Vandžiogala

Vandžiogala
leedu	Vandžiogala
poola	Wędziagoła
	Elanikke: 861 (2011)
	Koordinaadid: 55° 7′ N, 23° 58′ E

Vandžiogala on alev Leedus Kaunase rajoonis, Vandžiogala valla halduskeskus. Alev asub Urka jõe kallastel.

Vandžiogalas on keskkool ja raamatukogu. Vaatamisväärsusteks on sealne 1830. aastal valminud kirik ja selle kellatorn ning kaks kalmistut.

Ajalugu

Vandžiogalast on leitud neoliitikumist pärit kivikirveid ja imperaator Trajanuse rahasid. XIII sajandil on mainitu esimest korda sealset linnamäge. Ristisõdijate kroonikas kandis paikkond nime Wandyagel, hiljem, XVI sajandil vanades slaavi kirjalikes allikates aga Vondziakgola. Toona asus seal lisaks külale veel ka mõis, millel oli palju omanikke; see kuulus ka Rastauskastele, Chlopickitele ja Hartovskitele.

1634. aastaks oli Vandžiogalast saanud alev, millel oli oma turuplats ja millel oli õigus pidada laata. 1655. aastal ehitati alevisse ka kirik. 1817. aastal alev põles. 1863. aastal võtsid alevi elanikud osa Jaanuariülestõusust. 30 ülestõusus osalenud elanikku küüditati Siberisse, lähedalasuv Ibėnai küla põletati maha ja selle elanike asemele asustati vanausulised. Tsaariajal oli asula kohta kasutusel venekeelne nimekuju Вендзягола.^[2]

XIX sajandi lõpuks olid Kaunasest põhja poole jäävad alad Nerise ja Nemunase põhjakaldal, Nevėžisest idas ja Jonava-Kėdainiai joonest lõuna pool kujunenud kakskeelseks. Seal oli arvukas poolakatest asurkond ja leedu keele kõrval oli seal käibel poola keel. Vandžiogala kihelkonnas oli toona vaid kaks leedu küla. Jumalateenistused Vandžiogala kirikus olid poolakeelsed. Taolise olukorra põhjuseks oli osalt see, et poolakatest mõisnikud asustasid oma maadele inimesi Poolast, aga osalt ka see, et jaanuariülestõusu järel sinna asustatud venelased võtsid üle poola keele.^[3]

Aastaks 1897 olid rahvaloenduse põhjal 95% Vandžiogala elanikest poolakad. Esimese maailmasõja järel lõid sealsed poolakad Vandžiogala Poola vabariigi, lootuses, et Józef Piłsudski need alad Poolaga ühendab. Pärast kokkupõrkeid Leedu vägedega loobusid sealsed elanikud aga iseseisvuspüüdlustest.^[4] 9. juulil 1941 hukkasid Saksa okupatsiooniväed seal 38 juuti.^[5] 2001. aasta rahvaloenduse põhjal moodustasid poolakad piirkonna elanikest vaid 7,8%.