Tuukanlased

See artikkel räägib lindudest; tähtkuju kohta vaata artiklit Tuukan (tähtkuju)

Tuukanlased (Ramphastidae) ehk tuukanid ^[viide?] on lindude sugukond rähniliste seltsist. Vahel nimetatakse neid piprasööjalasteks. Vananenud nimetus on tukaanlased.

Tuukanlased on rähniliste seltsi kõige suuremad linnud, kuni rongasuurused.

Sugukonda kuulub viis perekonda (Aulacorhynchus, Selenidera, Andigena, Pteroglossus, Ramphastos) umbes 42–51 liigiga sõltuvalt süstemaatikast.

Levik

Tuukanlased elavad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning Kariibi mere saartel umbes tosinaliikmelises grupis. Pärismaalased kodustavad tuukaneid.

Kehaehitus

Neil on hiigelsuur iseloomulik nokk. See on eredat värvi ja ebaloomulikult suur. Noka pikkus on peaaegu võrdne kere pikkusega. Noka suurus ei valmista linnule siiski ebamugavusi, sest see on väga kerge temas olevate õhuga täidetud kambrite ja õõnte tõttu. Nokk on tipust allapoole kooldunud ja saaghambulise servaga. Eriti suured saaghambad on noka otsas. Keel on pikk, narmalise eesosa ja servadega.

Tuukanlaste sulestik on kontrastselt värvunud. Sulestik on põhiliselt must, kuid enamjaolt leidub sellel eredaid laike. Isegi jalad ja silmad on neil eredalt värvunud. Mõni tuukanlane ei jää kirevuselt alla ka papagoidele. Nahk noka ja silma ümbruses on sulgedeta ning sama eredat värvi kui nokkki. Sellegipoolest on tuukanlased metsas vähemärgatavad. Kui nad istuvad rahulikult puuvõras, võib neid sama hästi pidada liblikaks või küpseks puuviljaks. Väikesed rohelised tuukanlased jäävad hoopis märkamatuks.^[1]

Eluviis

Tuukanlased on lärmakad ja löövad kaasa troopikametsas valitsevas kakofoonias.^[viide?]

Toitumine

Nad toituvad marjadest, teradest, putukatest ja ämblikest.

Paljunemine

Pulmamängu ajal nopivad ja ulatavad emas- ja isaslind teineteisele oma nokast marju. Paar jääb kokku paljudeks aastateks.

Hoolimata suurest nokast ei saa tuukanid endale ise puutüve sisse õõnsust uuristada. Paljud pesitsevad teiste lindude, peamiselt rähnide uuristatud puuõõntes. Kui õõnsus on neist endist väiksem, siis poevad nad sinna, painutades saba kahekorra selja peale. Kõige suuremad tuukanid teevad pesa looduslikesse koobastesse.

Kord aastas muneb emaslind puutüves olevasse pessa 2–4 valget muna. Mune hauvad mõlemad linnud ja pojad kooruvad 15 päeva pärast. Linnupojad lahkuvad pesast kaheksa nädala vanustena.

Liike

Andigena cucullata täppnokk-mägituukan
Andigena hypoglauca tume-mägituukan
Andigena laminirostris kilbis-mägituukan
Andigena nigrirostris hele-mägituukan
Aulacorhynchus coeruleicinctis, Aulacorhynchus coeruleicinctus valgesilm-rohetuukan
Aulacorhynchus derbianus nõlva-rohetuukan
Aulacorhynchus haematopygus punanokk-rohetuukan
Aulacorhynchus huallagae peruu rohetuukan
Aulacorhynchus prasinus smaragdtuukan
Aulacorhynchus sulcatus vagunokk-rohetuukan
Baillonius bailloni, Andigena bailloni safrantuukan
Ramphastos ambiguus kilatuukan
Ramphastos ambiguus swainsonii, Ramphastos swainsonii, Ramphastos tocard, Ramphastos tocardus ruskenokk-kilatuukan
Ramphastos dicolorus brasiilia tuukan
Ramphastos sulfuratus vääveltuukan
Ramphastos toco tokotuukan
Ramphastos tucanus manisktuukan
Ramphastos tucanus cuvieri, Ramphastos cuvieri lääne-manisktuukan
Ramphastos vitellinus mustnokk-tuukan
Selenidera culik pipratuukan
Selenidera gouldii, Selenidera maculirostris gouldii laiknokk-tuukan
Selenidera maculirostris vöötnokk-tuukan

Pilte

Viited

↑ "Loomade elu" 6. kd., lk. 325

Välislingid

"Teadlased: tuukani nokk on nagu konditsioneer" Postimees, 24. juuli 2009

[1] "Loomade elu" 6. kd., lk. 325

[1]