Nicola Sirkis

Nicola Sirkis Vieilles Charrues Festivalil 2014. aastal

Nicolas Henri Didier Sirchis (prantsuse hääldus: [nikɔla ɑ̃ʁi didje siʁkis]; sündinud 22. juunil 1959), esinejanimega Nicola Sirkis, on prantsuse muusik, keda tuntakse prantsuse rokkansambli Indochine lauljana.

Ta on ainus bändi esialgsest koosseisust alles jäänud liige. Ta alustas bändi 1981. aastal oma sõbra Dominique Nicolas’ga, hiljem liitusid bändiga tema kaksikvend Stéphane ja Dimitri Bodianski.

Bänd on aktiivne olnud 40 aastat ja 2002. aastal saatis edu nende albumit "Paradize“. Hiljem sai head kriitikat album "13“, mis ilmus 2017. aastal ja oli edetabelite tipus Prantsusmaal, Belgias ja Šveitsis. Ansamblit peetakse kõige paremaks prantsuse rokkbändiks.

1992. aastal andis Nicola Sirkis välja sooloalbumi "Dans la Lune“, millel kaverdas mitmeid oma lemmiklaule prantsuse ja inglise keeles.

Nicola Sirkis on kirjutanud 1998. aastal ilmunud lühijuttude kogumiku "Les Mauvaises Nouvelles“ ja 2010. aastal ilmunud "Les petites notes du Meteor Tour“.

2023. aastal osales Sirkis kuulsusest külaliskohtunikuna prantsuse tõsielusarja "Drag Race France“ teise hooaja saates "A Lé-Gen-Daire Return“.

Vanemate taust

Isapoolne suguvõsa on Venemaa juudi päritolu. Nad põgenesid 1933. aastal Chișinăust (Bessaraabia pealinn, nüüd Moldova pealinn) antisemitismi eest, töötasid mõned aastad Palestiinas kibutsis ja siis kolisid Toulouse’i elama. Tema isa Jean Sirchis (1925-2021) kaotas 12-aastaselt beebist väikevenna ning Teise maailmasõja ajal pääses napilt haarangust. Enne Prantsusmaa vabastamist ei lubatud tal astuda Toulouse’i keemiakooli. Jean Sirchis hakkas Tarni departemangus vastupanuliikujaks ja kommunistiks.

Emapoolne suguvõsa on katoliiklik, pärit Les Vosges’i departemangust ja poliitiliselt parempoolne militaarne prantsuse pere, kel kombeks teietada oma vanemaid. Ta ema Michèle Henry kohtas Jean Sirchist Saclay kommuunis ja nad abiellusid 1956. aastal kirikus, kus uskudevaheline liit oli lubatud. Nende lapsed ristiti ja nad käisid armulaual.

Tormiline noorus

Kui Nicola ja tema kaksikvend Stéphane olid kaheaastased ning elasid Igny kommuunis, kolis pere Brüsselisse, kus nende isa määrati keemiainseneriks Euratomis. Nad kasvasid pigem jõukas peres ja kuulasid vanemate armastatud klassikalist muusikat.

Nicola vanemad lahutasid, kui ta oli 12-aastane. Vanemad panid oma kolm poega Saint Jean-Baptiste de la Salle internaatkooli Estaimpuis' munitsipaliteedis Prantsuse-Belgia piiril. Paari aasta pärast kolis ema lastega Prantsusmaale tagasi. Nicola Sirkis tõdeb, et oli nooruses tugevasti mõjutatud vanemate lahutusest, uimastitest ja alkoholist ning mitmeid kordi heideti ta koos venna Stéphane’iga koolidest (Emmanuel-Mounier' gümnaasium ja Jacques-Monod' gümnaasium Hauts-de-Seine’i departemangus) välja. Ta kukkus ka keskkooli lõpueksami neli korda läbi.

Noormeest huvitas punkmuusika ja ta kuulas briti ansambleid The Cure, The Stranglers ja The Clash.

Eraelu

Nicola Sirkisel oli kaksikvend Stéphane (1959–1999) ja on vanem vend Christophe (sündinud 1957). Stéphane oli 1982. aastast samuti Indochine’i liige, ta mängis süntesaatorit ja kitarri. Ta jäi bändi, kuni suri C-hepatiiti pärast aastaid uimastisõltuvusega võitlemist. Nende vanem vend kirjeldas 2009. aastal ilmunud raamatus "Starmustang“ oma vaatepunkti ja süüdistas Nicolad Stéphane'i surmas. Nicola on lähedane Stéphane'i tütre Lou’ga (sündinud 1990), kes lõi oma bändi Toybloïd. Mõnikord esineb ta koos Indochine’iga, näiteks viimati tegi ta seda koos oma nõo Théaga Nicola 60. sünnipäeva puhul.

