Mardus

See artikkel räägib mütoloogilisest tegelasest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Mardus (täpsustus)

---

Mardus (ka marras, mardajus, marras) tähendas Eesti rahvausundis algselt surnut, siis surnu kehast eraldunud hinge või surmahaldjat, hiljem kindlat surmaennet.

Mardus oli sellisena tuntud peamiselt Põhja-Eestis, Lääne-Eestis tähendas ta ka õnnetust või häda. Ta ilmus looma, linnu või inimese kujul, aga ka nime hüüdva hääle või helinana. Kui hõigatu vastas, siis ta suri. Kuna surnute hingi arvati minevat putukate sisse, siis mardusega seoses on mardika nimetus.

Sõna võib olla etümoloogiliselt seotud iraani tüvega marta-, mis tähendas surelikku. Samast tüvest võib pärineda ka marrasknahk - surmale määratud nahk. Novembrikuu (kooljakuu) kannab soomlastel "marraskuu" nime, ilmselt hingedeaja tõttu.

Eepos

Eesti rahvuseeposes "Kalevipoeg" mõistetakse marduse all erilist surnut, kes hauas rahu ei saa. Temast on juttu eepose Sissejuhatuses:

Kuulin Mardust kiljatamas,

Laane nurgas nuttemassa,

Metsa kaisus kaebemassa.

Mardus leinab langu verda,

Langu verda, häda härda,

Rahvausund

Mardus ilmub ikka sinna, kus keegi inimene on surmale määratud. Aga ka kohal, kus keegi õnnetult surma saanud ja maha maetud, on täheldatud marda sagedast ilmumist. Leitakse mahamaetud ehk maast välja tulnud kondid ja maetakse surnuaiale maha, kaovad marda ilmumised. Tavaliselt näitab mardus inimese kujul, harva loomana. Ent looma kujul käib marda meel ja mõte tavaliselt ikka kurja peale. Mardus on surma käskjalg. Mardus sünnitab majades ja majade ümber viirastusi. Mõnikord ei tähenda marda ilmumine peatset surma, vaid surma koguni alles pika aja pärast. Tihti ei näita marras end, vaid kuulutab oma ligiolekut kolistamise, müristamise, oigamise või käimisega.

Kirjandus

• Matthias Johann Eisen. Eesti mütoloogia.

Välislingid

• Mardus. Kristjan Raud. Eesti Kunstimuuseum
• Haldjad ja mardused Juhan Kunder
• Surmahaldjas Marduse kodupaik Maaleht 24.07.2010