Oboe

Oboe
	Oboe
Liigitus	Puhkpillid (puupuhkpill)/ Aerofonid
Diapasoon
Sugulaspillid
	Inglissarv; Hekelfon;

Oboe (prantsuse sõnast haut-bois – 'kõrge (lärmikas) puu', itaalia keeles oboe) on kaasaegse orkestri instrument, topeltlesthuuliku ehk trostiga puupuhkpill.

Oboe on piklik ja torujas pill, millel on metallist klapisüsteem heliavade avamiseks ja sulgemiseks. Oboe heliavadest 6 on lahtised, ülejäänud 16 heliava ees on metallklapid. Heliavade avamise ja sulgemisega muudetakse heli kõrgust.

Oboed hoitakse mängides mõlema käega suu ees poolviltuses asendis.

Oboe heliulatus on b-g³. Oboe tämber on nasaalne, teravapoolne ja läbitungiv ent samas ka sametjas. Vaatamata pilli peaasjalikult nasaalsele tämbrile on oboe olnud sajandite vältel eriti just melanhoolia ja kurbuse muusikaline väljendaja.

Algselt oli oboe karjuste ja jahimeeste pill, keskaegsed trubaduurid ja truväärid mängisid oboe eelkäijatel, 17. sajandi keskel võeti oboe kasutusele orkestris.

Oboed asuvad orkestris puupuhkpillide rühmas dirigendi ees, üsna keskel, flöötide ja klarnetite vahel. Tavaliselt on orkestris 2-4 oboed, tihtilugu koosneb oboerühm kuni kolmest oboest ning ühest inglissarvest.

Oboed kasutatakse tavaliselt orkestripillina, kuid sellele on ka kirjutatud mitmeid soolokontserte ja -sonaate. Esimese oboekontserdi kirjutas Domenico Marcheselli 1708. aastal. Säilinud pole sellest aga midagi peale pealkirja "Academico Formato". Eriti palju repertuaari leidub barokiajastust, mil oboeteoseid kirjutasid teiste hulgas Tomaso Albinoni, Johann Sebastian Bach, Georg Philipp Telemann ja Antonio Vivaldi.

Oboemängijaid