Käsikell

Käsikell

Käsikell
Liigitus	Löökpill
Sugulaspillid
Kell, Handchime

Käsikell on muusikainstrument, käega mängimiseks mõeldud kell. Et kella mängida, haarab mängija käepidemest ning liigutab rannet nii, et kella sees olev tila lööks vastu kella ja tekitaks heli. Enamasti esinevad käsikellad häälestatud komplektides, mida ansamblid kasutavad muusika mängimiseks.

Ajalugu

Teke

Esimesed häälestatud käsikellad töötasid välja vennad Robert ja William Cor Inglismaal Aldbourne'is vahemikus 1696–1724.

Käsikellade tekkeloo kohta on palju erinevaid legende. Arvatavasti kasutati neid esialgu selleks, et kirikutornide kellalööjad saaksid väikeste kellade peal harjutada. Kasutatavaid kelli oli sama palju kui kelli kirikutornis (tavaliselt 12) ja need olid häälestatud diatoonilise helirea järgi. Aja jooksul muutusid kellakomplektid suuremaks ja tekkisid käsikellaansamblid. Käsikella kui instrumendi hiilgeajaks võib pidada 18. sajandi keskpaika.

Terminoloogia

Tavaliselt kutsutakse käsikelli täpsemalt Inglise käsikelladeks, mis viitab konkreetsele käsikella tüübile, mitte päritolumaale.

Suurbritannias tehakse vahet Ameerika ja Inglise käsikelladel – Inglise käsikellad on traditsiooniliste nahast käepidemetega, aga Ameerika käsikellade käepidemed on tehtud tänapäevasematest materjalidest, näiteks plastist. Ameerikas kutsutakse neid kõiki aga Inglise käsikelladeks.

Tootmine

Whitechapeli käsikellad

Tuntumad käsikellade ja muu varustuse tootjad on:

• Malmark
• Schulmerich Bells
• Whitechapel Bell Foundry
• John Taylor Bellfounders
• Uchida Handbells

Tootmisprotsess (Malmark)

Malmarki käsikellad

Kõigepealt arendab disainer välja kella profiili, mis võimaldab tekitada kindlaid ülemhelisid. Helikõrguse määravad kella ava diameeter ja seina paksus, ülemhelid sõltuvad pigem kella kujust. Joonise alusel valmistatakse proovivorm, selle järgi tehakse liivavorm, mille sisse valatakse pronksisulam. Käsikelli valmistatakse puhtast pronksist, mis sisaldab umbes 80% vaske ja 20% tina. Metalli kuumutatakse moodsates elektrilistes sulatusahjudes kuni 1177 °C juures. Sulametall valatakse liivavormidesse spetsiaalsete rennide kaudu. Pärast pronksisulami tardumist eemaldatakse liiv. Ülemäärane metall lõigatakse lahti, nii et järele jääb toorikkest, mis puhastatakse tsentrifuugi abil sissepõlenud liivast ja jääkainetest. Seejärel saadetakse toorik lõpliku vormi andmiseks ja häälestamiseks treialitööde osakonda. Kõigepealt treitakse tooriku väliskülge, kuni saavutatakse täpselt ettenähtud profiil või vorm. Järgmiseks treitakse kella seestpoolt, ja seal toimub ka kella häälestamine. Pärast iga üksikut metallilõiget seisatakse treipink, lüüakse kella ja loetakse tekkinud vibratsiooni häälestamisseadmega, mis võimaldab eristada toone 1/100 pooltooni täpsusega. Seejärel võib kell minna lihvimisele, poleerimisele ja lõpphäälestusele. Siis läheb kell edasi lihvimis- ja poleerimisosakonda, kus see lihvimismasinaga kõigepealt seestpoolt ja siis väljast siledaks lihvitakse. Täiuslikult häälestatud kella helitäpsus saavutatakse just lihvimisprotsessi käigus. Käsikella teised osad nagu käepide, käepideme piiraja, haamri ja tila mehhanism valmistatakse käsitööna ning valmistatakse ette kella lõplikuks montaažiks. Seejärel teeb kokku pandud kell läbi indekseerimisprotsessi, et kindlaks määrata need valuparameetrid, mis võimaldavad saavutada parima tonaalsuse. Kella omadused pannakse nende parameetrite alusel kirja ning kellavalu loetakse kinnitatuks. Sellele järgneb iga kella täielik muusikaline ja mehaaniline kontroll, enne kui koostatakse üksteisega sobivate kellade harmoonilised oktaavkomplektid.

Käsikelli toodetakse tavaliselt 25, 37, 49, 73 või 85 kellast koosnevate komplektidena. Väiksemaid komplekte saab kellade lisamisega suurendada. Valmistatakse ka suuri basskelli vahemikus C2-C#3, mis on nende kaalu vähendamiseks ja tugevama põhitooni tekitamiseks valmistatud alumiiniumisulamist.

