Eric Olson

Eric T. Olson on ameerika filosoof, kes tegeleb metafüüsika ja vaimufilosoofiaga. Isikuidentsuse küsimuses pooldab ta animalismi.

Olson sai bakalaureusekraadi Reed College'ist ja doktorikraadi Syracuse'i Ülikoolist.

Ta on olnud Cambridge'i Ülikooli Churchill College'i lektor. Alates 2003. aastast on ta Sheffieldi Ülikooli filosoofiaprofessor.

Looming

Kas Jekyll oli Hyde?

Artiklis "Was Jekyll Hyde?" (2003) väidab Hyde, et lõhestatud isiksuse puhul on tegu ainult ühe isikuga.

Jekylli ja Hyde'i kohta öeldakse mõnikord, et ühel isikul on kaks isiksust, mõnikord, et ühes inimeses elab kaks mõtlevat toimijat ehk isikut, kes tema liigutusi vaheldumisi juhivad. See, kumb versioon on õige, sõltub sellest, kas Jekyll on Hyde. Mõlemad kirjeldused tunduvad õiged. Me tahame öelda, et on üks isik, kes mõtleb ja käitub eri aegadel erinevalt, sest on ainult üks inimene ehk inimloom. Ja me tahame öelda, et on kaks isikut, sest üks inimene mõtleb ja käitub, nagu teda oleks kaks. Ometi on need kirjeldused ühitamatud.

Mõned asjatundjad leiavadki, et mõnikord on ühes inimeses mitu mõistusega eneseteadlikku olendit, ja veel rohkem on neid, kelle arvates see saaks nii olla, kui lõhe oleks piisavalt sügav: need isiksused oleksid täielikud ja teineteisest õigel moel sõltumatud. Olson nimetab seda kooselu väiteks. Palju kaheldakse selles, kas see kunagi niimoodi on, kuid vähesed kahtlevad kooselu väites. Asi on selles, et John Locke'ist saadik peaaegu kõik arvanud, et isikute arvu määravad psühholoogilised seigad, eriti psühholoogiline ühtsus või selle puudumine. Peaaegu kõik arvavad, et kui teadvuse keskmeid või vaatekohti või ühtseid ja sõltumatuid vaimu toimimise süsteeme on kaks, siis on mõtlevaid olendeid paratamatult kaks.

Kooselu väide on väär. Kui sügav lõhe ka ei oleks, mitut isikut ei saa olla. Kooselu väide paistab välistavat mis tahes usutava väite selle kohta, mis laadi asjad me oleme, kaasa arvatud selle, et me oleme materiaalsed asjad. Ühes inimeses pole kahele kohta, vähemalt mitte lõhestatud isiksuse korral. Sellel on olulised järelmid sünkroonse identsuse probleemi jaoks: mõtlevate olendite arv ei järeldu vaimsest ühtsusest või mitteühtsusest.

Kujutleme inimest, kelles paaritutel päevadel mõtleb ja tegutseb isiksus nimega Paaritu, paarispäevadel isiksus nimega Paaritu. Kumbki ei suuda meenutada, mida teine on mõelnud ja teinud, ning saab selle kohta infot ainult detektiivi kombel küsitledes ja vaadeldes. Kumbki ei võta teise tegude eest vastutust. Nad mõjutavad üksteise mõtteid ja tegusid ainult kaudselt. Kumbki isiksus on nii täielik kui võimalik, nii et need, kes tunnevad ainult ühte neist, ei märka midagi iseäralikku peale selle, et nad pooltest päevadest midagi ei mäleta. Loosse võib lisada veel detaile, et oleks usutavam, et tegu on kahe isikuga. Midagi umbes sellist peaks päriselus olema võimalik, kuigi vaevalt aset leiab, kui just mitte eksperimendi käigus. Mõtteeksperimendi asemel võib võtta ka kujutletava juhtumi päriselus.

Kas Paaris on Paaritu? (Nende definitsioon ei välista, et nad langevad kokku.) Olson eeldab, et kooselu väide on tõene parajasti siis, kui Paaris ja Paaritu oleksid eri isikud.

