meeskarakteritel kirjanduses ja reaalses elus rohkem esile tõusta.[1]
Filmid[muuda | muuda lähteteksti]
1920. aastatel jäid paljud filmid sugude kujutamisel traditsiooniliste hoiakute juurde, nt varased vesternid nagu "The Iron Horse" (1924) ja sõjafilmid "What Price Glory" (1926), kujutades karmi maskuliinsust ja meestevahelist vennastumist. Kuid nendega samaaegselt kujutas filmitööstus ka androgüünseid karaktereid, nt Douglas Fairbanksi ja Rudolph Valentino kujutatud mehelikkus seisnes julguses, seksuaalses võimekuses, kires, haavatavuses ja õrnahingelisuses, mida võis väljendada pisaratega. Ei nähtud konflikti ka mehelikkuse ja romantilise armastuse vahel.[3]
Koomiksid[muuda | muuda lähteteksti]
1920.-1930. aastate koomiksikultuur on üritanud meestegelaste maskuliinsust vähendada. Mehi kujutati sihikindlate ja tarkade naiste kõrval kohmakate, naiivsete, nõrkade ja laiskadena, nt Jiggs ("Maggie ja Jiggs") ning Dagwood Bumstead ("Blondie ja Dagwood"). Koomiksitest kandus nõrgukese täiskasvanud mehe tegelaskuju edasi ka multifilmifesse, nt Popeye kaaslane Wimpy ("Popeye"), kes on vaikse häälega ja arglik.[4]
Mood[muuda | muuda lähteteksti]
1920. aastate moeajakirjades sulasid mehed fotodel taustaga ühte ja olid naise saatja rollis. Meeste riietus oli pehmetes toonides, rõhutatud taljega. Iseseisvalt kujutati neid ebamäärases ja ärevas olekus, elegantselt riides, keha nõtkes ja passiivses asendis. Säärane kujutamisviis läks vastuollu meestele omistatud stereotüüpsete omadustega nagu tugevus ja agressiivsus.[3]
Ilukirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
Modernismiperioodi kirjanduses ilmneb kangelaslike meeskarakterite taandumist. Levis kujutamisviis, kus meestegelastele omistati mitmeid ebamehelikke omadusi nagu ärevus, hirm, misogüünia ja impotentsus. Tegelaste emotsionaalsed ja käitumuslikud mustrid ei ole korrektselt maskuliinsed, leidub naiselikke elemente (tundlikkus, tagasihoidlikkus, kodusus), a- ja homoseksuaalsust. Kirjanduslike meeskarakterite tegutsemismotiivid muutuvad mitmetahulisemaks, erootilised ihad põimuvad muude huvidega, seostuvad ühiskondlike probleemidega, olles mõjutatud ka ajaloolisest, kultuurilisest ja sotsiaalsest taustast, päritolust, usulistest veendumustest.[5]
Eesti kirjanduses on esimesi emantsipatoorsed meeskarakterid nt Arno Tali ("Kevade", "Suvi") ja Indrek Paas ("Tõde ja õigus"), maailmakirjanduses Peter Walsh ("Mrs. Dalloway"), Dick Diver ("Sume on öö"), David Bourne ("Eedeni aed").
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Krusten, Reet, Krista Kumberg, Mare Müürsepp, Mari Niitra, Hille Ojala, Jaanika Palm, Malle Reidolv, Ave Tarrend 2006. Lastekirjanduse sõnastik. Tallinn: Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus.
- ↑ 2,0 2,1 Põldsaar, Raili 2003. Men on the verge of nervous breakdown: masculinity in contemporary culture and literature. – Interlitteraria, nr 8, lk 308-321.
- ↑ 3,0 3,1 Fjellestad, Danuta 1998. Eros, logos, and (fictional) masculinity. Uppsala: Uppsala University Library.
- ↑ Bly, Robert 2002. Ürgmees. Raamat meestest. Tallinn: Huma.
- ↑ Hinrikus, Mirjam 2001. Dekadentsist ja dekadentlikust naisekujutusest Tammsaare loomingus. – Ariadne Lõng, nr 1, lk 18−30.