Kõrb

Kõrb on ala, kus aastane sademete hulk jääb alla 200 mm.

Keskmine temperatuur ei ole kõrbe definitsiooni seisukohast oluline, kõrbed esinevad nii troopilises kui ka arktilises ja antarktilises kliimavöötmes (külmakõrbed). Kõrbed võivad olla liivased, kivised, jäised jne. Ulatuslikum kõrbete esinemine on olnud omane külmema kliimaga aegadele ehk külmhooneperioodidele Maa ajaloos, sest külmema kliimaga aurub vähem. Kõrbed on ka omased ajale, mil tekkisid hiidmandrid. Nende sisealad asusid kaugel niiskusallikast ehk ookeanist. Et Maa kliima on viimaste miljonite aastate jooksul olnud küllaltki külm, on ka kõrbed tänapäeval laialt levinud ökosüsteemid. Kõrbete elustik on üsna vaene ning inimasustus enamasti hõre. Bioproduktsioon on madal. Maailma suurima pindalaga kõrb on Antarktis ning suurima pindalaga kuumakõrb Sahara.

Kõrbed võivad tekkida mitmel põhjusel.

Osa kõrbeid on levinud troopikas kolmekümnenda laiuskraadi kandis nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Selle on tingitud atmosfääri tsirkulatsioonist, mis põhjustab valdavalt niiske kliimaga madalrõhkkonna ekvaatori lähistel ning püsiva kuiva kliimaga kõrgrõhkkonna troopikas. Selle kohta on täpsemalt kirjas artiklis Hadley rakk. Selline kõrb on nt Sahara.

Kõrbeid esineb ka keskmistel laiustel, näiteks Gobi kõrb. Seda eeskätt niiskusallika ehk mere kauguse tõttu,

Samuti võivad tekkida kõrbed mäestike tuulealustele külgedele, näiteks Surmaorg.

Kõrbed esinevad ka polaarpiirkondades, kus on vähe aurumist ning kuhu ka niiskusel on raske pääseda. Näiteks Antarktikas ümber mandri puhuvate läänetuulte tõttu.
Kõrbed võivad tekkida ka püsiva temperatuuriinversiooni korral, mille võivad põhjustada näiteks külmad hoovused, mis jahutavad alumist õhukihti. Tulemuseks on see, et niiskus ei saa tõusvate õhuvooludega kõrgemale tõusta ega pilvi moodustada. Selline on olukord Lõuna-Ameerika läänerannikul, kus paikneb maailma kõige kuivem kõrb Atacama.

Vaata ka