Mamelukid
Mamelukid (araabia keeles مملوك mamlūk 'omand, valge ori') olid keskaegses Lähis-Idas orisõdurid, kellest Aijubiidide kalifaadis moodustus valitseja kaardivägi. Mamelukkide vägi moodustati ostetud või andamiks saadud poisslastest, algul pärinesid need türgi hõimudest, hiljem peamiselt kaukaaslastest.
1250. aastal kõrvaldasid mamelukid võimult Aijubiidid ning haarasid Süürias ja Egiptuses võimu, kus mamelukid valitsesid Mamelukkide sultanaati kahe dünastiana (Bahri ja Burdži dünastia) kuni aastani 1517.
1260. aastal purustasid mamelukid Baibarsi juhtimisel Ain Jaluti lahingus mongolite väed ning peatasid mongolite edasitungi. Pärast seda lahingut ei suutnud mongolid enam kunagi tungida Süüriast kaugemale.
1268. aastal tõrjusid mamelukid maalt ristisõdijad ja alistasid viimased ristisõdijate valduses olnud linnad Lähis-Idas. 1273. aastal hävitasid nad ismailiidid (assassiinid).
Mamelukkide Egiptuse riigi allakäik sai alguse 15. sajandi lõpus, kui portugallased avastasid alternatiivse kaubandustee Lõuna-Aasiasse ümber Hea Lootuse neeme. Varem riiki läbinud karavanidelt võeti suurt tollimaksu, millest ilmajäämine viis majanduse kollapsini. Lisaks nõrgestasid riiki sõjad Osmanite riigiga.
Türgi sultan Selim I vallutas mamelukkide sultanaadi lõplikult 1517. aastal, kuid Egiptuses säilis nende võim Napoleoni sõjaretkeni 1798. aastal.