(Translated by https://www.hiragana.jp/)
Ilmar Talve – Vikipeedia Mine sisu juurde

Ilmar Talve

Allikas: Vikipeedia
Ilmar Talve 8. juunil 2004 Tartu Kirjanike Majas oma raamatu "Eesti kultuurilugu" esitlusel

Ilmar-Aleksander Talve (1936. aastani Thalfeldt; 17. jaanuar 1919 Mga alev, Petrogradi kubermang – 21. aprill 2007 Turu) oli peamiselt Rootsis ja Soomes tegutsenud eesti kirjanik ja etnoloog. Tema tegevust hinnatakse oluliseks nii Eesti, Rootsi kui ka Soome rahvakultuuri uurimisel. Kirjanikuna on ta tuntud oma novellide ja romaanide poolest.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlve ja suurema osa noorusest veetis Ilmar Talve Tapal, kus omandas ka keskhariduse. Õpingud jätkusid 1938. aastal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, kus ta õppis etnograafiat, folkloristikat ja kirjandust. Alates 1940. aasta augustist töötas ta õpingute kõrvalt ka Eesti Rahva Muuseumis. Ülikooli lõpetas Talve 1942. aastal cum laude. 1943. aasta aprillis põgenes ta Saksa mobilisatsiooni eest Soome (samas paadis koos kapten Karl Talpakuga), kus osales vabatahtlikuna Jätkusõjas. 1944. aasta augustis pöördus ta koos teiste soomepoistega kodumaale tagasi. Ta vahistati Saksa okupatsioonivõimude poolt ja saadeti Saksamaale, kus ta 1944–1945 viibis võõrtööliste (Fremdenarbeiter) laagris Flensburgis. Sealt õnnestus tal 1945. aastal põgeneda Rootsi.

Rootsis jätkas ta aastatel 1947–1951 Stockholmi Ülikoolis õpinguid etnograafia alal ja oli sama ülikooli juures aastatel 1954–1957 stipendiaat. Aastal 1960 kaitses doktoritöö.

Ilmar Talve töötas 1945. aastast assistendina Põhjamaade Muuseumi juures, kus osales ka 1957. aastal ilmunud Rootsi rahvakultuuri atlase "Atlas över svensk folkkultur" koostamises.

Aastast 1959 elas ta Soomes Turu linnas, oli aastatel 1960–1962 Turu Ülikooli dotsent ja aastast 1962 professor. Ilmar Talve oli rahvateaduste õppetooli rajaja Turu Ülikoolis ja selle kauaaegne juhataja. Aastast 1986 jätkas ta teadustegevust emeriitprofessorina.

Soomes tegeles ta põhjalikult töölis- ja linnaolustiku uurimisega. Tema koostatud on Soome rahvakultuuri ülevaateteos "Suomen kansankulttuuri", mille esmatrükk ilmus 1979. aastal. Eesti etnoloogia seisukohalt on Talve olulisimaks teoseks 2004. aastal ilmunud "Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvumiseni".

Ta oli Eesti Kirjanike Liidu liige ja Eesti Kirjanduse Seltsi auliige.

Ilmar Talve suri 21. aprilli 2007 pärastlõunal Turu haiglas.

Aastal 2008 ilmus Ilmar Talve Eesti-aineliste artiklite valimik "Vanem ja noorem Eesti" (koostanud Simo Runnel, Ilmamaa, Tartu, 296 lk).

Kirjanduslik looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjanikuna on Ilmar Talve avaldanud jutustusi, romaane, mälestusi, vesteid, arvustusi ja publitsistikat. Kirjanduslikku tegevust alustas ta juba Eestis. Aastal 1934 ilmusid ajakirjanduses tema esimesed följetonid (valimik paguluses kirjutatud vesteid on avaldatud raamatus "See oli sel ajal kui...", LR 1990, nr 52).

Rootsis elades kuulus ta aastast 1946 kirjanduslikku rühmitusse "Tuulisui". Tema esikteos oli 1948. aastal Vadstenas ilmunud novellikogu "Ainult inimene", kus ta kajastab isiklike muljete vahendusel oma põlvkonna saatust Teises maailmasõjas.

Esimese romaanina nägi 1952. aastal trükivalgust poliitiline romaan "Maja lumes", mis kirjeldab väikeriigi saatust totalitaarsete suurriikide haardes. Aastal 1959 Lundis välja antud "Juhansoni reisid" on humoorikas romaan kolme eesti sõduri seiklustest sõja-aastatel. Tema kirjandusliku loomingu tipuks peetakse 1988. aastal Lundis ilmunud kaheköitelist romaani "Maapagu", mis kajastab Noor-Eesti liikmete elu ja tegevust Euroopa riikides perioodil 1906–1917.

Hiljem, aastatel 1997–1999 avaldas Ilmar Talve veel kolmeköitelise autobiograafia: "Kevad Eestis", "Kutsumatu külaline" ja "Kolmas kodumaa". Aastal 2004 ilmus see ka tõlgituna soome keelde.