Võidakse öelda, et siin pole faktiküsimust, vaid asi on isiku mõistes. Meil ei ole nii täpset isiku mõistet, et selle põhjal midagi öelda. Parimal juhul saab otsustada, kuidas isiku mõistet täpsustada, et saaks kindla vastuse anda. Olsoni meelest pole siin isiku mõistega mingit pistmist. See on faktiküsimus, isegi kui vastus on, et see on määramatu. Võib-olla on asi selles, et pole kohe öeldud, milline isik näiteks Paaritu on, kas ta näiteks mõtleb ja tegutseb ainult paaritutel päevadel. Mõni isik mõtleb ja tegutseb ainult paaritutel päevadel, mõni ka paarispäevadel. Pole selge, kumba sorti isik Paaritu on. Kui me selle ära täpsustame, siis ongi vastus käes. Ent sellisel juhul on objektiivne fakt ja vastus küsimusele, et mõtlevaid isikuid on vähemalt kolm. Need, kes ütlevad, et polegi vastust, mida avastada, eeldavad nähtavasti algusest peale kooselu väidet. Keegi võib-olla ütleb, et kui me ei täpsusta mõtleva olendi mõistet, siis pole fakti selle kohta, kui palju mõtlevaid olendeid on. Aga siis eeldatakse jälle, et on palju mõtleva olendi kandidaate, ja see on ka vastus, millest järeldub midagi lähedast kooselu väitele. Olson, ei näe, kuidas küsimusest mööda pääseks.

Kooselu väite kaitseks on esitatud isik olemise argument, mis eeldab, et isikute arv mingis olukorras tehakse kindlaks isiku mõistest lähtudes. Kui mõiste on olemas, siis saab isikute arvu põhimõtteliselt empiiriliselt kindlaks teha. Filosoofi ülesanne on otsustada see mõiste. Rakendame seda siin. Kathleen Wilkes (Real People) ütleb, et isik on see, mis on ratsionaalne, on intentsionaalsete seisundite subjekt, on õigusega võetav moraalisubjektina, saab samaga vastata, kasutab keelt ning omab mingit laadi eneseteadvust. Nii Paarisel kui ka Paaritul on need omadused, kuid sellest ei järeldu, et tegu on kahe isikuga. On tarvis eeldust, et Paaris ja Paaritu on arvuliselt erinevad, ja selles küsimus ongi. Argument töötab ainult juhul, kui kõik isikukandidaadid on üles leitud ja üle loetud. Küsimus ongi selles, kui palju on tõsiseid isikukandidaate – ratsionaalseid, mõtlevaid olendeid. Seda me selle argumendi põhjal öelda ei oska. Wilkes ja Carol Rovane (The Bounds of Agency) ütlevad, et isikukandidaadid on isiksused. Juhtumilugu ütleb, mitu isiksust on ja mis on nende vaimuomadused; filosoofidel jääb üle ainult rakendada isik olemise kriteeriume neile isiksustele. Meie loos on kaks isiksust, kes kriteeriume täidavad, järelikult kaks isikut. Aga see ei ole argument kooselu väite kaitseks. See väidab ainult, et on kaks ratsionaalset, mõtlevat olendit. Et kooselu väidet toetada, peaksid Rovane ja Wilkes põhjendama, et loos on kaks asja, mida nimetatakse isiksuseks, ning need asjad on ratsionaalsed, mõtlevad olendid. Seda nad ei põhjenda. Igal juhul on nende positsioon ebausutav. Mis laadi asi on isiksus? Seda sõna ei kasutata tavakeeles loendatavate objektide kohta. (Me ei ütleks sõnasõnalises tähenduses, et kellelgi on kaks erinevat naeratust.) Kui meie loos tõesti on kaks konkreetset objekti, mida nimetatakse isiksusteks, ja kui seda saab võtta eeldusena argumendis kooselu väite kaitseks, järeldust eeldamata, siis isiksus tundub olevat mingit laadi keerukas psühholoogiline omadus või ehk vaimsete ja käitumuslike sündmuste kogum. Kas niisugune asi saab olla sõnasõnalises tähenduses ratsionaalne, eneseteadlik jne? Kas me oleme atribuudid või kogumid või oleme mehed ja naised (kellel on ka keha)? Rovane ütleb, et me oleme intentsionaalsete episoodide hulgad. See tundub absurdne. Isik olemise argument küll niisugust väidet ei toeta. Teisest küljest, kui isiksuse all mõeldakse lihtsalt teatud laadi isikut, siis isiksuste arv ongi vaidlusküsimus, ja seda tuleb põhjendada, mitte lihtsalt eeldada.