Kellamuusika

Käsikellamängijad harjutamas

Käsikellad on alati olnud tihedalt seotud kirikuga ning on seda ka tänapäeval, kuid järjest rohkem on need kasutusel professionaalses muusikas. Enamasti mängitakse muusikat, mis on kirjutatud või seatud spetsiaalselt käsikellade jaoks. Olenemata repertuaarist on kellaansamblite levinumateks kontserdipaikadeks endiselt kirikud, kuid järjest enam antakse ka tellimuskontserte üritustel vms.

Koosseisu, mis mängib äratuntavat meloodilist kellamuusikat, nimetatakse käsikellaansambliks. Väiksemad koosseisud kasutavad vaid 25 kella (kaks oktavit, G4-G6), samas tavaliselt on kellakomplektid suuremad, kuni kaheksaoktaviliste komplektideni välja (97 kella, C1-C9). Kellad paigutatakse tavaliselt laudadele, mida katavad pehmed matid, et kaitsta kellade pronksist pinda ning hoida neid veeremast. Parema haarde ja kellade kaitsmise eesmärgil kannavad mängijad kindaid.

Kellaansamblite liikmed vajavad teistest ansamblitest pisut erinevat koordinatsiooni. Igal mängijal on ees terve noot, mitte ainult enda partii. Erinevalt orkestrist või koorist, kus iga muusik on vastutav ühe meloodiajoone eest, töötab kogu kellaansambel kui üks instrument, kus iga muusik on vastutav teatud nootide eest, lüües kella siis, kui vastav noot muusikas esineb.

Käsikellanoodid näevad klaverinootidega sarnased välja, kuid reeglina kirjutatakse kellanootides esimese oktavi C# (C#5) ja kõik sellest allapoole jäävad noodid bassivõtmesse ehk alumisele noodireale. Esimese oktavi Db (Db5) ja kõik sellest ülespoole jäävad noodid kirjutatakse viiulivõtmesse ehk ülemisele noodireale. Käsikellamuusikas on noodid kirjutatud ühe oktavi võrra madalamale, kui kellad tegelikult on, seega C5 ehk esimese oktavi C kõlab tegelikult nagu teise oktavi C.

On mitmeid käsikellanootide kirjastajaid, näiteks Hope Publishing Company, The Lorenz Corporation ja Alfred Music Publishing, kuid on ka individuaalseid seadjaid ja heliloojaid. Käsikellamuusikaga seotud kulud on tavaliselt tingitud saatmiskuludest ja levitamisest, sest enamik noote tuleb osta igale ansambli mängijale eraldi.

Enamik käsikelladele kirjutatud lugusid on lühikesed ja kestavad mõne minuti. Vähesed heliloojad kirjutavad käsikelladele pikemaid ja keerukamaid lugusid – tavaliselt kasutatakse sellistes teostes ka teisi pille.

Mängimistehnikad

Et käsikella lüüa, liigutab mängija seda nii, et kella tila lööks vastu selle sisepinda. Selleks hoitakse kella ülespidi, õla lähedal, ning lüüakse randmest. Et heli paremini edasi kanduks, teeb mängija käega ellipsikujulise kaare, mis jätab vaatajale lisaks ilusa ja graatsilise mulje. Kell jääb helisema, kuni selle hääl ise tasapisi hajub või kuni mängija kella summutab – tavaliselt käega (pöidlaga), vastu õlga või vastu pehme matiga kaetud lauda.

Topeltkellad

Topeltkelladega mängimine

Käsikelli on võimalik mängida nii, et ühes käes on kaks kella. Selleks asetatakse kaks kella risti üksteise peale (mugavuse mõttes asetatakse väiksem kell allapoole) ning haaratakse neist nii, et pealmine (suurem kell) jääb pöidla ja nimetissõrme vahele ja alumine (väiksem kell) jääb nimetissõrme ja keskmise sõrme vahele. Selle tehnika abil saab kaht kella ühes käes mängida kas eraldi, näiteks kui mängija ei jõua kelli eraldi kätesse haarata, või samaaegselt, näiteks kui on vaja mängida oktavit. Selle tehnika korral läheb vaja oluliselt vähem kellamängijaid.

Kutselised mängijad kasutavad ka tehnikat, kus ühes käes on kolm kella, kuid ansamblimängus vajatakse seda harva ning pigem on see levinud soolomängijate hulgas.

Echo ja gyro

Teised tehnikad

Echo – lisab pikale noodile kerge pulseerimise efekti. Selleks liigutatakse helisev kell servaga kergelt matiga kaetud laua vastu ja tõstetakse jälle üles.

Malleting (pulkadega mängimine)

Gyro – tekitab pikale noodile vibreeriva heli, mis võimaldab sel kauem püsida. Selleks lüüakse kella ja keerutatakse seda aeglaselt, hoides seda vertikaalses asendis.

