Mihhail Tuhhatševski
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Mihhail Tuhhatševski | |
|---|---|
 Mihhail Tuhhatševski | |
| Sünniaeg |
16. veebruar 1893 Smolenski kubermang |
| Surmaaeg |
12. juuni 1937 Moskva |
| Teenistus |
Venemaa keisririik Vene SFNV NSV Liit |
| Auaste | Nõukogude Liidu marssal |
| Juhtinud |
1. armee juhataja 8. armee juhataja 5. armee juhataja 13. armee juhataja Kaukaasia rinde ajutine juhataja Läänerinde armeede juhataja Tööliste ja Talupoegade Punaarmee staabiülem Leningradi sõjaväeringkonna juhataja NSV Liidu Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees NSV Liidu kaitserahvakomissari asetäitja NSV Liidu kaitserahvakomissari I asetäitja Volga-äärse sõjaväeringkonna vägede juhataja |
| Sõjad/lahingud |
Esimene maailmasõda Vene kodusõda Nõukogude-Poola sõda |
| Autasud |
Püha Anna orden II järk Püha Stanislavi ordeni II järk mõõkadega Püha Vladimiri orden IV järk mõõkadega Püha Anna orden III järk mõõkade ja lindiga Püha Stanislavi ordeni III järk mõõkade ja lindiga Püha Anna ordeni IV järk, kirjega "Vapruse eest" Punalipu orden (1919) Revolutsiooni aurelv (1919) Lenini orden (1933) |
Mihhail Tuhhatševski (vene keeles Михаил Николаевич Тухачевский) (4./16. veebruar 1893 Smolenski kubermangus Aleksandrovskoje külas – 12. juuni 1937 Moskva) oli Venemaa Keisririigi ja Nõukogude Liidu sõjaväelane, üks viiest esimesest Nõukogude Liidu marssalist (1935).
Tuhhatševskit peetakse 20. sajandi üheks tähtsamaks Punaarmee ideoloogiks. Ta oli üks süvaoperatsiooni teooria loojaid. Teooria arendati välja Nõukogude Liidus 1920. ja 1930. aastatel ning see muutus Nõukogude sõjaväes doktriiniks. Samuti püüdis ta saavutada, et Punaarmee lõpetaks ratsavägede eelistamise ning suunaks vahendid tankidele. Hilisem sündmuste käik teises maailmasõjas kinnitas tema seisukohtade õigsust.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Mihhail Tuhhatševski isa oli Smolenski kubermangu aadlik ja ema talunaine. M. Tuhhatševski õppis 1911. aastast 1. Moskva kadetikorpuses ja aastatel 1912–1914 Aleksandri Sõjakoolis Moskvas. 14. juulil 1914 ülendati alamporutšiku auastmesse ja alustas teenistust Venemaa Keisririigi Semjonovski Ihukaardiväepolgus.
Tuhhatševski osales septembrist 1914 kuni 19. veebruarini 1915 Esimeses maailmasõjas Austria-Ungari ja Saksamaa keisririigi vägede vastu. Kõigest poole aasta jooksul teenis ta kangelaslikkuse eest viis ordenit ning sai haavata. Veebruaris 1915 piirati tema rood ümber ning enamik roodu sõdureid sai surma. Ühena vähestest ellujäänutest sattus ta vangi. 19. veebruarist 1915 – augustini 1917 viibis sõjavangis Saksamaal (sh. Ingolstadtis). Pärast nelja ebaõnnestunud põgenemiskatset saadeti ta Ingolstadti laagrisse, kus hoiti põgenemiskalduvusega vange. Seal tutvus ta Charles de Gaulle'iga. Septembris 1917 õnnestus Tuhhatševskil viiendal katsel lõpuks põgeneda ning oktoobris pöördus ta juba tagasi Venemaale. Detsembris 1917, pärast põgenemist ja Venemaale jõudmist valiti Semjonovi Ihukaardiväepolgus roodukomandöriks.
Vene kodusõjas
[muuda | muuda lähteteksti]27. mail 1918 määrati Läänekaitselõigu Moskva rajooni kaitse rahvakomissariks, 19. juunil 1918 saadeti Idarindele, kus 26. juunil 1918 määrati 1. armee juhatajaks.
4. juulil 1918 viis läbi esimese endiste keisririigi ohvitseride sundmobilisatsiooni Punaarmeesse ning osales 1918. aastal Vene kodusõjas – Simbirski, Sõzrani ja Samaara piirkonnas.
28. detsember 1918 määrati ta Lõunarinde ülema asetäitjaks, 20. jaanuaril 1919 Lõunarinde 8. armee juhatajaks, 23. märtsil 1919 Idarinde 5. armee juhatajaks,
1919. aastal osales ta Vene kodusõjas – Ufaa, Tšeljabinski, Omski piirkonnas, 22. detsember 1919 määrati Lõunarinde 13. armee juhatajaks, 31. jaanuaril 1920 Kaukaasia rinde ajutiseks juhatajaks.
Nõukogude-Poola sõda
[muuda | muuda lähteteksti]M. Tuhhatševski määrati 29. aprillil 1920 Läänerinde armeede juhatajaks ja oli 23. juulist – 14. augustini 1920 Nõukogude-Poola sõda Varssavi vallutusoperatsiooni juhiks.