Publikatsioone

• "Is Psychology Relevant to Personal Identity?" Australasian Journal of Philosophy 72: 173–86, 1994
• "Human People or Human Animals?" Philosophical Studies 80: 159–81, 1995
• "Why I Have no Hands." Theoria 61: 182–197, 1995
• "Composition and Coincidence." Pacific Philosophical Quarterly.77: 374–403, 1996
• The Human Animal: Personal Identity Without Psychology. New York: Oxford University Press, 1997.
• "Dion's Foot." Journal of Philosophy 94: 260–65, 1997
• "Was I Ever a Fetus?" Philosophy and Phenomenological Research 57: 95–110, 1997.
• "Relativism and Persistence." Philosophical Studies 88: 141–62, 1997
• "The Ontological Basis of Strong Artificial Life." Artificial Life 3: 29–39, 1997
• "Human Atoms." Australasian Journal of Philosophy. 76: 396–406, 1998
• "Reply to Lynne Rudder Baker." Philosophy and Phenomenological Research 59: 161–66, 1999
• "There is no Problem of the Self." Journal of Consciousness Studies 5: 645–57, 1998. Ümbertrükk: S. Gallagher ja J. Shearer (toim). Models of the Self, Imprint Academic 1999.
• "A Compound of Two Substances." – K. Corcoran (toim). Soul, Body, and Survival Cornell University Press, 2001: 73–88
• "Material Coincidence and the Indiscernibility Problem." Philosophical Quarterly 51: 337–55, 2001
• "Personal Identity and the Radiation Argument." Analysis 61: 38–43, 2001
• "What does Functionalism Tell Us about Personal Identity?" Noûs 36: 682–98, 2002
• "Thinking Animals and the Reference of 'I.'" Philosophical Topics 30: 189–208, 2002
• "An Argument for Animalism." – R. Martin ja J. Barresi (toim). Personal Identity. Blackwell 2003: 318–34.
• "Personal Identity." – S. Stich ja T. Warfield (toim). The Blackwell Guide to Philosophy of Mind. Blackwell 2003: 352–68.
• "Lowe's Defence of Constitutionalism." Philosophical Quarterly 53: 92–95, 2003
• "Was Jekyll Hyde?" Philosophy and Phenomenological Research 66: 328–348, 2003
• "Warum Wir Tiere Sind." – K. Petrus (toim). On Human Persons. Ontos Verlag, 2003: 11–22
• "Animalism and the Corpse Problem." Australasian Journal of Philosophy 82: 265–74, 2004
• "Imperfect Identity." Proceedings of the Aristotelian Society 104: 81–98, 2006
• "There a Bodily Criterion of Personal Identity?" – F. MacBride (toim). Identity and Modality. Oxford University Press, 2006
• "Temporal Parts and Timeless Parthood." Noûs 40: 738–752, 2006
• "The Paradox of Increase." The Monist 89: 390–417, 2006
• What Are We? A Study in Personal Ontology. New York: Oxford University Press, 2007.
• "What Are We?" Journal of Consciousness Studies 14: 37–55, 2007. Ümbertrükk: A. Laitinen and H. Ikäheimo (toim). Dimensions of Personhood (Imprint Academic, 2007)
• "Was I Ever a Fetus?" (uus versioon). – R. Nichols jt. Philosophy Through Science Fiction, Routledge 2008.
• "The Rate of Time's Passage." Analysis 69: 3–9, 2009
• "The Passage of Time." – R. LePoidevin jt (toim). The Routledge Companion to Metaphysics 2009: 440–48