Satelliittelevisioon
Satelliittelevisioon, ka sat-TV, on televisiooniprogrammide edastamine sidesatelliitide ehk sidetehiskaaslaste vahendusel.
Need satelliidid tiirlevad geostatsionaarsel orbiidil, s.t ekvaatori kohal Maa pöörlemisega samas suunas sellisel kõrgusel (umbes 35 800 km), et nende tiirlemisperiood on 24 tundi. Sel juhul püsib satelliit Maa ühe ja sama punkti kohal.
Sidesatelliidil olev retranslaator ehk transponder võtab vastu Maal asuvast kosmosesidesaatjast edastatavat raadiosignaali, mis kannab satelliitringhäälingu televisiooni- ja raadioprogramme. Transponder võimendab neid signaale ja saadab muudetud kandesagedustel raadiokiirena tagasi Maa teatud kindla piirkonna poole. Vastuvõetava signaali võimsus on kõige suurem kiirega kaetud ala keskosas.
Transponderite raadiosignaale võetakse vastu sidesatelliidi poole suunatud paraboolantenniga, mida kutsutakse satelliiditaldrikuks. Peegeldi suunab väljaeraldatud elektromagnetlained oma fookuses kaiknevasse võimendus-muundusplokki (LNB), mille väljundist lähevad elektrisignaalid vastuvõtjasse. Vastuvõtuseadmeks võib olla eraldi satelliidituuner (satituuner, digiboks) või digiteleris paiknev DVB-S-moodul.
Satelliittelevisioon on ainus televisiooniprogrammide edastamise võimalus maades ja piirkondades, kus puudub maapealse televisioonilevi võrk ja kaabeltelevisiooni võrk.
Arenguetapid
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene satelliittelevisiooni ülekanne tehti Euroopast Põhja-Ameerikasse 1962. aastal tehiskaaslasega Telstar, mis tiirles suhteliselt madalal elliptilisel orbiidil (1000 – 55 000 km). Esimene geosünkroonne ehk geostatsionaarne sidetehiskaaslane Syncom 2 jõudis orbiidile 1963. aastal. Maailma esimene kommertsiaalne sidetehiskaaslane Intelsat I (Early Bird – ’varajane lind’) lennutati geosünkroonsele orbiidile 6. aprillil 1965. Esimene riiklik satelliittelevisioonivõrk Orbita loodi 1967. aastal Nõukogude Liidus.
Esimesed satelliidisüsteemid kasutasid raadiolainete edastuseks C-sagedusala (4–8 GHz), Et aga madala sageduse tõttu lisandub vastuvõetavale signaalile rohkesti maapealseid raadiohäireid, samuti oli sagedusala mahutavus piiratud, mindi Euroopas üle Ku-sagedusala (12–18 MHz), millest sagedusriba 11,70–12,95 GHz on eraldatud TV-signaali edastamiseks transponderitelt otse kodukasutajate vastuvõtuantennidesse. Niisuguse DTH-teenusena (lühend ingl k sõnadest Direct to Home) on võimalik otse vastu võtta tuhandeid tava- ja kõrglahutusega teleprogramme krüpteeritult (tasulisena) ning paljusid ka koodivabalt, s.o vabalevi- ehk FTA-programmidena .
Üleminek analoogsignaalilt (PAL, SECAM) digitelevisioon]]i standardile DVB-S algas Euroopas 1990. aastate keskel (seega oluliselt varem kui maapealse antenni- ja kaabeltelevisiooni korral). Andmepakkimisstandard oli esialgu MPEG-2 ja seejärel MPEG-4.
Vastuvõtt mitmelt satelliidilt
[muuda | muuda lähteteksti]Ekvaatori kohal "ripub" sadu sidesatelliite, mis vahendavad Maale tuhandeid televisiooni- ja raadioprogramme. Et satelliidid üksteist vastastikku ei häiriks, peavad geostatsionaarsed tehiskaaslased olema paigutatud vähemalt 1-kraadise vahega. Tegelikult on vahed mitmesugustel põhjustel märksa suuremad. Siiski on võimalik mitmelt lähestikuselt satelliidilt signaale vastu võtta ühe taldrikuga, mille fookuse piirkonda on paigaldatud kaks või enam vastuvõtupead. Spetsiaalse multifookusantenni toroidaalse paraboolreflektori fokaalribas võib paikneda nt neli LNB-d (haardeulatus üle 20°).
Ilmastiku ja päikese mõjud signaali vastuvõtule
[muuda | muuda lähteteksti]Vastuvõttu võib mõjutada vihm (vihmapiisad on mikrolainete suurepärased neelajad), veelgi rohkem aga peegeldit ja LNB-d katvad jääkristallid ning eriti lumi. Signaali levi on häiritud ka äikese ajal.
Lisaks sellele on signaali edastamises kaks korda aastas hetkeline katkestus – siis kui päikesekiired on täpselt selle geostatsionaarse tehiskaaslase taga, millele vastuvõtuantenn on suunatud. See toimub kevaditi ja sügiseti keskpäeval ja siis kuni kahenädalase ajavahemiku jooksul. Vastuvõtt katkeb päikeselt tulevate samasageduslike mikrolainete segava mõju tõttu.