Kellamängupulgad (Malmark)

Malleting (pulgaga mängimine) – kelli lüüakse spetsiaalsete pulkadega, mis on kas kummist, plastikust või lõngast kattega. Üldiselt kehtib reegel, et mida suurem (madalam) kell, seda suurema pulgaga seda mängitakse. Pulgaga mängides on kell tavaliselt laual, seega tekib lühike staccato noot. Kella võib pulgaga lüüa ka siis, kui see on teise käega üles tõstetud, see annab erinevalt tavalisest mängutehnikast kellale teravama kõla. Kasutades mitut pulka, on võimalik luua trummipõrinasarnane efekt.

Martellato ja martellato lift

Martellato (vastu lauda) – tekitab samuti staccato noodi. Selleks lüüakse kell vertikaalses asendis vastu lauda nii, et tila lööb vastu kella sisemust kohe pärast kokkupuudet lauaga. Sellest on olemas ka variatsioon, martellato lift, mille tekitamiseks tõstetakse kell kohe pärast kokkupuudet lauaga üles tagasi. See loob staccato noodi, millele järgneb vahetult tavaline kellaheli.

Shaking

Plucking – mängija võtab pöidla ja nimetissõrmega kella tila otsast kinni ning lööb selle vastu kella sisemust, luues terava staccato heli. Kell on selle ajal laual, käepide mängija poole suunatud.

Shaking – kella hoitakse vertikaalses asendis ning raputatakse kiiresti nii, et tila lööb korduvalt ja hästi kiiresti vastu kella sisemust. See tehnika loob püsiva heli, vastupidi tavalisel mängimisel tekitatavale helile, mis hajub kiiresti. Shake'i kasutatakse pigem väikeste kellade peal, sest need kaaluvad vähe.

Tower Swing – mängija lööb kella, liigutab selle siis kaares alla ja natuke enda taha ning seejärel tagasi tavalisse asendisse. See loob echo'ga sarnase efekti.

Thumb damp (pöidlaga mängimine) – see tehnika loob plucking'iga ja pulgaga mängimisega sarnase staccato-heli, kuid on laiemalt kasutatav väiksemate kellade mängimisel, mille puhul mängutehnikate vaheldumine võib olla väga kiire, seega näiteks pulga haaramine oleks liiga aeganõudev. Pöidlaga mängimiseks mängitakse kella nagu tavaliselt, kuid lisaks asetatakse pöial kella peale, summutades kella seega kohe pärast löömist.

Noodikiri

Erinevate mängutehnikate jaoks kasutatakse palju lühendeid ja muid tähiseid, mis on tihti käsikellanootidele ainuomased:

• LV – let vibrate või laissez vibrer, eesti keeles "jäta peale", tekitab sarnase efekti nagu klaveri pedaal
• R – ring, tähistab tavalist mängutehnikat või mõne muu mängutehnika (näiteks LV) lõppu
• SK – shake
• TD – thumb damp
• PL – pluck
• SW – swing

Käsikellad Eestis

Arsis

Esimesed käsikellad toodi Eestisse 1993. aastal, kui 1990. aastal alustanud Arsise kammerkoorist kasvas välja Arsise kellade ansambel, mille käsutuses on täna üks maailma parimaid kellakomplekte: 7+4 oktavit Inglise käsikelli ja 7 oktavit handchime '​e. Arsise kellade ansamblis on kaheksa liiget.

1999. aastal avati Tallinnas Arsise Kellade Kool, mille eesmärgiks on näidata, kui tänuväärne on see instrument laste ja muusikaõpetuse seisukohalt. Käsikella abil on väga lihtne anda lastele esmaseid muusikalisi teadmisi. Kaks aastat hiljem avati kool ka Tartus. Kuigi muusikat õpitakse Arsise kellade koolis põhiliselt käsikellade abil, on seal lisaks ka klaveri-, muusikaloo ja solfedžotunnid. Nii Tallinnas kui ka Tartus tegutseb kaks Arsise noorteansamblit. Tallinna ansamblite dirigent on Aivar Mäe ja Tartu ansamblite dirigent on Mari Tooming. Arsises tegutseb kahe kooli peale kokku umbes 300 inimest.

Pärnu Käsikellastuudio Agapella

Pärnu Käsikellastuudio MTÜ eesmärk on propageerida käsikellamuusikat kui haruldast, omanäolist ja Eestis vähelevinud musitseerimisviisi ning pakkuda kvaliteetset hobiharrastust igas vanuses inimestele. Kokku tegutseb Pärnu Käsikellastuudios umbes 50 inimest. 2013. aasta septembris alustas MTÜ tütarettevõttena tegevust Pärnu Käsikellakool, kus peale kellamängu õpitakse lisaks ka nooditundmist.

Campanelli käsikellaansambel

Campanelli tegutseb alates 2005. aastast Nõmme kultuurikeskuses. Ansamblis on 14 liiget ja dirigent on Inna Lai, kes esineb ka sooloartistina.