5. märtsil 1921 määrati ta lisaks Läänerinde armeede juhataja ülesannetele ka 7. armee ajutiseks juhatajaks.
Siseriikliku nõukogudevastase liikumise mahasurumine
[muuda | muuda lähteteksti]Hilisem Tuhhatševski tegevus on sattunud kriitika alla, sest 1920. aastal aitas ta maha suruda Nõukogude-vastaseid rahutusi ning tema käsul kasutati selleks korduvalt kõike elavat lämmatavaid gaase.
M. Tuhhatševski oli 1921. aasta Kroonlinna ülestõusu ajal – 8. märtsil I Kroonlinna rünnaku, 17. märtsil II Kroonlinna rünnaku ja vallutamise juhataja, aprillis 1921 määrati ta Tambovi kubermangu vägede juhatajaks, lisaks Läänerinde armeede juhataja ülesannetele ning aprillis-mais 1921 juhatas ta Antonovi ülestõusu mahasurumist Tambovi kubermangus.
Teenistus NSV Liidus
[muuda | muuda lähteteksti]5. augustil 1921 määrati M. Tuhhatševski Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Sõjaväeakadeemia juhatajaks, 24. jaanuaril 1924 Läänerinde armeede juhatajaks, 1. aprillil 1924 M. Tuhhatševski Tööliste ja Talupoegade Punaarmee staabiülema Mihhail Frunze asetäitjaks ning 17. veebruaril 1925 Lääne sõjaväeringkonna juhatajaks.
13. november 1925 pärast Mihhail Frunze surma määrati M. Tuhhatševski Tööliste ja Talupoegade Punaarmee staabiülemaks, 5. mail 1928 määrati Leningradi sõjaväeringkonna juhatajaks.
19. juunil 1931 määrati M. Tuhhatševski NSV Liidu Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimeheks ja TTPA relvastuskomissariks, 21. juunil 1934 määrati ta NSV Liidu kaitserahvakomissari asetäitjaks (20. november 1935 nimetati ta NSV Liidu marssaliks).
9. aprillil 1936 määrati NSV Liidu kaitserahvakomissari I asetäitjaks ja TTPA Lahingettevalmistamise Valitsuse juhatajaks.
Langus ja represseerimine
[muuda | muuda lähteteksti]11. mail 1937 vabastati M. Tuhhatševski senistelt ametikohtadelt ning määrati Volga sõjaväeringkonna vägede juhatajaks, 26. mail 1937 vallandati ta Punaarmeest ja vahistati.
11. juunil 1937 mõisteti ta koos Jona Jakiri, Jeronimas Uborevičiuse, Roberts Eidemanise, Boriss Feldmani, August Korgi, Vitali Primakovi ja Vytautas Putnaga süüdi "kodumaa reetmises" ja neile määrati kõrgeim karistusmäär – mahalaskmine. Kohtuotsus viidi täide samal ööl, 11. või 12. juunil 1937. Kohus tegutses 1. detsembril 1934 vastu võetud seaduse alusel, mille kohaselt polnud kohtualusel õigust kaitsjale, otsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud[1].
Koos väejuhiga represseeriti ka tema perekond. Tema naine Nina Jevenijevna ning kaks venda, Aleksander ja Nikolai (kes olid ühtlasi brigaadikomandörid ja sõjakooli õppejõud) lasti maha. Kolm õde saadeti laagritesse. Alaealine tütar arreteeriti, kui oli saanud täisealiseks, ning vabastati alles rehabiliteerimisel. Tütar suri 1982. aastal Moskvas. Ema ja tütar Sofia surid pagenduses.[1]
Tuhhatševski ja tema pere rehabiliteeriti 1957. aastal.
Hinnanguid
[muuda | muuda lähteteksti]Marssal Georgi Žukov on Tuhhatševski kohta hiljem kirjutanud: "Olin võlutud temaga kohtumistel tema informeeritusest sõjateadustest. Tark, laialt haritud elukutseline sõjaväelane, taipas suurepäraselt asju nii taktikalistes kui ka strateegilistes küsimustes. Tuhhatševski sai hästi aru meie eri väeliikide rollist tänapäevases sõjas ning oskas loominguliselt läheneda igale probleemile"[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Сергеев Фёдор Михайлович Тайные операции нацистской разведки, 1933–1945. — М.: Политиздат, 1991. ISBN 5-250-00797-X
- ↑ Советские полководцы и военачальники. М., 1988. lk 110.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Józef Piłsudski, "1920. aasta". Bernhard Linde autoriseeritud tõlge poola keelest. Varak, Tallinn 1938, 232 lk; sisaldab ka M. Tuhhatševski poolt Nõukogude Vene Sõjaakadeemia täienduskursustel Moskvas 7.–10. veebruarini 1923 peetud loengud "Sõjaretk Visla taha"
- Lev Nikulin, "Tuhhatševski" (biograafiline jutustus). Eesti Raamat, Tallinn 1965, 192 lk
- Nikolai Zenkovich, "Marssalid ja peasekretärid: intriigid, vaen, vandenõud", vene keelest tõlkinud Lilian Buldakov, Olion, Tallinn 2003, lk 434–508 (peatükk "Ohtlik marssalikepp"); ISBN 9985663500