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Ilmar Talve abikaasa oli Liisa Marjatta Karvinen (1922–1966). Neil oli kolm last:

  • Juhan Kristjan Talve (1951–2003)
  • Anna Elisabet Talve Grins (1958–2013)
  • Lauri Arvo Ilmar Talve (1961–)

Akadeemiline kuuluvus

[muuda | muuda lähteteksti]

Ilmar Talve kuulus EYS Veljestosse (coetus 1938), kus tema akadeemiliseks isaks oli Karl Ristikivi.

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

Ilukirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1948 "Ainult inimene" (novellikogu)
  • 1952 "Maja lumes" (romaan)
  • 1959 "Juhansoni reisid" (humoristlik romaan)
  • 1988 "Maapagu" (kaheköiteline suurromaan)

Mälestused

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1997 "Kevad Eestis" (mälestuste triloogia I osa, kuni soomepoisiaja lõpuni)
  • 1998 "Kutsumatu külaline" (mälestuste triloogia II osa, alates 1944 Saksamaal ja Rootsis)
  • 1999 "Kolmas kodumaa" (mälestuste triloogia III osa, alates 1959 Soomes)

Monograafiad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1960 "Saun ja kuivati Põhja-Euroopas" (Bastu och torkhus i Nordeuropa, rootsikeelne doktoritöö)
  • 1979 "Soome rahvakultuur" (Suomen kansankulttuuri, Soome rahvakultuuri ülevaateteos)
  • 2004 "Eesti kultuurilugu: keskaja algusest Eesti iseseisvuseni"

Publitsistika

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1990 "See oli sel ajal kui..." (valimik paguluses kirjutatud vesteid)
  • 2008 "Vanem ja noorem Eesti" (Eesti-aineliste artiklite valimik)

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  2. ↑ "Rahvusmõtte auhind". Tartu Ülikool. Vaadatud 9. detsembril 2022.
  3. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 368
  4. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 83
  5. ↑ "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Eerik Teder, "Ilmar Talve – kirjanik" – Keel ja Kirjandus 1989, nr 1, lk 48–50
  • Eestlane maapaos. Ilmar Talve intervjuu Sirje Ruutsoole – Looming 1989, nr 2, lk 247–256
  • Ants Viires, "Ilmar Talve teadusmehena" – Keel ja Kirjandus 1989, nr 5, lk 281–283
  • Jaan Undusk, "Vaimulooline Talve" (romaani "Maapagu" arvustus) – Akadeemia 1989, nr 6, lk 1305–20
  • Rein Kruus, "Ühe ajajärgu lõpp" (romaani "Maapagu" arvustus) – Keel ja Kirjandus 1989, nr 12, lk 749–752
  • Arno Oja, "Ilmar Talve ja ta romaan "Maja lumes"" – ettekannete kogumikus "Välismaise eesti kirjanduse konverents Tallinnas 28. ja 29. nov. 1988. a.", 2. osa, Eesti Kultuurifond, Tallinn 1989, lk 24–45
  • Ilmar Talve oma romaanist "Maapagu". Kommenteerinud Jaan Undusk – Keel ja Kirjandus 1994, nr 3, lk 178–179
  • Ants Viires, "Minevikumeenutusi Ilmar Talve autobiograafia puhul" (raamatu "Kevad Eestis" arvustus) – Akadeemia 1998, nr 6, lk 1304–15
  • Art Leete, "Elu nagu filmis" (autobiograafia I-III arvustus) – Vikerkaar 2000, nr 8/9, lk 157–159
  • Ants Viires, "Kultuur ja traditsioon", Ilmamaa, Tartu 2001, lk 350–374 (Eesti pagulasetnoloogid Rootsis)
  • Toomas Haug, "Troojamäe tõotus" (valimik artikleid), 2004, lk 234–249 (romaani "Maja lumes" 2001. aasta väljaande järelsõna uustrükk)
  • Toomas Hiio, "XX sajandi vaade Eesti ajaloole" (raamatu "Eesti kultuurilugu" arvustus) – Looming 2004, nr 12, lk 1903–07
  • Malle Salupere, "Iseseisvuseelse Eesti kultuuriloo esimene täisversioon" (raamatu "Eesti kultuurilugu" arvustus) – Keel ja Kirjandus 2005, nr 2, lk 144–148
  • Ülo Tonts, "Klassikuks kodust kaugel" (artikleid pagulaskirjandusest), Ilmamaa, Tartu 2006, lk 214–232 (romaanist "Maapagu" ja selle retseptsioonist)
  • Nekroloog – Looming 2007, nr 5, lk 795–797
  • Nekroloog: Ants Viires, "Ilmar Talve 17. I 1919 - 21. IV 2007" – Keel ja Kirjandus 2007, nr 6, lk 509–510
  • "Eesti kirjandus paguluses XX sajandil", Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2008, lk 170–175 (autor Ülo Tonts) ja bibliograafia lk 200–201
  • Ülo Tonts, "Ilmar Talve". (Talvest kui teadlasest kirjutab eraldi artiklis Ants Viires). Sari Eesti kirjanikke, Ilmamaa, Tartu 2009, 288 lk

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ilmar_Talve&oldid=6607746"