Hulja mõis

Hulja mõis (saksa keeles Huljel) oli rüütlimõis Virumaal Kadrina kihelkonnas. Tänapäeval jääb kunagine mõis Lääne-Virumaale Kadrina valla territooriumile.

Ajalugu

Hulja mõisa on esmamainitud 1518. aastal. 1543. aastal pantis Johan Soye Hulja mõisa 15 aastaks Jürgen Lohdele Undlast. 1560. aasta paiku abiellus Jürgen Lode tütar Anna Johann von Roseniga ning Hulja läks Rosenite suguvõsa valdusse. Anna surma järel päris mõisa tema tütre Margaretha abikaasa Fromhold von Tiesenhausen. Fromhold von Tiesenhauseni surma järel 1641. aastal päris Hulja ja Undla mõisa tema poeg Fabian von Tiesenhausen.

Fabian von Tiesenhauseni surma järel päris Hulja mõisa tema vend Bernhard von Tiesenhausen (suri 1684). Viimase surres päris mõisa tema vend Eestimaa rüütelkonna peamees (1659–1663) ja hilisem Eestimaa maanõunik Frommhold von Tiesenhausen (suri 1694), kelle surma järel läks mõis Bernhard von Tiesenhauseni tütre Gertrud Elisabeth von Tiesenhauseni ja tema abikaasa vabahärra Gustav Christian von der Pahleni (1736) omandisse. Hiljem läks mõis tema ainukese otsese pärija, tütar Augusta Sophia von der Pahleni abielu kaudu Hans von Rosen nooremale (1685–1767).

Hans von Roseni surma järel 1767. aastal päris Hulja tema poeg Robert Gottlieb von Rosen (suri 1792) ning viimase surres tema naine Anna Ottilia (sünd. Delwig; suri 1808). Nende poeg Robert Gottlieb von Rosen oli kuni ema surmani disponent (rentnik) ja maksis emale mõisa eest renti.

1820. aastal pantis Robert Gottlieb von Rosen Hulja kümneks aastaks meeskohtuassessor Friedrich Adolph von Dellingshausenile koos Kruusimäe mõisaga ja Undla mõisast lahutatud Laute ja Zirge külaga.

1840. aastal päris Hulja mõisa koos Kruusimäe poolmõisaga meeskohtunik Karl Thomas von Dellingshausen.

1857. aastal andis Karl Thomas von Dellingshausen oma eluajal Hulja koos Kruusimäe ja sinna juurde kuuluvate Laute ja Zirgo külaga ning Essu, Andja ja Undla mõisa üle pärandina oma pojale alampolkovnik Friedrich von Dellingshausenile, jättes enesele kuni surmani Andja ja Essu valdamisõiguse.

1890. aastal pärast parun Friedrich Ewald Thomas von Dellingshauseni surma pärisid Hulja ja Undla mõisa tema lesk Aline von Dellingshausen (sünd Baumgarten) ja poeg Karl Thomas Friedrich von Dellingshausen kumbki 2/5 osas ja tütar Anette (Anita) Aline von Dellingshausen 1/5 osas. Mõisaosad kompenseeriti teistele pärijatele 1891. aastal Karl Thomas Friedrich von Dellingshauseni poolt, kes omandas mõlemad mõisad.

1919. aastal mõisad võõrandati, Friedrich Karl Thomas von Dellingshausen (1885–1968), majandas Hulja jäänukmõisa.

Mõisahooned

Hulja mõisa peahoone on ehitati mitmes järgus. Hoone vanem osa on 1775. aastal ehitatud ühekorruseline kõrge sokliga varaklassitsistlik, baroksete sugemetega ühekorruseline ja poolkelpkatusega paekiviehitis. Hoone fassaadi keskosa kaunistab ovaalaknaga kolmnurkfrontoon. Hulja mõisa peahoone on tunnistatud arhitektuurimälestiseks.

1869. aastal pikendati hoonet parempoolsest otsast, ehitades ta kokku seal juba varem asunud aidahoonega ja lisati vana peahoone ette ka puidust veranda.

Hoone on põhiosas säilinud, kuigi ta on kaotanud mitmeid arhitektuurseid osi; eriti 19. sajandil lisatud osast.

Mõisa kõrvalhooned (tall-tõllakuur, ruudukujulise põhiplaaniga karjahoov) on algse välimuse minetanud.

Park paikneb põhiosas peahoone taga, algselt oli seal ka ulatuslik kanalite ja tiikide süsteem.

Viimased aastakümned on mõisa peahoone seisnud kasutuseta.

Välislingid

• Hulja mõis Eesti mõisaportaalis
• Hulja mõisa peahoone, Veljo Ranniku fotokogu
• Hulja mõisa peahoone, Jaan Vali fotokogu
• Hulja mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris
• 15659 Hulja mõisa peahoone Kultuurimälestiste register
• 15660 Hulja mõisa park Kultuurimälestiste register
• Miks Hulja parun Saksamaale ei sõitnud., Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 138, 1 detsember 1939