Taksojuht
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2023) |
- See artikkel räägib 1976. aasta filmist. Taksojuhtide kohta vaata artiklit takso. Teiste tähenduste kohta vaata artiklit Taksojuht (täpsustus).
Taxi Driver | |
---|---|
Filmi logo | |
Režissöör | Martin Scorsese |
Stsenarist | Paul Schrader |
Operaator | Michael Chapman |
Helilooja | Bernard Herrmann |
Peaosades |
Robert De Niro Jodie Foster Albert Brooks Harvey Keitel Leonard Harris Peter Boyle Cybill Shepherd |
Monteerija |
Marcia Lucas Tom Rolf |
Produtsent |
Michael Phillips Julia Phillips |
Levitaja | Columbia Pictures |
Esilinastus | 9. veebruar 1976 |
Kestus | 114 minutit[1] |
Riik | Ameerika Ühendriigid |
Keel | inglise |
Eelarve | 1,9 miljonit $[2][3] |
Piletitulu | 28,6 miljonit $ |
IMDb profiil | |
Filmiveebi sissekanne |
"Taksojuht" (inglise keeles "Taxi Driver") on 1976. aasta Ameerika Ühendriikide neo-noir žanrist psühholoogiline triller. Filmi režissöör on Martin Scorsese ja stsenarist Paul Schrader; suuremates rollides astuvad üles Robert De Niro, Jodie Foster, Cybill Shepherd, Harvey Keitel, Peter Boyle, Leonard Harris ja Albert Brooks. Tegevus toimub Vietnami sõja järel alla käivas New Yorgis ning selle keskmes on öövahetustes töötav taksojuht Travis Bickle (De Niro), kelle vaimne tervis järjest halveneb.
Scorese sai inspiratsiooni filmidest "Vale mees" (1956) ja "A Bigger Splash" ning tahtis, et "Taksojuht" mõjuks vaatajatele kui unenägu. Võtted algasid New Yorgis operaator Michael Chapmaniga 1975. aasta suvel ning kuna eelarve oli kõigest 1.9 miljonit $, tuli näitlejate palku vähendada. Film valmis samal aastal. Filmi muusika lõi Bernard Herrmann, kes lõpetas töö selle kallal kõigest mõned tunnid enne oma surma 24. detsembril 1975.
Colombia Pictures esilinastas filmi 7. veebruaril 1976 ning sai hea vastuvõtu osaliseks, kuigi ette heideti vägivaldseid stseene filmi lõpus ning kõigest 12-aastase Fosteri võtmist lapsprostituudi rolli. "Taksojuht" pälvis mitmeid auhindu, sealhulgas Kuldse Palmioksa 1976. aasta Cannes'i filmifestivalil ning neli kandidatuuri 49. Oscari auhindadel (mh De Niro parima meespeaosatäitja Oscarile ja Foster parima naiskõrvalosatäitja Oscarile).
Vastuolusid tekkis ka kui John Hinckley Jr. sai filmist inspiratsiooni korraldada Ameerika Ühendriikide presidendile Ronald Reaganile 1981. aastal atentaat. Sellest hoolimata on "Taksojuht" populaarne 21. sajandilgi ning seda on mõnel pool peetud üheks ajaloo parimatest ja suurima mõjuga filmidest ning kultusfilmiks. Aastal 2022 korraldas Briti filmiajakiri Sight and Sound küsitluse, milles kriitikud hindasid filmi "Taksojuht" ajaloo paremuselt 29.-ks ning režissöörid 12.-ks (viigis filmiga "Barry Lyndon"). Aastal 1994 nimetas Ameerika Ühendriikide Kongressi raamatukogu filmi "Taksojuht" "kultuuriliselt, ajalooliselt või esteetiliselt" märkimisväärseks ning see talletati Riiklikus Filmiregistris.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Martin Scorsese filmograafia
- 1976 filminduses
- Kuritegevus New Yorgis
- Ameerika Ühendriikide ajalugu (1964–1980)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Taxi Driver (18)". British Board of Film Classification. 5. mai 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. juuni 2020. Vaadatud 11. juunil 2020.
- ↑ F. Dick, Bernard (1992). Columbia Pictures: Portrait of a Studio. University Press of Kentucky. Lk 193. ISBN 9780813149615. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. märts 2018. Vaadatud 8. märtsil 2018.
- ↑ Grist, Leighton (2000). The Films of Martin Scorsese, 1963–77: Authorship and Context. Palgrave Macmillan. Lk 130. ISBN 9780230286146. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. märts 2018. Vaadatud 8. märtsil 2018.