India muusika

Daam Tanpurat mängimas, umbes 1735

Karnaatilist pala "Mysore Sri Vasudevacharya Nr 129" esitavad Aparna Sundararaman (vokaal), Sughosh Pavan (viiul) ja Devarajan

Tänu India ulatuslikkusele ja mitmekesisusele hõlmab India muusika arvukaid žanre ja vorme, mis varieerudes hõlmavad klassikalist muusikat, folki (Bollywood), rokki ja popmuusikat. India muusikal on alati olnud tugevad sidemed mütoloogia ja religiooniga, sellest sümbioosist on välja arenenud kunstivorm, mis on selgelt erinev lääne muusikast, sama palju kui hinduism ristiusust. Ühtsus saavutatakse pigem sarnasuste kui suurte muutuste kaudu, põhinedes puhtalt sensuaalsel lähenemisel. Hindu muusika jaguneb näiteks ragadeks või meloodiatüüpideks. Sõna raga tähendab värvi või meeleolu. Ragadega on ühendatud talad ehk rütmilised struktuurid. Talade ja ragad kombinatsioon annab võimaluse luua imeliselt peent ja meloodilist muusikat.

Klassikaline muusika

 Pikemalt artiklis India klassikaline muusika

India klassikaline muusika hõlmab Hindustani poolsaarel klassikalist muusikat. Siia kuuluvad kaks peamist traditsiooni: karnaatiline muusika, mida harrastatakse valdavalt poolsaare lõuna piirkonnas ja hindustani muusika, mida võib leida põhja,-ida- ja keskosas. Mõlemaid traditsioone polnud võimalik eristada enne 16. sajandit. Suurmogulite valitsusajal traditsioonid eraldusid üksteisest ning arenesid erivormideks. Hindustani muusika rõhutab improvisatsioonile ja kõikide raga aspektide uurimist.

India klassikalise muusika juured leiduvad hinduismi veedade kirjanduses ja iidses Natyashastras, mis on klassikaline sanskriti tekst Bharata Muni etenduskunstist. 13. sajandi Sanskriti Sarangadeva teksti Sangita-Ratnakara (Muusika ja tansu ookean) peetakse üldtunnustatud nii hindustani kui ka Karnataka muusika kirjeldavaks tekstiks.

India klassikalisel muusikal on kaks põhielementi, raga ja tala. Raga põhineb mitmekesisel swara repertuaaril (noodid ja mikronoodid), moodustades sügavalt keerulise meloodilise struktuuri kanga, samas kui tala mõõdab ajatsüklit ka takti. Raga annab muusikutele helide paleti, et luua sidus meloodia ning tala pakub loova raamistiku rütmiliseks improvisatsiooniks. India klassikalises muusikas on nootide vahe sageli olulisem kui noodid ise ja traditsiooniliselt välditakse lääne klassikalisi mõisteid nagu harmoonia, kontrapunkt, akordid või modulatsioon.

Rahvamuusika

India rahvamuusika on ilmselgelt mitmekesine, seda lauldakse eri keeltes ja murretes.

Rahvamuusika žanrid on Tamang Selo, Bhangra ja Giddha, Bihu ja Borgeet, Dandiya, Gaana, Haryanvi, Himachali, Jhumair ja Domkach, Lavani, Manipuri, Marfa, Mizo, Odissi, Rabindra Sengeet (Bengali muusika), Rajasthani, Sufi folk rokk ja Uttarakhandi muusika.

Tamang Selo

Tamang Selo on Tamani rahva žanr, mis on enamasti populaarne nepali keelt rääkivates kogukondades, nii Indias kui ma ülemaailmselt. Sellist muusikat saadetakse üldjuhul Tamangi pillidega: Dampu, Madal ja Tugna. Selo võib olla väga kaasahaarav ja elav või aeglane ja meloodiline ning seda lauldakse tavaliselt armastuse, kurbuse ja igapäevase elu väljendamiseks.

Populaarne muusika

Tantsumuusika

 Pikemalt artiklis India tantsukunst

Peamiselt populaarne noorte hulgas, tantsumuusikat mängitakse peamiselt ööklubides, pidudel, pulmades ja teistel pidustustel. See põhineb enamasti nii India filmimuusikal kui ka India popmuusikal, mis mõlemad laenavad klassikalistelt ja rahvalauludelt moderniseerides neid kaasaegsete pillide ja muude uuendustega.

Filmimuusika

Populaarseim India levimuusika vorm on filmimuusika või laulud ja muusika Bollywoodi filmidest, mis teeb kokku 72% kogu muusika läbimüügist. Filmi muusika on sümbioos klassikalisest muusikast ja läänelikust muusikast, et luua India meloodiaid. Traditsiooniliselt ei laula näitlejad filmides ise, vaid selleks kasutatakse kutselisi lauljaid ning näitlejate ülesandeks on oma huulte sünkroonimine meloodia ja sõnadega. Rokk bändid nagu Indus Creed, Indian Ocean, Silk Route ja Euphoria on saanud tohutult populaarseks tänu kaabeltelevisiooni arengule.

Popmuusika

India popmuusika põhineb rahvamuusika ja klassikalise muusika segust, mida toetavad üldjuhul modernsed rütmid ka muust maailmast. Popmuusika sai alguse Lõuna-Aasias tänu lauljale Ahmed Rushdi ja ta laulule "Ko Ko Korina" aastal 1966. Popmuusika hakkas populaarsust koguma 1980. aastatel tänu produtsent Biddule, kes oli ka Lääne maailmas tuntud ja keda loetakse üheks disko asutajaks näiteks tänu oma laulule "Kung Fu Fighting" (1974). Tema produtseeritud oli ka album "Young Tarang" (1984), mis on siiani India kõige rohkem müüdud album 40 miljoni eksemplariga.

Patriootlik muusika

Patriootlikud tunded on indialastega püsinud alates vabadusvõitluse ajastust. India hümni "Jana-Gana-Mana", mille on kirjutanud Rabindranath Tagore, ja "Vande Mataram", mille kirjutas Bankim Chandra Chattopadhyay, mis on India rahvuslaul, loetakse olulisemateks muusikapaladeks, mis India rahva on ühendanud. Hilisemad iseseisvumisjärgsed laulud, mis on rahvas ühendanud, on "Aye mere watan ke logo", "Mile Sur Mera Tumhara", "Ab Tumhare Haware Watan Saathiyo" ja "Maa Tujhe Salaam", mille on kirjutanud A. R. Rahman.