Rasmus Kangro-Pool
 | See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2013) |
Rasmus Theodor Kangro-Pool (20. detsember 1890 Kudina vald – 9. mai 1963 Tallinn) oli eesti kirjandus- ja teatrikriitik.
Kangro-Pool sündis Vahi mõisa sepa pojana Tartumaal. Omandas alg- ja keskhariduse Tartus.[1]
1914. aastal tegi Georg Eduard Luiga talle ettepaneku hakata Päevalehe Tartu kaastööliseks. Kuigi tema kirjutisi oli varem avaldanud Sädemetes, Naiste Käsitöölehes ja mujalgi, võib seda lugeda tema ajakirjanikukarjääri alguseks. 1915 töötas Kangro-Pool Tartu Päevalehes, mille peatoimetajaks oli Eduard Laaman. Samal aastal astus ta Tartu Ülikooli, kus õppis 1919. aasta lõpuni. 1916 toimetas ta muu töö kõrval Üliõpilaste Lehte. 1917. aasta septembris kutsuti ta tööle Postimehe toimetusse. Rasmus Kangro-Pool kirjutas peamiselt kunsti probleemidest, kunstipoliitikast ja teatrist.[2]
1920–1924 õppis Heidelbergi ja Hamburgi ülikoolides kunstiajalugu ja esteetikateooriat. Õpingute kõrvalt jätkas ta kirjutamist Päevalehes. 1924–1926 töötas Kangro-Pool haridusministeeriumis teaduse- ja kunstiosakonna juhataja abi kohusetäitjana.[3] 1924. aastast 1934. aasta jaanuarini töötas Päevalehe teatri- ja kunstiarvustajana. 1935. aasta sügisel oli Rasmus Kangro-Pool lühikest aega Vaba Sõna peatoimetaja, kuni leht suleti. Pärast seda jätkas tööd vabakutselise ajakirjanikuna, kirjutades Postimehele, Päevalehele, Uudislehele, Varamule, Loomingule, Tänapäevale, Teatrile, Nädal Pildile jne. 1938. aasta suveks oli ta avaldanud umbes 5100 artiklit.[2]Saksa okupatsiooni ajal alates 1941. aasta sügisest oli aasta aega vangis, samuti Nõukogude okupatsiooni ajal 1950. aastast.
Mitmekümne aasta jooksul ilmus Kangro-Pooli sulest mitmelaadseid käsitlusi teatri-, kunsti- ja kirjandusajaloost. Erilist tähelepanu pühendas ta kahele eesti kunstnikule: Kristjan Rauale ja Eduard Wiiraltile. Mõlema kohta kirjutas ta monograafia.[1]
Rasmus Kangro-Pool on avaldanud ka ilukirjandusteoseid. Tuntumad on "Balti saksluse wiimased wägimehed" (1918), "Kunst ja Moraal" (1921) ja "Eesti teater algaastail" (1946), trükitehnilistel põhjustel ilmus tegelikult 1948.[viide?]
Tema "hilisemat allakäiku ja sidemeid kommunistlike elementidega" selgitas Kangro-Pooli hea sõber Henrik Visnapuu hiljem tulenevat tema isikliku elu traagikast, liigsest alkoholilembusest ja lõpuleviimata haridusteest.[viide?]
Oli korporatsioon Sakala liige.[viide?]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema vend Voldemar Kangro-Pool oli graafik ja maalikunstnik.[viide?]
Rasmus Kangro-Pool oli 1915–1929 abielus Vanemuise näitleja Elvi Nanderiga, hiljem Töölisteatri näitleja Linda Reialiga.[4] Tema poeg Rasmus Kangropool oli arhitektuuriajaloolane.
Artiklid
[muuda | muuda lähteteksti]- Kultuuri ja kunsti vahekorrast., Looming nr. 2/1923
- Kunstist ja kunstiteadusest., Looming nr. 6,7-8/1923
- Draama ja tänapäev, Olion nr. 7/1930
- Raamatu saatus ja jõud, Looming nr. 6/1935
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Rasmus Kangro-Pool - Sirp ja Vasar, nr. 20, 17 mai 1963
- ↑ 2,0 2,1 "Ajakirjanik - juubilar". Päewaleht. 22. oktoober 1939. Vaadatud 21.08.2017.
- ↑ "R. Kangro-Pool Haridusministeeriumi teenistusest wabastatud". Kaja. 16.04.1926.
- ↑ Esmaspäev nr 14, 3. aprill 1934
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Jüri Hain, "Rasmus Kangro-Pool – elu ja moraal" – Looming 1991, nr 11, lk 1533–53
- Eesti kirjanike leksikon, Eesti Raamat, Tallinn 2000, lk 177, artikli autor August Eelmäe
- Toomas Karjahärm, "Kultuurigenotsiid Eestis: Kirjanikud (1940–1953)" Acta Historica Tallinnensia, 2006, 10 lk 142–177.