Nicola kolm abielu on lõppenud lahutusega. Tema esimene abikaasa oli graafiline disainer Marion Bataille, abielu kestis aastatel 1982–1989. Näitlejanna Marie Guillardiga oli ta abielus 1995–1998.

1996. aastal tutvus ta ansambli Madinkà basskitarristi Gwenaëlle Bouchet’ga (tuntud kui Gwen Blast). Paar oli abielus 2003–2009. Neil on tütar Théa (sündinud 2001), kes on andnud inspiratsiooni mitme Indochine'i laulu loomiseks: "Bye Bye Valentine“, "Memoria“, "2033“ ja "Mao Boy“. "Mao Boy“ on kirjutatud enne Théa sündi ning räägib vanemaks saamise rõõmudest ja kartustest. Viimase laulusalmi algus viitab venna surmast tingitud kurbusele ja uue elu sünnist tulevale rõõmule.

Nicolal on ka kaks poega: Alice-Tom (sündinud 2008) ja Jules (sündinud 2016).

Ühiskondlikud seisukohavõtud

Indochine mängis 15. juunil 1985 Pariisis Concorde’i platsil SOS Racisme’i liikumise organiseeritud kontserdil.

Ansambel lindistas 2002. aastal Talking Headsi loo "Road to Nowhere“ kaveri pressivabaduse toetuseks ilmunud albumile. 2008. aastal lindistasid nad oma versiooni Dead or Alive’i loost "You Spin Me Round (Like a Record)" Piirideta ajakirjanike toetuseks, et boikoteerida Pekingi olümpiamängude avatseremooniat.

Nicola Sirkis toetab mitmeid organisatsioone:

• Craniopharyngiome Solidarité, mis informeerib ja toetab sellest haruldasest haigusest puudutatud perekondi ja isikuid (alates 2006. aasta septembrist);
• Les Parents, millele pani aluse Willy Pierre pärast 13-aastase Matteo surma, ühing aitab koolikiusu ohvreid ja võitleb selle vastu. Singel "College Boy“ (2013) mõistab hukka homofoobia ja õpilaste vägivalla koolikeskkonnas. Xavier Dolani lavastatud muusikavideo aktsepteeritud vägivallast loob poleemika vajadusest näidata šokeerivaid kaadreid ja meediahuvi soodustab reklaami.
• le Refuge, mis võitleb seksuaalse sättumuse ja transidentiteedi diskrimineerimise vastu peredes.
• DreamTim, mis loodi 2020. aastal Timile. Tim on ajukasvajaga laps, keda opereeriti 13 korda. Organisatsiooni eesmärk on tõsta teadlikkust vere- ja organidoonorlusest.

Ansambli kodulehel on rubriik "Seotud lehed“, mille lingid viivad mitme organisatsiooni juurde, kes võitlevad seksuaalse diskrimineerimise, homofoobia ja rassismi vastu ning toetavad pressivabadust, Tiibetit, looduskaitset ning heategevusorganisatsioone, eriti meditsiinialaseid.

Nicola Sirkis mõistis hukka osa räppansambli Sexion d’assaut liikmete homofoobsed laulusõnad ja vahetas nende tõttu plaadifirmat.

Panus Indochine’i

1980. aastal ühines Nicola vend Stéphane’i ansambliga Les Espions, mille repertuaaris oli kümmekond laulu. Nende esimene esinemine oli Angers' pulmas.

1981. aasta mais asutas ta koos Dominique Nicolas'ga ansambli Indochine, inspireerituna Marguerite Duras teosest. Ta esinejanimeks sai Nicola Sirkis. Ta vend Stéphane (süntesaator) ja Dimitri Bodiansky (saksofon) ühinesid nendega, et kontserte anda. Esimene kontsert toimus 29. septembril 1981 Pariisis Rose Bonboni klubis, kus pungist ja selle vägivaldsusest mõjutatud Nicola teatas tõredalt publikule laulupealkirjad. Nende esimene singel "Dizzidence Politik“ ilmus 1982. aastal, seejärel laul "L'Aventurier“ ja samanimeline debüütalbum, mis olid edukad. Järgnesid albumid "Le Péril jaune“, "3“ ja "7000 danses“ ja hitid "Kao Bang“, "Canary Bay“, "3 nuits par semaine“, "3e sexe“, "Tes yeux noirs“, "Salômbo“, "Les Tzars“.

2006. aastal esinesid nad koos Hanoï ooperi sümfooniaorkestriga, et tähistada ansambli 25. aastapäeva.

Albumid

• 1982 – "L'Aventurier"
• 1983 – "Le Péril Jaune"
• 1985 – "3"
• 1987 – "7000 Danses"
• 1990 – "Le Baiser"
• 1993 – "Un Jour dans Notre Vie"
• 1996 – "Wax"
• 1999 – "Dancetaria"
• 2002 – "Paradize"
• 2005 – "Alice et June“
• 2009 – "La République des Meteors“
• 2013 – "Black City Parade“
• 2017 – "13“